e-sõnastik
Argikultuuri uurimise terminoloogia |
 mõiste: etendus/esitus |
|||||||||||
| seotud illustratsioonid |
|||||||||||
| seotud mõisted |
|||||||||||
| sünonüümid |
|||||||||||
| võõrkeelsed vasted |
|||||||||||
| definitsioon |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus |
|||||||||||
| kasutus |
|||||||||||
| kirjandus |
|||||||||||
| laiendus |
|||||||||||
seotud illustratsioonid:  |
|||||||||||
| # seotud illustratsioonid puuduvad | |||||||||||
| seotud mõisted: |
|||||||||||
| 1. argikultuur 2. osalusvaatlus 3. refleksiivsus 4. välitöö (folkloristikas) 5. visuaalsed meetodid |
|||||||||||
| sünonüümid: |
|||||||||||
| - | |||||||||||
| võõrkeelsed vasted: |
|||||||||||
| saksa: Aufführung, Performanz inglise: performance soome: esitys/performanssi |
|||||||||||
| definitsioon: |
|||||||||||
| Performance on eeskätt angloameerika kultuuriteoreetilises diskursuses käibelolev mõiste, millel on palju erinevaid tähendusi sõltuvalt distsiplinaarsest kontekstist, milles seda kasutatakse (vt Carlson 2004). Sageli jäetakse performance kultuuriteoreetilise mõistena muukeelsetes akadeemilistes tekstides tõlkimata, kuna ingliskeelsel sõnal performance on palju tähendusvarjundeid (etendus; esitus; ettekanne; sooritus; tegevus; toiming jne), mis enamasti tõlkes kaduma lähevad. Ka üks võimalik eestikeelne vaste - "etendus" - tekitab liiga üheseid teatriga seotud konnotatsioone, samas kui teoreetilise mõistena on etendus märksa avaram ja pigem kirjeldav kui hinnanguline nagu tavakeeles (argisuhtluses "etenduse tegemine" viitab ülepaisutatud, manipuleerivale või teeseldud käitumisele).
Kultuuri- ja sotsiaalteaduste kontekstis mõistetakse etendust eeskätt teatud tüüpi kommunikatsioonivormi või kommunikatiivse sündmusena (Bauman 1992: 41), mida võib uurida: 1) igapäevases sotsiaalses argisuhtluses, eeskätt inimeste sotsiaalse interaktiooni strateegiates ja sotsiaalsete rollide täitmise viisides, milles ollakse vaheldumisi nii etendajad kui vaatajad (eeskätt sotsioloogiline suund); 2) argikäitumisest eristuvates sümboolsetest tähendustest küllastatud käitumises ja sündmustes (nt rituaalides kui kultuurietendustes (cultural performances)), mis on ajalis-ruumiliselt piiritletavad, korrastatud teatud sümboolsete koodide poolt ja esitatud publikule vaatamiseks (Singer 1972; Bauman 1977). Etendused annavad nii etendajatele endile kui ka publikule (s.h uurijatele) võimaluse luua ja kogeda kultuurilise kommunikatsiooni erinevaid dimensioone, pakkudes sageli argielu tavasündmustest intensiivsemaid kogemusi, luues osalejates intersubjektiivset konsensust ja kõrgendatud refleksiivsust nii kollektiivsel kui individuaalsel tasandil (Bauman 1992: 46-48; Turner 1988). Eesti folkloristikas kasutatakse ingliskeelse mõiste performance vastena enamasti mõistet "esitus", pidades sellega silmas folkloorsete vormide konkreetseid elavaid suulisi esitusviise (s.h paralingvistika, miimika, žestid, jms). |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust: |
|||||||||||
| Mõiste "etendus" tuli esile eeskätt anglo-ameerika kultuuriuurimises 1950.-1960. aastatel, kusjuures selle esilekerkimise põhjused eri distsipliinides olid erinevad. Osaliselt saab etenduse mõiste kasutuselevõttu seostada teatrianaloogia pika traditsiooniga lääne filosoofias, aga teisalt ei peeta performance’i mõistet kasutades alati silmas mitte teatripärast etendust, vaid vahetuid sosiaalse kommunikatsiooni situatsioone eelkirjeldatud tähendustes.
Sotsioloogias oli Erving Goffman (1990 [1959]; 1974) üks esimestest, kes rakendas etenduse-analoogiat sotsiaalse interaktsiooni analüüsil süstemaatilisemalt, kuid tema mõju argikultuuri uurimisele antropoloogias ja folkloristikas avaldub alles 1980. aastatel, seoses algselt Gregory Bateson’ilt (1972 [1955]) pärit sotsiaalpsühholoogilise mõiste "raam" (frame) toomisega etenduste uurimisse. Eri tüüpi raamid ja nendega seotud koodid korrastavad pidevalt inimeste sotsiaalset käitumist ja kogemust. Samal ajal tõi antropoloogiasse "kultuurietenduse" (cultural performance) mõiste Milton Singer (1959) uurimuses traditsioonilistest rituaalidest Indias. Nimetatud kaks erinevat suunda mõjutavad etenduse mudeli rakendamist ja analüüsiobjektide valikut ka järgnevatel kümnenditel – esimese järgijad uurivad eeskätt etenduslikke ilminguid oma kaasaegses argikultuuris (lääne kultuuris), teine suund käsitab etendusi pigem argielu-voost eristuvate, eriliste sündmustena, uurides peamiselt rituaale ja rituaali-laadseid sündmusi mitte-lääne kultuurides. 1970. aastate lõpul, 1980. aastatel muutub ka antropoloogias järjest olulisemaks kultuurietenduste transformatiivne potentsiaal (täiendusena kultuuritraditsioonide edasikandmisele). Samuti rõhutatakse järjest enam osalejate (nii etendajate kui publiku) refleksiivsust etendustes, etendusi kui osa inimeste identiteediloomest nii individuaalsel kui kollektiivsel tasandil (MacAloon 1984; Fine, Speer 1992; Turner 1988). "Etenduslik pööre" (performative turn) on nüüdseks jõudnud enamikesse humanitaar- ja sotsiaalteadustesse, olles epistemoloogilises mõttes toonud kaasa mitmeid olulisi nihkeid sotsiaalkultuuriliste nähtuste mõistmisel (vt põhjalikumaid ülevaateid selle kohta Diksmeier, Helbrecht 2008, Hughes-Freeland 2001; Denzin 2003; eesti keeles: Kaljundi 2008, Võsu 2005). Erinevalt pikka aega valitsenud teksti-analoogiast on etendus eeskätt protsessuaalne mudel, mis toob (argi)kultuuri uurimisel esile multisensoorse kehastatud kogemuse, vahetu interaktsiooni osatähtsuse, individuaalse tegutsemisvõime (agency) (vastandina kultuuri abstraktsete struktuuridele), mitte-representatsiivsuses jms. |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus: |
|||||||||||
| Performance on viimastel kümnenditel muutunud üheks oluliseks distsipliinidevaheliseks teoreetiliseks kontseptiks, mis seob endas erinevaid teoreetilisi ja metodoloogilisi lähenemisi (States 2006; Auslander 2005, Carlson 2004, Schepherd, Wallis 2004). Samas on tegu genealoogialt väga hübriidse mõistega, mille kasutamine võib eri distsipliinde esindajate seas küllaltki palju varieeruda (vt States 2006:2473-2515). Olukorda komplitseerib seegi, et erinevad uurijad käsitavad etendust nii uurimisobjekti, metodoloogilise vaatepunkti (metafoorist kuni täpsemate kontseptuaalsete mudeliteni) kui ka andmete kogumise või esitamise meetodina (etenduse/esituse aspektid etnograafilistes meetodites, "etendav etnograafia").
