e-sõnastik
Argikultuuri uurimise terminoloogia |
 mõiste: osalusvaatlus |
|||||||||||
| seotud illustratsioonid |
|||||||||||
| seotud mõisted |
|||||||||||
| sünonüümid |
|||||||||||
| võõrkeelsed vasted |
|||||||||||
| definitsioon |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus |
|||||||||||
| kasutus |
|||||||||||
| kirjandus |
|||||||||||
| laiendus |
|||||||||||
seotud illustratsioonid:  |
|||||||||||
| 1. Bronislaw Malinowski (1884-1942) (viide) |
|||||||||||
| seotud mõisted: |
|||||||||||
| 1. välitöö (folkloristikas) |
|||||||||||
| sünonüümid: |
|||||||||||
| osalev vaatlus, kultuuri seespoolne jälgimine ehk jälgimine seestpoolt | |||||||||||
| võõrkeelsed vasted: |
|||||||||||
| saksa: teilnehmende Beobachtung inglise: participant-observation soome: osallistuva havainnointi |
|||||||||||
| definitsioon: |
|||||||||||
| Osalusvaatlus on uurimisstrateegia, kus uurija võtab eesmärgiks elada uuritavatega samasugust elu, püüdes saavutada uuritavas kultuuris seesolija vaatenurk ja mõista kultuuriilmingute tähendust vastava kultuuri kandjatele. | |||||||||||
| rahvusvaheline taust: |
|||||||||||
| Osalusvaatlus on 19. ja 20. sajandi vahetusel tekkinud uurimisviis, mida rakendati kogumistöös/välitöödel ulatuslikult juba Teise maailmasõja eelsel perioodil. Enim on meetod kasutamist leidnud antropoloogilistes uurimistes.
1912. aastal esitas Briti armee ohvitser, etnoloog ja arheoloog Augustus Pitt-Rivers "intensiivsete" välitööde kava, mille järgi pidid välitööd kestma vähemalt aasta ja mille käigus pidi uurija omandama uuritava rahva keele ning detailsed teadmised nende kommetest (Marschall 1990: 231). Ka USA teadlased, kes uurisid eksootilisi põlisrahvaste kogukondi, nt kultuuriantropoloog Frans Boas (1858-1941), rõhutasid kohaliku keele tundmise vajadust. Välitöö Esimese maailmasõja ajal Vaikses ookeanis paikneval Trobiandi saartel sai eeskujuks kui antropoloogilise informatsiooni kogumise meetod. Poola päritolu Briti antropoloog Bronislaw Malinowski (1884-1942) esitas aastal 1922 osalusvaatlusel põhineva meetodi printsiibid monograafias Argonauts of the Western Pacific. Tema käsitluse järgi pidi uurija oma kultuuri mõjudest vabanemiseks katkestama kõik kontaktid oma kultuuriga. Teadlane pidi elama uuritavatega ühte elu, õppides ära nende keele ning võttes osa nende igapäevaelust. Alles pärast täielikku ühiskonda sulamist olevat uurijal võimalik mõista iga institutsiooni ja käitumisviisi tegelikku tähendust. Kõik nähtu ja kuuldu tuli talletada märkmete abil. Alates Malinowskist muutus osalev vaatlus n.ö kohustuslikuks elemendiks antropoloogilises uurimistöös. Briti antropoloogi Adam Kuperi (1983: 9) hinnangul polnud Malinowski uurimused siiski midagi täiesti uut, vaid teretulnud täiendus olemasolevale. Klassikaliselt on antropoloogid kasutanud välitööde läbiviimisel vaatlemise ja avatud küsimuste kombinatsiooni. Osalevvaatlus pole vastandatud informaalsele intervjueerimisele, pigem annab esimene võimaluse teiseks. Üheks tavalisemaks töövormiks on antropoloogi kogemuste esitamine ühest või enamast kogukonnast. Toetutakse antropoloogi välitöödel saadud isiklikele kogemustele (nt Rabinow 1977, Dwyer 1982). Ka sotsioloogias said vaatlus ja osalusvaatlus oluliseks andmete kogumise viisiks. Mõiste "vaatlemine" hõlmab sotsioloogilises kõnepruugis mitmeid tegevusi, mis kätkevad endas grupi käitumise vaatluse, selle liikmete kuulamise ja füüsiliste karakteristikate ülesmärkimise. Ka osa sotsiolooge, nt William Foote Whyte, elas uurimistöö tegemiseks uuritavas kogukonnas. Whyte koostas klassikalise osalusvaatluse õpetuse Street Corner Society, kuid töö ei saanud uurimuse rahastajatelt avaldamisluba. (Jackson 1987: 278.) Maailma folkloristid on läbi aegade kogunud tohutu hulga suulist materjali, reisides folklooritraditsioonidega kogukondadesse väga lühikesteks ajavahemikeks, mis ei soosinud