e-sõnastik
Argikultuuri uurimise terminoloogia
mõiste
illustratsioon
tähestikuline otsing  A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z Õ Ä Ö Ü | kõik tähestikuline otsing  A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z Õ Ä Ö Ü | kõik
  mõiste: kurtide folkloor

seotud illustratsioonid:  üles
1. kurtide folkloori liigid (fail)
2. kurtide folkloori uurimisest (fail)

seotud mõisted:  üles
1. rahvaluule

sünonüümid:  üles
kurtide rahvaluule, kurtide pärimus, viipekeelne rahvaluule, viipekeelne pärimus

võõrkeelsed vasted:  üles
saksa: Gehörlosen-Folklore
inglise: deaf folklore, deaflore

definitsioon:  üles
Termin "kurtide folkloor" loodi 1977. aastal, tähistamaks pärimust, mida jagab unikaalne kuulmisvõimetute inimeste vähemus oma keelelises ja kultuurilises kogukonnas. Ameerika kurt antropoloog ja folklorist S. J. Carmel on defineerinud kurtide folkloori järgmiselt: "Viipekeelsete inimeste folkloor sisaldab lugusid, nalju, mõistatusi, anekdoote, uskumusi, mänge ja teisi žanre, mida antakse edasi ühelt isikult teisele või ühelt põlvkonnalt järgmisele põlvkonnale "suusõnaliselt". Siiski, kurtide kogukonnas − või kurtide maailmas (inglise k deaf world) – on pärimuse edasikandmine traditsiooniliselt keerukalt seotud "käemärkidega"" (Carmel 1996: 197-198).

Eesti keeles kasutati mõistet "kurtide folkloor" esmakordselt 1999. aastal (Paales 1999). Eestikeelsed sünonüümid toovad esile nii rühma- (kurtide folkloor/pärimus) kui keeletasandi (viipekeelne folkloor/pärimus) (Paales 2001: 131).

Eesti kurtide folkloori tunnusjooned on:
1) kommunikatiivne eripära, s.t viipekeelne esitus
2) pärimuskandjate väikerühm ehk eesti kurtide kogukond
3) kuulmisvõimetuse rühmakeskne tõlgendamine – pärimuses ilmneb kurtide suhtumine oma eripärasse ja suhtumine kuuljatesse.

Kurtide folkloor väljendab viipekeelsete inimeste ühtekuuluvustunnet: see võimaldab maandada kuuljate hulgas kogetud kommunikatsioonistressi, väärtustada kurtide traditsioone, kasutada viipekeelt loovalt ning tugevdada meie-tunnet (Paales 2002: 1494).

rahvusvaheline taust:  üles
Kuni videotehnika arenguni sõltus viipekeelse pärimuse säilimine sellest, kuivõrd edukalt suudeti seda järgmisele põlvkonnale edasi anda. Seega on kurtide kogukondade olukord sarnane kirjaliku traditsioonita ühiskondadele. Eelkirjeldatud põhjusel on kurte võrreldud suuliste kogukondadega (s.t ilma keele kirjaliku vormita kogukondadega) (Frishberg 1988: 150-151). Terminit "suuline" ei tohiks segi ajada kurtide pedagoogikas rakendatud "suulise meetodiga", mis pärssis kurtide koolides viipekeele kasutamist.

Kurtide folkloor on suhteliselt uus uurimisvaldkond, millel on mõne aastakümne pikkused traditsioonid. Esmalt hakati viipekeelset pärimust koguma ja uurima Ameerika Ühendriikides 1970. aastate lõpus (Rutherford 1993: vii). Ameerika kurtide folkloori kogu asub Gallaudet’ Ülikoolis.

Enamasti on viipekeelse kogukonna folkloori uurimine kas algusjärgus või puudub. Folkloorset pärimust sisaldavad nt inglise, ameerika, prantsuse kurtide kogukondade kultuuride monograafilised uurimused (Padden & Humphries 2005, Ladd 2003, Delaporte 2000).