Esimesed katsed määratleda etendust interdistsiplinaarse uurimisobjektina tehti 1970. aastatel, kui Ameerika lavastaja ja etendusuuringute üks rajajaid Richard Schechner sõnastas uurimisvaldkonnad ja -probleemid, kus kattusid etenduse-teooria (performance theory) ja sotsiaalteaduste huvid: 1) argielu-etendused (eeskätt avalikus ruumis) 2) sport, rituaalid, mängud ja poliitikaga seotud käitumine 3) erinevad mitteverbaalse kommunikatsiooni viisid 4) seosed inimeste ja loomade käitumismustrites (eeskätt rituaalne ja mänguline käitumine) 5) psühhoteraapia, mis tegeleb vahetu interaktsiooni, eneseväljendamise ja kehateadlikkuse arendamisega 6) etnograafia (nii oma kui võõraste kultuuride uurimine) 7) üldiste etendusteooriate väljatöötamine (s.t eeskätt käitumisteooriad) (Schechner 1973: 3). Niisiis leiab Schechner, et etendusi väljaspool teatrit uurides satuvad tähelepanu alla eeskätt erinevad kommunikatiivse käitumise viisid, strateegiad ja koodid. Seni pole jõutud (ega ilmselt jõutagi) kokkuleppele etendust määratlevate üldkehtivate tunnuste osas, kuna vastavalt uurimisvaldkonnale või -objektile võivad need tunnused küllaltki suures osas varieeruda. Etenduse uurimisel interdistsiplinaarsest seisukohast võib välja tuua ontoloogiaga ja etenduse epistemoloogiaga (s.h uurimise metodoloogiaga) seotud probleemideringid. Teatriteaduses mõistetakse etendust enamasti kui rohkem või vähem lavastatud (ja sageli ka mingil dramatiseeritud narratiivil põhinevat) sündmust, mille esitus ja vastuvõtt publiku poolt leiavad aset samas ajas ja ruumis, kusjuures nii etendajad kui publik on teadlikud etendamise situatsioonist ja oma rollidest selles. Ka teistes humanitaar- ja sotsiaalteadustes mõistetakse etendust kui sotsiaalset sündmust, mis leiab aset osalejate (etendajate/esitajate ja publiku) vahetus interaktsioonis, ent selles osas, kuidas etendused tekivad, pole päris selget üksmeelt. Kui rituaalide puhul võib tõmmata paralleele teatrietendustega, sest nii osalejad kui publiku teadlikkus situatsioonist on sarnane, siis paljudes sotsiaalsetes situatsioonides võib etendus tekkida nii etendaja kavatsusest end kuidagi teistele esitada (nt sotsiaalsed rollid), teisi mõjutada kui ka kellegi kavatsusest näha mingit olukorda etendusena (nt argielu estetiseerimine). Näib, et etenduse mõiste heuristilise potentsiaali säilimise huvides on siiski vajalik silmas pidada kommunikatsioonisituatsiooni, mille kõik osapooled on teadlikud etendamise situatsioonist ja selles toimivatest käitumuslikest koodidest. Etenduskunstide (teater, tegevuskunst, tsirkus, tants jm) essentiaalseid tunnuseid nagu sündmuslikkus, kohalolu, kehastatus, vahetu interaktsioon, elusus (liveness), peetakse olulisteks tunnusjoonteks ka argielu etendustes, milles samuti puudub üks distinktne meedium nagu nt kirjanduses, filmis või muusikas (Allan, Harvie 2006; Kirschenblatt-Gimblett 1999). Metodoloogilisest seisukohast on aga jätkuvalt aktuaalne küsimus etenduse piiridest ja funktsioonidest kultuuris (vt Hughes-Freeland 1998: 10-15). Küsimusteks on: 1) kas etendused on kultuuri-uurimises vaadeldavad diskreetsete ühikutena või argielu pidevalt läbiva protsessina? Mille alusel sel juhul uurimisobjekti piiritleda? 2) kuidas võimaldavad etendused sotsiaal-kultuurilist reaalsust mõista ja kogeda? 3) kas etenduste kaudu vahendatakse kultuuris mingeid etenduseväliseid sõnumeid või tähendusi, või on etendused uuritavad autonoomsete kultuurifenomenidena? Etenduse kasutamisel tõlgendusliku mudelina tõstatub kultuuri-uurija jaoks ka emic-etic vaatepunkti küsimus, teisisõnu, kas need, kelle käitumispraktikaid me etendusena uurime, tajuvad ka ise oma käitumist etendusena või mitte (ükskõik kas tegu on siis "oma" või "võõra" kultuuri uurimisega). Clifford Geertz (2003 [1983]: 43-44) on juhtinud tähelepanu ka sellele, et kui erinevaid kultuurinähtusi etendustena käsitledes võib see mõnede sarnaste tunnusjoonte rõhutamise arvel nivelleerida nende nähtuste erisusi vastavates sotsiaal-kultuurilises kontekstides. Nt kui etendusteks võib pidada juba õhtusööki restoranis, ülemuse ja alluva dialoogi, seminari ülikoolis, protestimiitingut, šamaanirituaale ja olümpiamänge, siis on igal juhul tegemist mõnevõrra erineva etendusega, mille uurimisel ei piisa vaid üldistest tõdemustest, et "esitatakse midagi kellegi jaoks". Etenduse kui uurimisobjekti diversiteedi tõttu puudub selle uurimiseks kultuuriteadustes ühtne meetod/metodoloogia (vrd nt etenduse analüüsi küsimustikud teatriteaduses), kõige konkreetsemalt on