e-sõnastik
Argikultuuri uurimise terminoloogia
mõiste
illustratsioon
tähestikuline otsing  A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z Õ Ä Ö Ü | kõik tähestikuline otsing  A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z Õ Ä Ö Ü | kõik
  mõiste: surmakultuur

seotud illustratsioonid:  üles
# seotud illustratsioonid puuduvad

seotud mõisted:  üles
1. elulugu
2. perepärimus

sünonüümid:  üles
-

võõrkeelsed vasted:  üles
saksa: Todeskultur
inglise: death culture
soome: kuolemankulttuuri

definitsioon:  üles
Surmakultuuri definitsioon eesti materjali põhjal on välja pakutud Tiia Ristolaineni doktoritöös "Aspekte surmakultuuri muutustest Eestis": Surmakultuur on surmaga seotud uskumuste ja käitumisviiside süntees, mis põhineb sotsiaalsetel lepingutel, e surmaga seotud sotsiaalsete lepingute süsteem, mis väljendub mh uskumustes ja kommetes (Ristolainen 2004: 11) .
Mõiste avamiseks on uuritud erinevaid kultuuri- ja surmakultuuri määratlusi. Lähedasem eesti materjalile on soome usundi-uurija prof. Juha Pentikäise surmakultuuri definitsioon:
Surmakultuur on surmaga seotud erinevate arusaamade ja käitumiste summa.
Surm on selles mõttes individuaalne, et üksikisiku ettekujutus surmast ja sellega
seotud käitumisest ei järgi õpitut ja ametlikku usundit, vaid on raamatutest
loetu ja oma elus kogetu summa. Surma käsitledes seisavad meie ees küsimused
elust, surmast ja surmajärgsest elust, sest ilma eluta ei ole ka surma (Pentikäinen
1990: 7?8), mis on võetud Ristolaineni definitsiooni aluseks. Soomlastega seob
meid üks ja sama kultuuriline regioon lähedase ajaloo ja keelega, millele
lisandub geopoliitilise ja usundilise tasandi sarnasus.

Eesti materjali põhjal väljapakutud määratluses on rõhuasetus sotsiaalsetel lepingutel ? need on eesti rahvausundi järgi eriti olulised elu pöördemomentide puhul. Kriitilises
situatsioonis ei käituta juhuslikult. Ühiskonna seisukohalt on oluline, et lisaks
suhtele lahkunuga kantaks hoolt ka omavahelise ümberorganiseerumise eest.
Need on ühiskondlikud kokkulepped, mille puhul ilmneb ka psühholoogiline
aspekt: tuleb leppida uue olukorraga peale teatud tunnete etapi läbimist.
Eesti surmakultuuri mõistet on defineerinud veel Marju Torp-Kõivupuu, kelle järgi surmakultuur on: surma ning surnu kohtlemisega seotud uskumuste, tavade, ja kommete kompleks, mis on tekkinud ilmselt koos religiooniga ja on jätkuvalt seotud inimühiskonnas toimuvate muudatustega (Torp-Kõivupuu 2003: 12).
Antud definitsiooni puhul rõhutatakse surmakultuuri ja ühiskonnas toimuvate muutuste omavahelist seost.

rahvusvaheline taust:  üles
Kui eesti ja soome definitsioonides on rõhutatud kitsamalt uskumuste ja kommete (arusaamade ja käitumiste) summat, siis Euroopa ja Ameerika kultuuriruumis kasutatakse surmakultuuri terminit selle üldisemas tähenduses - surmakultuur hõlmab kõike, mis on surmaga seotud: suremine laiemas mõttes (inimese, looma, kultuuri jne), matusekombed, teispoolsuskujutelmad, enesetapud, eutanaasia, leinakuulutused, surm kunstis, kirjanduses jne. Samas ei tooda surmakultuuri definitsiooni eraldi välja suurtes rahvusvahelistes usundialastes entsoklüpeediateski, kuigi paljud uurijad just seda terminit kasutavad.

