|
mõiste: pärimusliku ajaloo uurimine |
|
|
seotud illustratsioonid |
seotud mõisted |
sünonüümid |
võõrkeelsed vasted |
definitsioon |
rahvusvaheline taust |
interdistsiplinaarsus |
kasutus |
kirjandus |
laiendus |
|
|
seotud illustratsioonid: |
1. biograafiline meetod: terminid (Denzin, 1989) (fail) 2. pärimusliku ajaloo uurimine (Ulla-Maija Peltose loengud) (viide) 3. pärimusliku ajaloo uurimine Helsingi ülikoolis (fail) 4. pärimusliku ajaloo uurimine Soomes (fail) 5. pärimusliku ajaloo uurimine Turu ülikoolis (fail)
|
|
seotud mõisted: |
1. biograafiline intervjuu 2. elulugu 3. pärimuslik ajalugu 4. perepärimus 5. suguvõsa suulised ajalood
|
|
sünonüümid: |
rahvapärase ajalookäsituse uurimine |
|
võõrkeelsed vasted: |
inglise: oral history research soome: muistitietotutkimus
|
|
definitsioon: |
Eesti folkloristikas 1990. aastatel välja kujunenud suund, mis uurib rahvapärast minevikukäsitust. Pärimusliku ajaloo uurimine on oma loomult interdistsiplinaarne, kuna meetod eeldab erinevat laadi uurimisallikate (s.h erinevate teadusharude uurimuste) kooskasutamist.
Pärimusliku ajaloo uurimine on välja kasvanud eesti folkloristika ja ajalooteaduste varasemast traditsioonist: sellise lähenemisviisi juured on Fr. R. Kreutzwaldi käsitluses rahvajuttude ajamääratlustest (Kreutzwald 1844), Jakob Hurda "rahvamälestuste" mõistes (Hurt 1989: 9 [1871]) ja 1920.-1930. aastatel toimunud ajaloolise traditsiooni kogumises (vt Ajaloolist traditsiooni [x] kihelkonnast - käsikirjad Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolises Arhiivis fondis 199 ja 200).
Pärimusliku ajaloo uurimine on lähedane suulise ajaloo (oral history) ja etnoajaloo (etnohistory) uurimisele. Esimene keskendub suuliste intervjuude abil lähiajaloo uurimisele, teine kasutab peamiselt arheoloogia-alaseid töid ja kirjalikke allikaid, et uurida kaugemasse aega jäävat rahvapärast ajalookäsitust või ka kirjaeelse ühsikonna ajalookäsitust.
Vt lähemalt pärimusliku / suulise ajaloo ja elulugude uurimise kohta Eestis 1990. aastatel e-ajakirja E-LORE teemanumbrist 1/2006 (http://www.elore.fi/arkisto/1_06/jkr1_06.pdf): Tiiu Jaago, Ene Kõresaare, Aigi Rahi-Tamm "Oral History and Life Stories as a Research Area in Estonian History, Folkloristics and Ethnology". |
|
rahvusvaheline taust: |
Kõige lähem pärimusliku ajaloo uurimisele on soome "muistitietotutkimus" (mäluteate uurimine), mis rajaneb ühelt poolt soome folkloristika traditsioonidele ja teiselt poolt sotsiaalajaloo ja mikroajaloo uurimisele (vt Peltonen 2003). Nii Eestis kui ka Soomes kasutatakse allikatena nii suulisi kui ka kirjalikke tekste. Eesti naabermaadest on kirjalikke teemajutustuste kogumine ja uurimine iseloomulik Skandinaavimaades, kuid mitte Lätis.
Üldiselt on nii soome "muistietotutkimus" kui ka eesti "pärimuslik ajalugu" seotud uurimisviisiga, mida nimetatakse (sageli ka rahvuskeeltes) ingliskeelse terminiga "oral history" (suuline ajalugu).