selles suunas töötanud ilmselt antropoloogid ja folkoristid (vt nt Stoeltje; Bauman 1987). Pigem on etenduse analüüsi mudelid loodud erinevate uurimisobjektide spetsiifikast lähtudes. Puht metodoloogilisest seisukohalt on etendus keerukas uurimisobjekt, kuna see on vaatamata konkreetsele materiaalsusele ja kehastatud väljendusele sündmusena ajas kaduv, seetõttu on kultuurietendusi uurides eriti oluline osalusvaatlus, uurija vahetu etenduse-kogemus. (Mastaapseid kultuurietendusi (nt festivalid, pidustused) on aga ühel uurijal üldse väga raske uurida üksikisikul on sel puhul võimatu kogeda kogu etenduse tervikut.) (Kultuurietenduste uurimise metodoloogia probleemide kohta vt Võsu 2005). Algselt folkloristina alustanud Ameerika uurija Barbara Kirschenblatt-Gimblett, praegu üks juhtivatest etendusuuringute esindajatest New Yorgi Ülikoolis, toob välja kolm olulist rõhuasetust etendusele/esitusele-orienteeritud lähenemistes interdistsiplinaarses kontekstis: 1) tähelepanu keskmes on kultuur kui inimeste tegevus (nt keel kõnelduna ja rituaalid etendatuna), teatud kultuurikontekstis relevantsed käitumispraktikad ja nende esitamine või näitamine teistele; 2) kultuurietendusi on võimalik käsitleda selgelt piiritletavate analüüsiobjektidena, mis võimaldab uurida kompleksseid kultuure konkreetsel tasandil, hõlmatavate analüüsiühikutena, konkreetseid metodoloogiaid või analüüsimudeleid kasutades, et siis selle põhjal teha üldisemaid järeldusi kultuuri abstraktsemate tasandite - väärtuste, normide, inimeste identiteetide vms - kohta (nt "argielu dramaturgia" Goffmanil, kultuurietenduse mudel Singeril); 3) etendus – kas uurimisfookuse või etnograafiliste esitustena – võimaldab folkloristidel, antropoloogidel jt pöörata rohkem tähelepanu sellistele teemadele nagu diversiteet, pluralism, kultuuriline võrdväärsus, teiste volitused ja õigused mingi kultuuri representeerimisel (nt folkloorifestivalidel) (Kirschenblatt-Gimblett: 1999: 1; Kirschenblatt-Gimblett 1998b: 75). |
|||||||||||
| kasutus: |
|||||||||||
| Valik näiteid mõiste performance kasutusest antropoloogias, folkloristikas, ja teistes sotsiaal- ja humanitaarteadustes
Antropoloogia ja etnograafia Etenduse mõiste tuleb antropoloogias kasutusele eeskätt 1950. aastatel Ameerika antropoloog Milton Singeri uurimuste kaudu, kus autor kirjeldas India traditsioonilisi rituaale "kultuurietendustena" (cultural performances), konkreetsete kultuurianalüüsi "ühikutena", leides, et neid iseloomustavad teatud kindlad tunnused – kultuurietendused on: (1) teatud regulaarsusega (nt kord aastas) aset leidvad sündmused, millel on (2) kindlad ajalis-ruumilised raamid (algus ja lõpp), (3) sümboolselt markeeritud ruum (kujundus, rekvisiidid), (4) struktureeriv stsenaarium, eeskava või tegevusplaan (nt liturgia struktuur). Mainitud neli tunnust alluvad omakorda viiendale, (5) kultuurietendused on koordineeritud (lavastatud) ühiskondlikud sündmused, mis on avatud publikule ja kollektiivsele osavõtule, kujunedes tihti ka "kõrgendatud sündmusteks", mis arendavad osavõtjate kogemust etenduse sisemiste kvaliteetide nautimise kaudu (Singer 1972: 71). Varased antropoloogilised uurimused seostasid etendust eeskätt argisest erinevate käitumise ja sündmustega, kultuuritraditsioonidega (eekätt rituaalsete praktikatega) ning huvitusid etendusest eeskätt kui sümboolsete tähenduste edastajast, mille kaudu saab midagi teada kultuuri abstraktsemate tasandite kohta (religioon, poliitika, etniline identiteet jms). Vähem huvitasid antropolooge 1950.-1960. aastatel kultuurietendused kui uurimisobjektid per se (Beeman 1993: 370). Antropoloog Victor Turner alustab sotsiaalsete rahutuste ja teiste murranguliste sündmuste uurimist traditsioonilises Aafrika hõimuühiskonnas (Ndembu) kirjeldades neid klassitsistliku näidendi ülesehitust eeskujuks võttes "sotsiaalsete draamadena", mis kujutavad endast sotsiaalsete kriiside ja konfliktide arenguprotsessi ühiskonnas. Rituaalidel on sotsiaalsetes draamades oluline osa mingi grupi väärtuste manifesteerimisel ja kollektiivse refleksiivsuse kogemisel (vt Võsu 2008: 208-213). Varasemate antropoloogide-rituaaliuurijate eeskujul huvitavad sotsiaalsed draamad Turnerit eeskätt kui argielu voost selgelt isoleeritavad ja piiritletavad uurimisobjektid. Ehkki rituaalid ja rituaalne käitumine jääb Turneri lähenemise keskmesse kuni elu lõpuni, asendub draama-mudel tema 1980. aastatel ilmunud töödes etenduse mudeliga, mis osutab huvi suurenemisele spontaanse, protsessuaalse ja transformeeriva vastu