osalusvaatluse kui kogumismeetodi kasutamist. Folkloristid jõudsid osalusvaatluse kui meetodi kasutamiseni naaberteaduste abil, sest uue põlvkonna uurijaid ei rahuldanud vaid folklooritekstide kogumine. Hakati enam tundma huvi esituse, tähenduse, konteksti vastu. (Vt nt Bauman 1977.) Mõneti võib osalusvaatluse eelkäijaks nimetada folklorist Kenneth Goldsteni (1964) arendatud loomuliku konteksti tekitamise tehnikat, mis hõlmab algselt olukordade hindamise, millistes huvialust žanri harilikult esitatakse. Kasutatakse "abilisi" kutsumaks teisi esitajaid kogunemisele, mille tegelikku eesmärki teada ei anta. Koguja saabub "ootamatult" seeläbi eeldatavalt minimeerides oma kohaloleku mõju. See tehnika pidi andma tulemuse, mis on lähedane rahvaluule esitamise loomulikule kontekstile. 1960. aastatel hoogustus Euroopa maades kommunikatsiooniprobleemide uurimine. Süvendatud tähelepanu alla sattus inimene kui traditsiooni kandja, traditsiooni ja elu kulgemine kogukonnas või väiksearvulises grupis. Ungari folklorist Ivan Balassa jälgis folkloori kasutamist ühes külas aastatel 1957–1962; Ilona Dobos jälgis üle kümne aasta ühe küla rahvajuttude jutustamise traditsiooni ning jutustaja isiksuse osa; slovaki rahvajutu-uurija Milan Leščak praktiseeris kolme-etapilist uurimismeetodit (ta valis kohalike jutustajate seast välja parimad, seejärel jälgis osalusvaatluse teel nende esitusviisi ning repertuaari, ja lõpuks analüüsis jutustaja ja kuulajate vastastikust suhtlust. Seega uurija muutus kogujast osalejaks-vaatlejaks. (Honko 1992.) Soomes tehtud isiku-uurimustest võiks esile tuua Juha Pentikäise (1971) ja Annikki Kaivola-Bregenhøj (1996) töid. |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus: |
|||||||||||
| Folkloristika, etnoloogia, etnomusikoloogia, sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia | |||||||||||
| kasutus: |
|||||||||||
| Meetodit kasutatakse andmete kogumisel antropoloogilistes, sotsiaalteaduslikes, etnoloogilistes, etnomusikoloogilistes, folkloristlikes jm uurimustes.
Välitööl olija võtab enesele konkreetse rolli (näiteks perenaise, õpetaja vm), mis võimaldab ulatuslikku kontakti kogukonna liikmetega uurimuse huvivaldkonnas. See eeldab identiteedimuutust, rollivahetust. Uurija läheb rohujuure tasandile. See sobib enam samast kogukonnast/organisatsioonist pärit uurijale. Eeldused osalevaks vaatluseks kasvavad, kui uurija käsutuses on piisavalt aega ja ta töötab ühes kogukonnas/pärimusgrupis võimalikult kaua, tal tekib suhtlemisvõrgustik ning ta tõepoolest osaleb kogukonna elus. Võimaldab kogeda „tõelisi” subjektide emotsioone ja mõtteid ning teha uuritava grupi kohta tähelepanekuid, mis kvantitatiivsete või teiste lühiajaliste kvalitatiivmeetodite kasutamisel võivad jääda avastamata. Osalusvaatluse teel saab selgitada „mis toimub” teatud sotsiaalsetes situatsioonides. Kogu andmestik on kasulik. Vaatluse puhul osalemise aste vaheldub: uurija osalemine võib olla kord märgatavam, kord väiksem. Täisosaleja staatust paljud uurijad kindlasti ei saavuta ega taotlegi. Varjatud osalemine on eetika seisukohalt küsitav – kas kõik vahendid on uurimuse huvides lubatud? Kui uurija võtab tuttavas seltskonnas endale vaatleja-salvestaja rolli, siis võib see muuta ja rikkuda inimestevahelisi suhteid. Sageli eemaldab jäädvustamine uurija teistest sündmusest osavõtjatest. (Vrd Korb 2005: 42-44.)Osalusvaatlus pole vastandatud informaalsele intervjueerimisele, pigem annab esimene võimaluse teiseks. Meetodi puuduseks on suur ajakulu, eetilised dilemmad, rollikonflikti tekkimise oht, organisatsiooni/kogukonda sisenemise keerukus, andmete salvestamine võib olla väga keeruline. Vaatlus välitöömeetodina on folkloristide pärimuseuurimises siiski suhteliselt tagasihoidlikku kasutamist leidnud (Virtanen 1988: 53). Kohaliku koguja eeliseid, kes on ühtlasi kohalikus rahvatraditsioonis osaleja, märkas juba Eesti rahvaluule