Encyclopedia of Cultural Anthropology järgi saab tuletada, et
surma kultuurilise sisu määravad käitumuslikud muutused, mis leiavad aset surijaga ning nende inimestega, kes moodustavad tema sotsiaalse suhete võrgustiku ja et neid muutusi tuleb näha kui protsessi (Glascock 1996: 313-316). Selle järgi on surmakultuur muutuv protsess, millele viitavad oma töödes ka eesti uurijad. Ristolaineni doktoritöös on välja toodud, et surmakultuurile tuleb läheneda kui dünaamilisele protsessile, analüüsida seda muutumises, jälgides, kuidas uued elunähtused teevad võimatuks varasema kombe ning tingivad uusi surmakultuuri kuuluvaid nähtusi (Ristolainen 2004: 12). Loe ka Ristolaineni artiklit Departing from this life. Changes in death culture in Estonia at the end of the 20th century. (http://lepo.it.da.ut.ee./~lehti/Oralhistory).

interdistsiplinaarsus:  üles
Tänapäeva ühiskonnas hõlmab surmakultuur lisaks rahvausundiliste arusaamadele
ka juriidilisi, meditsiinilisi, psühholoogilisi jms aspekte. Külaühiskonnas
olid need tänapäeva kultuuris iseseisvunud aspektid orgaaniliselt pärimusega
seotud. Selline eri valdkondade süntees tingib omakorda teema käsitlemise
interdistsiplinaarsuse. Eelnevast lähtuvalt ei käsitata tänapäeval surmaga seotud
temaatikat kitsalt, vaid kompaktselt, ühendades kõik valdkonnad ühise nimetaja
surmakultuur alla. Surmakultuur on tihedalt seotud usuteaduse, psühholoogia, meditsiini, ajaloo, etnoloogia, õigusteaduse, keeleteaduse ja antropoloogiaga.

kasutus:  üles
Eestis hakati kasutama surmakultuuri mõistet 1990-ndatel aastatel, kui huviorbiiti tõusis taas rahvausundi uurimine. Varem ühisnimetaja surmakultuur alla surmaga seotud uskumusi ja kombeid eri distsipliinides ei paigutatud. Võib täheldada välissuhtluse laienemisest ja väliskirjanduse kättesaadavusest tulenevaid põhjusi, aga ka senist rahvaluuleteaduse kirjanduskesksust. Surmateemat ei soosinud ka ühiskonnas valitsenud ideoloogia. Surmakultuuri terminit Eesti kontekstis defineerib ja kasutab ühena esimestest Ristolainen (end Köss) oma magistritöös "Surmakultuurist eesti rahvausundi põhjal", rõhutades oma käsitluse kaudu surmakultuuri terviklikkust (Köss 1998).

1960.-80. aastatel vallandus ajalooteadustes n.ö buum - hakati uurima eri kultuuride surmakujutelmi. Prantsusmaal arendati ulatuslikku uurimisprojekti Histoire de la mort, mis keskendus surmaga seotud hoiakutele ja suhtumisele ning nende muutumisele sajandite jooksul. Tähelepanuväärseim oli prantsuse ajaloolase Philippe Ariés teos L´homme devant la mort (1977), mis käsitleb surma ajalugu, lähtudes surmakultuurist kui protsessist. Põhja-Euroopa folkloristikas toimus pööre 1960. aastate lõpul, kui ilmus Juha Pentikäise uurimus The Nordic Dead-child Tradition (1968). Surmakultuuri mõiste tuuakse sisse sama autori poolt 1990.a ilmunud teoses "Suomalaisen lähtö. Kirjoituksia pohjoisesta kuolemankulttuurista" (1990).

kirjandus:  üles
Ariés, Philippe 1977. L´homme devant la mort . Paris.
Glascock, Anthony 1996. Death and Dying.- Encyclopedia of Cultural Anthropology. Vol I. Henry Holt and Company: New York. pp 313-316.
Köss, Tiia 1998. Surmakultuurist eesti rahvausundi põhjal. Magistritöö. Tartu. Käsikiri TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolis.
Pentikäinen, Juha 1968. The Nordic Dead-child Tradition. Helsinki.
Pentikäinen, Juha 1990. Suomalaisen lähtö. Helsinki.
Ristolainen, Tiia 2004. Aspekte surmakultuuri muutustest Eestis. Tartu.
Torp-Kõivupuu, Marju 2003. Surmakultuuri muutumine ajas: ajaloolise Võrumaa matusekombestiku näitel. Tallinn .

laiendus:  üles
    1 osa
Märksõnaartiklile soovitatav viitamine:
Ristolainen, Tiia 2005. Surmakultuur. - Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. URL: https://argikultuur.folklore.ee

    sisene
esilehele  esilehele