kultuuris. Etendava käitumise üheks tuumtunnuseks peab Turner refleksiivsust nii indiviidi (etendades õpitakse tundam ennast ja oma suhet kultuuri) kui ka grupi (kollektiivne etenduses osalemise kogemus ja teiste etenduste tundma õppimine) tasandil (Turner 1988: 81). Clifford Geertz (1980; 1972) on uurinud etenduslikkust Bali kultuuris (kukevõitlus, riigi poliitiline valitsemiskorraldus), pakkumata küll mingit konkreetsemat etenduse mudelit, vaid lähtudes pigem üldisest metafoorsest analoogiast ("elu on justkui teater"). Nii Turneri kui Geertzi uurimused juhivad tähelepanu sellele, et kultuurietendused võivad olla autonoomsed uurimisobjektid, milles on olulise tähtsusega etenduslik käitumine kui spetsiifiline kultuurilise eneseväljendamise ja maailmakogemise viis (Bauman 1992: 47). Ehkki antropoloogide arusaam etendustest ja etenduslikust käitumistest on aja jooksul muutunud dünaamilisemaks ja mitmekesisemaks, on siiski oluliseks jäänud seos etenduste ja rituaalse v rituaalilaadse käitumise vahel. Nii määratleb ka Victor Turneriga tihedat koostööd teinud Ameerika lavastaja ja hilisem etendusuuringute suuna rajaja, Richard Schechner, etenduslikku käitumist eeskätt "korratud käitumisena". Schechner teadvustas antropoloogia jaoks lavastatud/korraldatud etenduste olulisuse kultuuri uurimise vahendina ja vajaduse täpsustada seda iseloomustavaid karakteristikuid, juhtides ühtlasi tähelepanu etenduse sündmusele eelneva prooviperioodi ja nö etendusest väljatulemise etapi tähtsusele – mõlemad etenduse kui protsessi osad on samuti sotsiaalselt determineeritud (vt Schechner 1988). Nii Schechner kui itaalia päritolu lavastaja Eugenio Barba on lisaks rajanud omaette teatripraktika-põhise uurimissuuna – teatriantropoloogia – mis kasutab teatrilava laboratooriumina, kus praktika kaudu uuritakse erinevate kultuuride eelekspressiivset ja etenduslikku käitumist, erinevaid etendamiseks kasutatavaid kehatehnikaid, ning luuakse eri kultuuridest pärit etendajate truppe kasutades eri kultuuride etendamistehnikaid lõimivaid lavastusi (vt Barba 1999; Barba, Savarese 2005). Kehastunud kogemuse käsitlemine, mis eeskätt etenduste uurimise kaudu antropoloogiasse tuli, seostub üldisemate arengutega humanitaar- ja sotsiaalteadustes 20. sajandi lõpus – püüdega mõista kogemust kui situatiivset praktikat, mida saab uurida mitte distantsilt vaid läbi sarnase (läbi)elatud kogemuse. Etendus kui osalt teatri-analoogiast väljakasvanud mudel on antropoloogias tänaseks välja tõrjunud teksti-analoogia ("kultuur kui teks"), andes nii tunnistust protsessuaalsete ja dünaamiliste mudelite tähtsustumisest staatiliselt struktureerivate mudelite ees. Ka etenduse mõistmine ja mõtestamine antropoloogias on muutunud – kui 1950.-1970. aastate töödes nähti seda eeskätt determineerivana, kultuurilise vormina, mis vahendab indiviidideüleseid sümboolseid tähendusi, siis viimastel kümnenditel nähakse etendust järjest enam praktikana, milles luuakse pidevalt ja aktiivselt kultuuri kui mitmekesiselt tajutud elatud kogemust. Järjest enam otsitakse etendusi uurides lõimumiskohti argise- ja rituaalse käitumise, vahetu ja tehnoloogiliselt vahendatud kogemuse, kultuuridevaheliste etenduslike praktikate vahel (Hughes-Freeland 2001: 11235). Folkloristika Etendust/esitust mõistetakse folkloristika kontekstis eeskätt kui erinevate (suuliste) folkloorivormide etendamist/esitamist ja retseptsiooni sisaldavat kommunikatiivset sündmust, etendaja/esitaja ja publiku vahelist interaktsiooni, milles on olulisel kohal etendaja/esitaja kommunikatiivsed oskused ja estetiseeritud etendamis/esitusviis (Bauman 1986: 3; Stoeltje, Bauman 1987). Esitus performance’i vastena viitab esitajakesksele lähenemisele, samas kui etenduse mõistes sisaldub kogu kommunikatsioonisituatsioon (esitaja-publiku interaktsioon, kontekst jne). 1970. aastatel vahetab etenduse/esituse mõiste folkloristikas välja seni domineerinud teksti mõiste – laulude ja juttude tekstuaalse osa kõrval hakatakse üha enam tähelepanu pöörama laulja ja jutustaja isikule, tema esitusviisile ja kogu etenduse/esituse situatsioonile (s.h interaktsioonile publikuga ja kogu sündmuse tähendusele kultuurikontekstis) (vt Ben-Amos; Goldstein 1975). Teisisõnu, folkloori hakatakse nägema protsessina, täpsemalt kommunikatiivse protsessuaalse praktikana, mis realiseerub kultuuris pigem etenduste/esituste kui tekstidena (verbaalne osa kui ainult üks etenduse/esituse element) (Honko 2000: 12; Kirschenblatt-Gimblett 1998a: 281-327). Ingrid Rüütel rõhutas 1987. aastal kompleksse