Mõnikord ei tegeleta kurtide pärimusega otseselt folkloristika raames. Rahvaluuletekste või -ilminguid rakendatakse muudes uurimisharudes, näiteks keeleteaduses. Nii on näiteks viipenimesid (viipekeelsed isiku-, koha- jt nimed) käsitletud peamiselt lingvistilisest vaatepunktist. Üldiselt on erinevate viipekeelte uurimisel keskendutud struktuurile ja grammatikale, vähem nende loomingulisele olemusele. Viimastel aastakümnetel on ilmunud siiski ka loomingulise viipekeele alaseid uurimusi, mis sisaldavad muu hulgas kurtide folkloori näiteid (Klima & Bellugi 1979, Sutton-Spence & Woll 1999, Peters 2000, Sutton-Spence & Ladd & Rudd 2005 jt). Ameerika Ühendriikides on folkloorne aines kaasatud sealsete kurtide kirjanduslikku traditsiooni (inglise k deaf literature) (Peters 2000).

interdistsiplinaarsus:  üles
Kurtide folkloori uurimine kuulub multidistsiplinaarse kurtide uuringute (deaf studies) valdkonda. Lisaks folkloristikale on see ka rakenduslingvistika ja kultuuriantroploogia kokkupuutepunkt.

kasutus:  üles
Kurtide folkloori annavad edasi kurdid jutustajad, nii nagu see on kurtide kogukonnas traditsiooniliselt esinenud.Tavaliselt on jutustamise kohtadeks kurtide koolid ja instituudid, kurtide klubid, kurtide perekondade kodud, laagrid, peod, piknikud, spordivõistlused, kurtide sõpruskondlikud kokkutulekud, töökohad, kus on kurdid kolleegid jne (Carmel 1996: 198).

Kurtide inimeste pärimus on nende kultuurilise omapära väljendus, mis kannab endas kurtide elukogemusi ja erilisi arusaamu. Viipekeelse folkloorižanride kaudu avaldub kurtide pärand, mis paneb kurte lapsi ja täiskasvanuid tundma uhkust oma identiteedi üle. Kurtide folkloor on tugevalt seotud kurdiksolemise identiteediga, mis on kujunenud kurtide kogukonnas ümbritsetuna kuulvast enamusest (Carmel 1996: 200).

kirjandus:  üles
Carmel, Simon J. 1996. Deaf Folklore. – American Folklore: an encyclopedia . Ed by Jan Harold Brunvand. New York: Garland, pp 197-200.
Delaporte, Yves 2002. Les sourds, c’est comme ça. Ethnologie de la surdimutité. Mission du Patrimoine ethnologique. Collection Ehnologie de la France. Paris: Édition de la Maison des Sciences de l’Homme.
Frishberg, Nancy Yo 1988. Signers of Tales: The Case for Literary Status of an Unwritten Language. – Sign Language Studies 59, pp 149-170.
Klima, Edward & Bellugi, Ursula 1979. The Signs of Language. Cambridge [etc]: Harvard University Press.
Ladd, Paddy 2003. Understanding Deaf Culture: in Search of Deafhood. Clevedon: Multilingual Matters.
Paales, Liina 1999. Miks puu ei kuku maha, miks lind ei lenda ära ehk kurtide viipekeelsest folkloorist. - Kuuldust-nähtust. Tänapäeva folkloorist IV. Koost Eda Kalmre. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 61-86.
Paales, Liina 2001. Kas viipekeeles saab laulda – ehk kurdipärimuse liikidest eesti viipekeelse rahvaluule näitel. – Klaasmäel. Pro folkloristica VIII. Koost Mall Hiiemäe & Kanni Labi. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 129-148, http://www.folklore.ee/pubte/kuuldust/
Paales, Liina 2002. Kuulja leide kurtide viipekeelsest rahvapärimusest. – Akadeemia 7, (160), lk 1462-1498.
Padden, Carol & Humphries, Tom 2005. Inside Deaf Culture. Cambridge [etc]: Harvard University Press.
Peters, Cynthia 2000. Deaf American Literature. From Carnival to Canon. Washington: Gallaudet University Press.
Rutherford, Susan Dell 1993. A Study of American Deaf Folklore. Sign Language Dissertation Series. Silver Spring: Linstok Press.
Sutton-Spence, Rachel 2005. Analysing Sign Language Poetry. Haundmills [etc]: Palgrave Macmillan.
Sutton-Spence, Rachel & Woll, Bencie 1999. The Linguistics of British Sign Language: An Introduction. Cambridge: Cambridge University Press.

laiendus:  üles
    1 osa
Vt illustratsioone:
1) kurtide folkloori liigi- ja zhanriteooria
2) kurtuide folkloori uurimine

    2 osa
Märksõnaartiklile soovitatav viitamine:
Paales, Liina 2008. Kurtide folkloor. - Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. URL: https://argikultuur.folklore.ee

    sisene
esilehele  esilehele