suurkoguja Jakob Hurt (Hiiemäe 1989: 313). ERAlased O. Loorits, H. Tampere, R. Põldmäe, R. Viidalepp (vt nt Loorits 1940) juhtisid küll folklooriteksti talletamise kõrval tähelepanu selle kontekstile, tähendusele jms, kuid jätsid uurija siiski uuritavatest väljapoole. Seespoolse uurija vaate toob 1960. aastate lõpul Eesti folkloristikasse Mall Hiiemäe (2001) metsameeste jutupärimuse uurimisega. Folklooriuurimise nihkumine pärimustekstilt protsessi enese uurimisele tõi kaasa osalusvaatluse kui uurimismeetodi laialdasema kasutamise. Näiteks patsiendina rahvaarstide praksise jälgimine, oma pere, harrastusklubi tegevuse uurimine, aktiivse osalejana tähtpäevatähistamise uurimine jne. Folkloristid mõistavad osalusvaatlust siiski antropoloogidest erinevalt kui uurija aktiivset osalemist uurimisprotsessis ning sõltuvalt eesmärgist võib see kesta ka lühemat aega. |
|||||||||||
| kirjandus: |
|||||||||||
| Viidatud ja soovitatav kirjandus:
A Handbook of Method in Cultural Anthropology 1973 [1970]. Ed by Raoul Naroll &Ronald Cohen. New York etc.: Columbia University Press. Balassa, Ivan 1966. Die Sagen eines Dorfes. – Acta Ethnographica XV, 3-4. Budapest, S 233-292. Bauman, Richard 1984 [1977]. Verbal Art as Performance. With supplementary essays by Barbara A. Babcock... et al. Long Grove: Waveland Press. Barnard, Alan 2005 [2000]. History and Theory in Anthropology. Cambridge etc.: Cambridge University Press. Bernard, Harvey Russell 1994. Research Methods in Anthropology. Qualitative and Quantitative Approaches. Thousand Oaks etc.: Sage. Brednich, Rolf W. 1988. Quellen and Methoden – Grundriss der Volkskunde: Einführung in die Forschungsfelder der europäischen Ethnologie. Hrsg von Rolf W. Brednich. Berlin: Reimer, S 73-93. Dundes, Alan 2002. Kes on rahvas? Valik esseid folkloristikast. Tallinn: Varrak. Dwyer, Kevin 1982. Moroccan Dialogues: Anthropology in Question. Baltimore: Johns Hopkins University Press. Goldstein, Kenneth S. 1964. A Guide for Field Workers in Folklore. Hatboro, PennsylvaniaFolklore Associates. Hiiemäe, Mall 1989. Jakob Hurda rahvaluulekogumise printsiibid tänapäeval. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused 38, nr 4, lk 310–315. Hiiemäe, Mall 2001. Geschichten von Waldtieren als Tatsachenberichte. – Folklore als Tatsachenbericht. Hrsg von Jürgen Beyer & Reet Hiiemäe. Tartu: Sektion für Folkloristik des Estnischen Literaturmuseums, S 37-53. Hiiemäe, Mall 2008. Välitööd kui kogumise ja uurimise viis. – Lee 14. Koost Sirje Madisson. Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi väljaanne. Tartu. Honko, Lauri 1971. Kerääjän rooli ja Talvadas. – Kalevalaseuran Vuosikirja 51. Porvoo: WSOY, s 276–292. Honko, Lauri 1992. Dialogisesta kenttämetodista. – Sananjalka 34, s. 123–136. Honko, Lauri 1998. Folklooriprotsess. – Mäetagused nr 6, lk 56–84. Hymes, Dell (ed) 1972. Reinventing Anthropology. New York etc.: Wintage Books. Jackson, Bruce 1987. Fieldwork. Urbana: University of Illinois Press. Jauhiainen, Marjatta 1982. Tutkimushaastattelu folkloristiikan näkökulmasta. – Kulttuurin kenttätutkimus. Tamperen yliopiston kansanperinteen laitoksen julkaisu 9: Kulttuuri ja kieli 1. Toim Päivikki Suojanen & Lassi Saressalo. Tampere: Tamperen yliopistin kansanperinteen laitos. Kaivola-Bregenhøj, Annikki 1996. Narrative and Narrating. Variation in Juho Oksanen’s Storytelling. FFC Communications 261. Helsinki: Academia Scientiarum Fennica. Korb, Anu 2001. Kohtumine Siberis. Suulise pärimuse kogumine oma rahvuskaaslaste juures. – Paar sammukest XVIII. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat. Tartu, lk 164–193. Korb, Anu 2005. Venemaal rahvuskaaslasi küsitlemas: folkloristliku välitöö metoodilisi aspekte. Studia Ethnologica et Folkloristica Tartuensia 9. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Kuper, Adam 1983. Anthropology and Anthropologists. The Modern British School. London & New York: Routlege. Laaksonen, Pekka & Knuuttila, Seppo & Piela, Ulla (toim) 2003. Tutkijat kentällä. Kalevalaseuran vuosikirja 82. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Loorits, Oskar 1940. Meie sisetööst ja välisabist. Rahvapärimuste Selgitaja nr 2 (9). Malinowski, Bronislaw 1978. Argonauts of the Western Pacific: an account of native enterprise and adventure in the archipelagoes of Melanesian New Guinea. London: Routledge & Kegan Paul. Marshall, Catherine; Rossman, Gretchen B. 1989. Designing Qualitative Research. Newbury Park & California etc.: Sage. Marschall, Wolfgang 1990. Klassiker der Kulturanthropologie: von Montaigne bis Margaret Mead. München: Beck. Moran, Emilio F. (ed) 1996. Transforming Societies, Transforming Anthropology. Ann Arbor: The University of Michigan Press. Nájera-Ramírez, Olga 1999. Of Fieldwork, Folklore, and Festival. Personal Encounters. – Journal of American Folklore No 444, Vol 112, pp 183–199. Pelto, Pertti J. & Pelto, Gretel H. 1978. Antropological research: the structure of inquiry. London: Cambridge University Press. Pentikäinen, Juha 1971. Marina Takalon uskonto. Uskontoantropologinen tutkimus. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 229. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Põldmäe, Rudolf 1938. Rahvaluulekorjaja tööradadelt. Eesti Kirjanduse Selts. Tartu. Rabinow, Paul 1977. Reflections on Fieldwork in Morocco. Berkeley: University of California Press. Ruotsala, Helena 1998. Mie kotona kentällä ja kentällä kotona. – Integraatio, identiteetti, etnisyys. Tarkastelukulmia kulttuuriseen vuorovaikutukseen. Toim Maija Mäkikalli & Paavo Oinonen. Turku: Turun yliopisto, s 88–117. Rüütel, Ingrid 2000. Tõde ja eetika visuaalses antropoloogias. – Meedia. Folkloor. Mütoloogia. Tänapäeva folkloorist III. Toim Mare Kõiva. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 170–179. Suojanen, Päivikki 1995. Tutkijan kuva kohteesta: metodologisia näkökohtia. – Sananjalka 37, s 147–165. Suojanen, Päivikki 1999. Folkloren tutkimuksen metodiikkaa. Jyväskylä: Jyväskylän yliopisto, etnologian laitos. Tedlock, Dennis 1983. The Spoken Word and the Work of Interpretation. Philadelphia: University of Pennsylvania Press, pp 285–301. Vasenkari, Maria 1999. A Dialogical Notion of Field Research. – ARV. Nordic Yearbook of Folklore 55. Toim Ulrika Wolf-Knuts. Turku, pp 51–72. Virtanen, Leea 1988. Suomalainen kansanperinne. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 471. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. |
|||||||||||
| laiendus: |
|||||||||||
| 1 osa 1) täisosalus – uurija püüab samastuda uuritava ühiskonnaga/grupiga; 2) varjatud osalus – uurija ei paljasta uuritavatele uurijarolli, vaid esineb ühena neist; 3) kaasosalus – uurija osalemine on mõõdukas ja ta ei tarvitse end siduda rolliga uuritavas ühiskonnas/grupis. 2 osa1) kasutada sõpru, kolleege jt tuttavaid; 2) püüda abi saada kelleltki uuritavast grupist, eeskätt grupi juhtidelt; 3) pakkuda midagi vastutasuks. Uurimisobjektile sisenemiseks tuleb: 1) anda selge ülevaade oma uurimise eesmärkidest, meetoditest; 2) olla valmis läbirääkimisteks; 3) kasutada informaalseid suhtlusvõimalusi. Probleemid seoses materjalidele/alliaktele juurdepääsuga: 1) nõuab rohkesti aega ja vaeva; 2) inimesed ei pruugi uurijat jäägitult usaldada ning mitte avaldada oma tegelikke mõtteid või kogu informatsiooni; 3) uuritavad on mures, et nende mõtted/arvamused jõuavad ülemusteni, kolleegideni. Peidetud uurija roll 1) positiivne: pole probleemi materjalidele, alliaktele juurdepääsuga; 2) negatiivne: probleem märkmete tegemisega, raskendatud mitmete uurimismeetodite kasutamine, pidev psühholoogiline surve, eetilised probleemid. 3 osaKorb, Anu 2008. Osalusvaatlus. - Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. URL: https://argikultuur.folklore.ee |
|||||||||||
 sisene |