protsessuaalse folkloorikäsitluse vajalikkust. Sellegi poolest on eesti folkoristikas kõnesolevas kontekstis keskendutud pigem ühele aspektile - esituse uurimisele (Metsvahi 2007, Lintrop 2006, Särg 2001a, Särg 2001b). Esituslikke ja etenduslikke aspekte on püütud lõimida folklooripidustuste uurimisse (nt laulupeod, laulupäevad) (Kuutma 1998). Etenduse mõiste performance’i vastena näib eesti uurijates tekitavat võõristust selle liiga tugevate teatrikonnotatsioonide tõttu, mistõttu seda seostatakse artistliku väljenduslaadiga (vt Arukask 2000), põhjalikumalt pole folkloristid performance-mõiste vastete ja erinevate kasutusvõimaluste üle eesti keeles aga arutlenud. Üldjoontes võib folkloristikas etendusest/esitusest rääkides eristada kolme tüüpi lähenemisi: 1) etendust/esitust käsitatakse eeskätt kui diskursiivset väljendust, mis seostub kommunikatiivse kompetentsiga (eeskätt lingvistilise antropoloogia, kõne etnograafia ja kirjandusteaduse mõjud) ja etendusi/esitusi uuritakse kui diskreetseid ühikuid kultuuris pidades silmas eeskätt kõneetendusi (Hymes 1975; Bauman 1977); 2) etendust/esitust mõistetakse kui kompleksset kehastatud kogemust (antropoloogiast ja teatriteadusest mõjutatud suund), mida uuritakse protsessuaalsena, pöörates tähelepanu pigem etendajate ja publiku väljenduse mitteverbaalsetele aspektidele, materiaalsusele ja multisensoorsele kogemusele (Noyes 1993); 3) neid kaht kombineerivad lähenemised, mis rõhutavad, et etendustes/esitustes luuakse kultuuri esitlusi ühiselt koordineeritud kommunikatiivses situatsioonis, milles kasutatakse stiliseeritud interaktsiooni ja sümboolseid objekte (Bauman 1977; Abrahams 1972; Abrahams 1983; Abrahams 1987). Richard Bauman on üks neist uurijaist, kes toob folkoristikasse kontekstuaalse, sündmuskeskse lähenemise, rõhutades nt rahvajuttude puhul mitte ainult teksti olulisust sõnumina, vaid kogu jutuvestmise etendust kui kommunikatiivset sündmust. Bauman rõhutab muuhulgas, et etenduse/esituskeskne lähenemine pöörab folkloristika tähelepanu kaduva kultuuri (residual culture) uurimiselt tekkiva kultuuri (emergent culture) uurimisele (Bauman 1977: 48). Kultuurietendustes argikäitumist tavaliselt estetiseeritakse ja see omandab sümboolseid tähendusi. Bauman toob välja neli peamist kultuurietendust konstitueerivat osist: (1) sündmus (stseen) – üldine kultuuriline ja ajalis-ruumiline kontekst, milles etendus aset leiab ja tähenduse omandab (nt tseremoonia) ja loojad – etendaja(d) ja publik; (2) tegevused, mida etenduse käigus sooritatakse, (3) rollid, mida erinevad osalejad esitavad, ja (4) žanr, mida esitatakse (nt haigusi peletav laul v tants) (Bauman 1977: 27-34). Hiljem rõhutab Bauman veelgi üldisemaid parameetrite nagu (5) teemade ja (6) sõnumite olulisust kultuurietenduste analüüsis (Stoeltje, Bauman 1987: 590-591). Kõigi eelnimetatud osiste loomiseks kasutatakse eri tüüpi vastava kultuuri spetsiifilisi kommunikatiivseid koode (nt rõivastus, toit, liikumine, helid jne). Kultuurietendused pakuvad osalejatele võimalust kogeda argielust erinevaid rolle ja/või kogeda oma argielu rolli erilist vastuvõttu teiste poolt (kultuurietendused on laetud sümboolsetest tähendustest, s.h. seal kehastatavad sotsiaalsed rollid). Etenduste/esituste kontiinum kultuuris on ka Baumani järgi väga lai, ulatudes laste mängulisest käitumisest kuni mastaapsete protsessioonide ja paraadidenai, ent igal juhul on olulise tähtsusega etendaja/esitaja väljendusoskused ja etenduse/esituse mõju publikule. Samas möönab Bauman, et etendused võivad aset leida ka vähemformaliseeritud reeglitega suhtlussituatsioonides, spontaanselt ja juhuslikult argielu voos, ning nende piiritlemine ja struktureerimine on uurijale kahtlemata suurem väljakutse. Etendusi/esitusi uurides on üheks keskseks küsimuseks, mil määral ja kuidas determineerib traditsioon folkloori etendamist/esitusi, kui palju jääb ruumi etendavate indiviidide tõlgenduslikele valikutele ja loovale panusele (agency). Üldiselt on tänapäeva folkloristika seisukohal, et etenduste/esituste kaudu toimub ühtaegu nii traditsiooni edasikandmine kui ka selle uuendamine. Teiseks keskseks probleemiks on etenduste/esituste tekstualiseerimise küsimus, kuna ka parim videosalvestus või detailseim kirjeldus ei kätke endas kunagi kõiki tähendust loovaid tasandeid (nt tradtisiooni ja konteksti puudutavaid). Etendusi/esitusi uurides tuleks metodoloogilisest aspektist tähelepanu pöörata: a) etenduse žanrile (nii sisu kui vormi tasandil); b) etendust raamistavatele ja korrastavatele koodidele ja esituslikele võtetele; c) etendaja(te) konkreetse kehastuse (embodiment; enactment) eripärale; d) kommunikatiivsele kompetentsile, mida etendus publikult eeldab; e) refleksiivssele teadlikkusele, mida etendus stimuleerib (nii etendajate kui publiku seisukohast) (Kapchan 1995: 479-484). Soome folklorist Lauri Honko juhib tähelepanu mitme eri tüüpi kompetentsi (eeskätt etendajast/esitajast lähtudes) eristamise vajalikkusele folkloorietendusi/esitusi uurides: 1) "temaatiline kompetents", mis hõlmab orientatsiooni teatud žanride ja narratiivitüüpide suhtes; 2) "performatiivne kompetents", mis puudutab traditsioonilisi reegleid ja etendamise/esituse tingimusi ning nende kohandamist konkreetse situatsiooniga, samuti etendamise strateegiaid, viise ja stiile (Honko 2000: 17). Teatriteadus Etenduse analüüs (performance analysis), etenduste uurimine, on otseselt seotud teatriteaduse kui distsipliini iseseisvumisega 1960. aastatel, mil etendusest (eesti tradtisioonis räägitakse pigem lavastuse analüüsist) sai teatriuurimise autonoomne uurimisobjekt, erinevalt varasemast traditisoonist näha etendust kui midagi draamateksti suhtes teisejärgulist. Samal ajal hakati eeskätt teatrisemiootikas välja töötama meetodeid ja teoreetilisi lähenemisi etenduste analüüsiks, s.h. loodi mitmeid küsimustikke, millest etendust analüüsides lähtuda (vt Pavis 2003: 31-40). Samas ei saa öelda, et etenduse analüüsis eksisteeriks mingi ühtne metodoloogiline lähenemine – erinevad teatrivormid ja erinevad etendused/lavastused tingivad erinevaid teoreetilis-metodoloogilisi lähenemisviise (vt Epner 2002: 109-125). Etenduse kui uurimisobjekti, vaatepunkti ja metafoorse analoogia pihustumine teistes kultuuri uurivates distsipliinides on teatriteadlasti omakorda pannud reflekteerima oma uurimisvaldkonna piiride üle (teatriuurimine on paljudes ülikoolides laienenud etenduskunstide ja etenduslike fenomenide uurimiseks kultuuris) ning kaaluma võimalikke kokkupuutepunkte ja lahknemisi etenduse mõistmises võrreldes teiste distsipliinidega (vt Dolan 2006; Chamberlain 2005; Jackson 2004; Fischer-Lichte 2001; Pavis 2001). Sotsioloogia Etendust mõistetakse siin eeskätt kui teatud suhtlus- v interaktsiooniviisi, teatud viisil raamistatud (framed) ja kodeeritud käitumist (Goffman 1974; Goffman 1959; Harré 1993). Igas sotsiaalse kommunikatsiooni aktis kasutatakse nii eksplitsiitsemaid kui implitsiitsemaid raamistavaid sõnumeid ja koode, mis pakuvad osalejatele tõlgendusliku raamistiku selle sees toimuvate tegevuste mõistmiseks. Seetõttu eeldab etendus osalejatelt võimet metakommunikatsiooniks (Bateson 1972 [1955]), oskust mõista, mis on antud kultuuri kontekstis etendus ja mis tüüpi käitumist see osalejalt eeldab ning ühtlasi ise kasutada sõnumeid, mis võimaldaksid teistel antud osaleja käitumist antud kontekstis paremini mõista. Viimastel aastatel on püütud luua ka sotsiaalse etenduse (social performance) laiendatud käsitlust, mis arendab edasi sümboolse interaktsionismi ideid keskendudes "kultuuripragmaatikale", konkreetsetele tegutsejatele ja tegevustele sootsiumis (rituaalidele ja strateegiatele), seostades sellist mikrotasandi analüüsi ühtlasi makrotasandi aspektidega nagu kollektiivsete representatsioonide süsteemid ja sotsiaalne võim (Alexander 2006: 29-90). Keeleteadus ja –filosoofia Keeleteoorias on oluline Noam Chomsky (1965) töö, kus ta Ferdinand de Saussure’i keele/kõne (langue/parole) eeskujul eristab "kompetentsi" kui nö keele ideaalset grammatikat ja "esitust" (performance) kui keele kasutust konkreetsetes kõnesituatsioonides. Teiseks oluliseks suunaks on kõneaktide teooria, milles John Austin väidab, et performatiivid on üks spetsiifiline keelelise väljenduse viise, mis kujutab endast ühtaegu nii kõne kui tegu (nt "ma kuulutan teid meheks ja naiseks"), aga ka performatiivid omandavad oma tähenduse eeskätt konkreetses kõnesituatsioonis. Feminism ja soouuringud Huvitutakse eeskätt sotsiaalse soo performatiivsusest, selle konstrueerimisest subjekti konkreetsete kehastatud etenduste käigus (Butler 1990; Butler 1993). Ajalooteadus Ka ajalooteaduses räägitakse etenduskeskse vaatepunkti olulisusest, mida võib omakorda seostada dünaamilisema ja variatiivsema ajalookäsitlusega, milles olulisel kohal on juhuslikkuse (occasionalism) kategooria (vt Burke 2005). |
|||||||||||
| kirjandus: |
|||||||||||
| Abrahams, Roger D. 1987. An American Vocabulary of Celebration. – Time Out of Time. Ed by Alessandro Falassi. Albuquerque: University of New Mexico, pp 175-183.
Abrahams, Roger D. 1983. The Man-of-Words in the West Indies: Performance and the Emergence of Creole Culture. Baltimore, Md: Johns Hopkins University Press. Abrahams, Roger D. 1972. Folklore and Literature as Performance. – Journal of the Folklore Institute, Vol 9, No. 2/3, Aug. – Dec, pp 75-94. Alexander, Jeffrey 2006. Cultural pragmatics: social performance between ritual and strategy. - Ed by Jeffrey Alexander, Bernhard Giesen, Jason L. Mast. Social Performance: Symbolic Action, Cultural Pragmatics, and Ritual. Cambridge etc.: Cambridge University Press. Allain, Paul & Harvie, Jen 2006. The Routledge Companion to Theatre and Performance. London, New York: Routledge. Arukask, Madis 2000. Eksimine vadja ja setu rahvakultuuris ning folkloorse etteantuse ose selles. - Sator. Artikleid usundi- ja kombeloost 2. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 96 – 112. Auslander, Philip (ed) 2005. Performance: critical concepts in literary and cultural studies. Vol I-IV. London; New York: Routledge. Barba, Eugenio 1999. Paberlaevuke: sissejuhatus teatriantropoloogiasse. Tõlkinud ja kommenteerinud Mati Unt. Tallinn: Eesti Teatriliit, EMA Kõrgem Lavakunstikool. Barba, Eugenio & Saverese, Nicola 2005 [1991]. A dictionary of theatre anthropology: the secret art of the performer. Second edition. Translated by Richard Fowler. London, New York: Routledge. Bateson, Gregory 1972 [1955]. Steps to an Ecology of Mind. New York: Ballatine. Bauman, Richard 1992. Performance.– Ed by Richard Bauman. Folklore, Cultural Performances, and Popular Entertainments. A Communication-centered Handbook. New York; Oxford: Oxford University Press, pp 41-49. Bauman, Richard 1986. Story, Performance and Event: Contextual Studies of Oral Narrative. Cambridge: Cambridge University Press. Bauman, Richard 1977. Verbal Art as Performance. Long Grove, Illinois: Waveland Press Inc. Beeman, William O. 1993. The Anthropology of Theater and Spectacle. – Annual Review of Anthropology, Vol 22, pp 369-393. Ben-Amos, Dan & Goldstein, Kenneth S. (eds) 1975. Folklore: Performance and Communication. The Hague, Netherlands: Mouton and Co. Bial, Henry (ed) 2004. The Performance Studies Reader. London, New York: Routledge, Taylor and Francis Group. Burke, Peter 2005. Performing History: The Importance of Occasions. – Rethinking History No 9:1, pp 35 – 52. Butler, Judith 1993. Bodies That Matter. London, New York: Routledge. Butler, Judith 1990. Gender Trouble. London, New York: Routledge. Carlson, Marvin 2004. Performance: A Critical Introduction. Second Edition. London: Routledge. Chamberlain, Frank 2005. Interrogating boundaries/respecting differences? The role of theatre within Performance Studies. – Studies in Theatre and Performance, Vol 25, Issue 3, pp 263-270. Conquergood, Dwight 2004 [2002]. Performance Studies: Interventions and Radical Research. – Ed by Henry Bial.The Performance Studies Reader. London, New York: Routledge, pp 311-322. Denzin, Norman K. 2003. The Call to Performance. – Symbolic Interaction, Vol 26, No 1, pp 187-207. Diksmeier, Peter & Helbrecht, Ilse 2008. Time, Non-representational Theory and the "Performative Turn" — Towards a New Methodology in Qualitative Social Research. – FQS: Forum Qualitative Sozialforschung/Forum Qualitative Social Research, Vol 9, No 2, May, Art. 55. - http://www.qualitative-research.net/fqs/ Dolan, Jill 2006. The Polemics and Potential of Theatre Studies and Performance. – Ed by Soyini Madison, Judith Hamera. The Sage Handbook of Performance Studies. London etc.: Sage. Epner, Luule 2002. Etenduse analüüs – lähtekohti ja küsimuseasetusi. - Teatri ja teaduse vahel. Studia litteraria Estonica 5. Eesti kirjanduse õppetool, teatriteaduse ja kirjandusteooria õppetool. Tartu: Tartu Ülikool, lk 109-125. Fine, Elizabeth C. 1984. The Folklore Text: From Performance to Print. Bloomington: Indiana Univ. Press. Fine, Elizabeth & Speer, Jean Haskell (eds) 1992. Performance Culture and Identity. Westport, CN: Praeger. Fischer-Lichte, Erika 2001. Quo Vadis? Theatre Studies at the Crossroads. – Modern Drama , 44: 1, Spring, pp 52-71. Geertz, Clifford 2003 [1983]. Omakandi tarkus. Esseid tõlgendavast antropoloogiast. Tallinn: Varrak. Geertz, Clifford 1980. Negara: The Theatre State in Nineteenth Century Bali. Princeton: Princeton University Press. Geertz, Clifford 1972. Deep Play: Notes on The Balinese Cockfight. – Daedalus, 101, pp 1-37. Goffman, Erving 1974. Frame Analysis: An Essay on the Organization of Experience. New York etc.: Harper Colophon Books. Goffman, Erving 1990 [1959]. The Presentation of Self in Everyday Life. London etc: Penguin Books. Harré, Rom 1993. Social Being. Second Edition. Oxford, Cambridge: Blackwell Publishers. Honko, Lauri 2000. Textualization of Oral Epics. Berlin ; New York: Mouton de Gruyter. Hughes-Freeland, Felicia 2001. Performance: Anthropological Aspects. – Eds in chief Neil J. Smelser, Paul B. Baltes. International Encyclopedia of the Social and Behavioral Sciences. Vol 16. Amsterdam etc.: Elsevier, pp 11231-11236. Hymes, Dell 1975. Breakthrough into Performance. – Ed by Dan Ben-Amos, Kenneth S. Goldstein. Folklore: Performance and Communication. The Hague, Paris: Mouton, 11-74. Jackson, Shannon 2004. Professing Performance: Theatre in The Academy from Philology to Performativity. Theatre and Performance Theory Series. Cambridge etc.: Cambridge University Press. Kaljundi, Linda 2008. Performatiivne pööre. – Keel ja Kirjandus, 8/9, 628-640. Kirshenblatt-Gimblett, Barbara 1999. Performance Studies. A report written for Rockefeller Foundation, Culture and Creativity, September. – Online: http://www.nyu.edu/classes/bkg/issues/rock2.htm Kirshenblatt-Gimblett, Barbara 1998a. Folklore’s Crisis. – Journal of American Folklore, Vol 111, No 441, pp 281-327. Kirshenblatt-Gimblett, Barbara 1998b. Destination Culture: Tourism, Museums, and Heritage. Berkeley, Los Angeles, London: University of California Press. Kuutma, Kristin 1998. Festival as Communicative Performance and Celebration of Ethnicity. – Folklore No 7, pp 12-26 Lintrop, Aado (toim) 2006. Regilaul - esitus ja tõlgendus. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. MacAloon, John J. (ed) 1984. Rite, Drama, Festival, Spectacle: Rehearsals Toward a Theory of Cultural Performance. Philadelphia: Institute for the Study of Human Issues. Noyes, Dorothy 1993. Contesting the Body Politic: The Patum of Berga. – Ed by Katharine Young. Bodylore. Knoxville: University of Tennessee Press,134-164. Pavis, Patrice 2003. Analyzing Performance. Theater, Dance, and Film. Translated by David Williams. Ann Arbor: The University of Michigan Press. Pavis, Patrice 2001. Theatre Studies and Interdisciplinarity. – Theatre Research International, 26:2, pp 153-163. Rüütel, Ingrid 1987. Folkloor ja tänapäeva kultuur. - Kultuur ja Elu, 5-6, 11-15, 18-22. Schechner, Richard 2002. Performance Studies: An Introduction. London, New York: Routledge. Schechner, Richard & Appel, Willa 1990. By Means of Performance: Intercultural Studies of Theatre and Ritual. Cambridge etc.: Cambridge University Press Schechner, Richard 1988. Performance Theory. London: Routledge. Schechner, Richard 1973. Performance and the social sciences: Introduction. - The Drama Review: TDR, 17(3), pp 3-5. Shepherd Simon & Wallis, Mick 2004. Drama/Theatre/Performance. The New Critical Idiom Series. London, New York: Routledge, Taylor and Francis Group. Singer, Milton 1972. When a Great Tradition Modernizes. New York: Praeger. States, Bert 2006. Etendus kui metafoor. – Akadeemia nr 11, lk 2473-2515. Stoetlje, Beverly J. & Bauman, Richard 1987. The Semiotics of Folkloric Performance. – Ed by Thomas A. Sebeok, Jean Umiker-Sebeok. The Semiotic Web 1987. Berlin, New York: Mouton de Gruyter, pp 585-599. Striff, Erin (ed) 2003. Performance Studies. Readers in Cultural Criticism. Houndmills etc.: Palgrave Macmillan. Särg, Taive 2001a. Tänapäeva folkloor ja Tartu noorte kirjanike laulud I. – Akadeemia, lk 1099 – 1115. Särg, Taive 2001b. Tänapäeva folkloor ja Tartu noorte kirjanike laulud II. – Akadeemia, lk 1416 – 1430. Turner, Victor 1988. The Anthropology of Performance. New York: PAJ Publications. Võsu, Ester 2008. Kultuur kui draama II. – Acta Semiotica Estica V, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 207-235. Võsu, Ester 2005. Mõningatest kultuurietenduse analüüsi teoreetilistest ja metodoloogilistest probleemidest. – Toim Luule Epner, Anneli Saro. Etenduse analüüs: võrrand mitme tundmatuga. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 108-133. |
|||||||||||
| laiendus: |
|||||||||||
| 1 osa 1980. aastatel hakkab USA-s ja hiljem ka Euroopas arenema iseseisev interditsiplinaarne uurimissund - etendusuuringud (performance studies), mille paljud esindajad kombineerivad traditsioonilist akadeemilist uurimust (antropoloogia, etnograafia, folkloristika, teatriteadus) kunstiliste etenduslike projektidega e ise etendusi luues, nende kaudu uuritava üle reflekteerides (vastandudes nii teksti ja sõna absoluutsele domineerimisele akadeemilises praktikas) (vt Jackson 2004; Striff 2003; Schechner 2002). Etendusuuringud arenevad paralleelselt kahes USA ülikoolis – New York University’s (NYU) ja Northwestern University’s. NYU-s oli ja on etendusuuringute initsiaatoriks eeskätt lavastaja ja teatriõppejõud Richard Schechner, kes tegi tihedat koostööd antropoloog Victor Turneriga. NYU fookuses on olnud eeskätt rituaalseid aspekte sisaldavad kultuurietendused (pidustused, karnevalid, protestid, jms) erinevates avaldumisvormides (s.h multikultuurses ühiskonnas). Schechneri ja Turneri arusaamu etendusest mõjutasid ühelt poolt 1960.-1970. aastate avangardsed eksperimendid (teateris, tegevuskunstis), aga teisalt ka huvi rituaalse käitumise ja teatri lõimimise vastu (Schechner, Appel 1990; Schechner 1988). Schechner määratleb etendust kui "avara perspektiiviga lähenemist" (broad scpectrum appcoach) – etendus on eeskätt katustermin, mis hõlmab endas rituaale ja tseremooniaid, sporti, meelelahutuse erinevad vorme, mänge jne. Schechner rõhutab NYU etendusuuringutes nelja aspekti: 1) etendusi käsitletakse tegevustena 2) etendusuringud on tihedalt seotud uurijate etendus-praktikatega 3) välitööd, eeskätt osalusvaatlus on oluline osa uurimistööst 4) etenduspraktikad tähendavad uurija aktiivset osalust sotsiaalses elus ja kõrgendatud eneserefleksiivust (Schechner 2002: 2). Northwesterni Ülikoolis kasvasid etendusuuringud välja aga hoopis suulise kommunikatsiooni ja laiemalt suulisuse uurimisest kultuuris. Etendusuuringutele pani seal aluse antropoloog, filmitegija ja sotsiaalne aktivist Dwight Conquergood, kelle jaoks etendus oli samuti ühtaegu nii uurimisobjekt, uurija meetod (sarnaneb osalusvaatlusele – uurija ei ole distantseeritud vaatleja, vaid kaasahaaratud osaleja, kaastegutseja ja kaasetendaja) kui ka eneseväljendusevahend ("etenduslik etnograafia") akadeemilises kommunikatsioonis (Conquergood 2002: 145-156). Conquergoodi järgi on "etenduslik pööre" antropoloogias kujundanud senisest teistsuguse vaatepunkti ja sõnavara kultuuri kirjeldamiseks. Tähtsutunud on arusaamad: 1) kultuurist kui loovast tegevusest 2) metakommunikatiivsete võimete (nt arusaam sellest, et "see on mäng") olulisusest kultuurilises suhtluses 3) kultuurist kui dünaamilisest protsessist 4) etendusest kui ühtaegu nii võimu representatsioonist kui võimu suhtelisuse näitamise ja isegi selle õõnestamise praktikast (Conquergood 1989: 82-84). 2 osaPerformance Studies International - http://psi-web.org/ New York University, US, Tisch School of Performance Studies - http://performance.tisch.nyu.edu/page/home.html Northwestern University, US, Shcool of Communication, Department of Performance Studies - http://www.communication.northwestern.edu/departments/performancestudies/ The University of Sydney, Australia, Department of Performance Studies http://www.arts.usyd.edu.au/departs/perform/research/index.shtml Barbara Kirshenblatt-Gimblett - http://www.nyu.edu/classes/bkg/web/ MacAuley, Gay. Performance Studies http://www.semioticon.com/seo/P/performance.html# 3 osaVõsu, Ester 2008. Etendus/esitus. - Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. URL: https://argikultuur.folklore.ee |
|||||||||||
 sisene |