Pärimusliku ajaloo meetodi erinevused suulise ajaloo (oral history) meetodist:
1) suuline ajalugu on kujunenud ajalooteaduste raames pärimuslik ajalugu - folkloristika raames;
2) suulise ajaloo uurija lähtub ajaloost, uurimise käigus lisanduvad loo jutustamisega seotud tasandid, pärimusliku ajaloo uurija teekond on vastupidine: ta lähtub jutustatavast loost, mille "taha" asetab ta uurimise käigus ajaloolise konteksti;
3) suuline ajalugu eeldab suuliste intervjuude uurimist, pärimuslik ajalugu kasutab pigem kirjalikke tekste (kas suuliste küsitluste, vestluste kirjapanekuid või kirjalikena loodud teemajutustusi);
4) suulise ajaloo uurimisel keskendutakse lähiminevikule, pärimusliku ajaloona uuritakse mh kaugema minevikuga seotud mälestusi (kuna uurimisallikatena kasutatakse ka varasemaid mälestustele tuginevaid üleskirjutusi);
5) suulise ajaloo dokumendi (intervjuu) loomisel teadvustatakse kahe autori (intervjueerija ja intervjueeritava) olemasolu. Neil mõlemal on tõlgendusõigused, mis pannakse paika juba teksti loomise hetkel. Pärimusliku ajaloo allikate loomisel püütakse välistada kahest autorsust (absoluutselt ei ole see võimalik). Pärimusliku ajaloo uurija ei ole kuigi sageli dokumendi loomise üks osapooltest, näiteks kui ta kasutab arhiivimaterjale;
6) suulise ajaloo uurija (kes on reeglina ajaloolane), olles uuritava teksti üks loojaid, saab kohe intervjueerimise käigus kontrollida oma tõlgenduse põhjendatust / kehtivust. Pärimusliku ajaloo uurijal seda võimalust ei ole. Pärimusliku ajaloo uurija enesekontroll (tema tõlgenduse tõenäosuslik õigsus) luuakse analüüsitava loo vaatepunkti leidmisega, selle kõrvutamisega teiste vaatepunktidega ning erinevaid vaatepunkte põhjustava konteksti leidmisega. Seega pärimusliku ajaloo uurimine eeldab erinevate vaatepunktide kõrvutamist ja üldisema ajaloolise konteksti loomist, mis omakorda eeldab erinevat tüüpi allikate kompleksset kasutamist. |
|
interdistsiplinaarsus: |
Interdistsiplinaarsus tuleb esile pärimusliku ajaloo üldisema ajaloolise tausta uurimisel, mis on vajalik pärimustekstide tõlgendamiseks. Kontekste loovad valdkonnad on näiteks: ajalugu, eriti sotsiaalajalugu, genealoogia, asustusajalugu; migratsiooniuurimine; eluloouurimine; sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia; sotsiaalpsühholoogia (identiteet; trauma; vägivald jms märksõnadega seoses); psühholoogia (mälu-uuringud); kultuurigeograafia, pärimusökoloogia. |
|
kasutus: |
Pärimusliku ajaloo uurimine sai alguse suguvõsaajalugude (perepärimuse) uurimisest 1990. aastate keskel (Jaago 1995; Jaago, Jaago 1996; Korb 2000), täienes elulugude uurimisega 1990. aastate teisest poolest (vt kogumikku "Pärimuslik ajalugu" 2001, artikleid kogumikust "Pärimus ja tõlgendus" 2003). 2000. aastatel laienes käsitlusviis vanema traditsiooni uurimisele (Ehin 2003; Jaago 2006a).
Paralleelselt või ka oluliselt varem on lähedasi uurimusi tehtud folkloristikas ja ajalooteaduses (kuid nende tööde kese ei ole pärimuslikul ajalool). Näiteks mõisnikuga abiellunud eesti soost naise lugu rahvamälestuste ja ajaloodokumentide võrdluses (Loorits 1987); asustusajaloo suuliste ja kirjalike (ajaloodokumentide) võrdlus (Tarvel 1983; Tarkianen 2000); mentaliteediajaloo-alases uurimuses talude päriseksostmise (müümise) teemal ajakirjanduses avaldatu võrdlemine pärimuses peegelduvate seisukohtadega (Pirsko 1995).
Suguvõsaajalugude uurimus keskendub mäletamise-teemale: miks ja mida teatakse oma esivanematest. Perejuttudele tuginevate teadmiste kõrvutamine ajaloodokumentides olevate andmetega (genealoogia) võimaldab välja selgitada suuliste ja kirjalike andmete erinevuse ning analüüsida suulise pärimuse kujunemise seaduspärasusi (nagu nn aegade kokkujooks, mis tähendab mitme põlvkonna loo ühtesulandumist; tõsielu-isiku loo tegelaseks kujundamine pärimusprotsessis jms). Suguvõsaajalugudes ilmnevad mälu murdepunktide seosed perestruktuuri vm sotsiaal-kultuuriliste murrangukohtadega (näiteks, millised on pereliikmete vahelised suhted erinevates sotsiaalsetes tingimustes; kuidas talletab pärimus mees- ja naisliinide osatähtsuse ühest või teisest sotsiaal-ajaloolisest keskkonnast tingituna; kirjakultuuri tähendus erinevatel aegadel jms).
Elulugude uurimine on pärimusliku ajaloo huvivälja suunanud enam 20. sajandi ajaloosündmuste mõju kirjeldamisele rahvapärases ajaloos (Jaago 2006b, 2006c, 2006d).
Varasematel allikatel (1920.-30. aastatel kogutud ajaloolisel traditsioonil Kultuuriloolises Arhiivis ja 1970. aastatel kirja pandud mälestustel, mis on olnud enamasti pereliikmete valdustes) on eriline tähendus poliitiliste mõjukihtide eraldamisele rahvapärase ajaloo järjepidevuse ja muutumise analüüsis (Jaago 2006c; 2006d). Klassikalise (taluühiskonna ja varase moderniseeruva ühiskonna) rahvaluule uurimine pärimusliku ajaloo vaatepunktist võimaldab uurida taluühiskonna inimeste argielu (Tarkiainen 2000; Ehin 2003; Jaago 2006a).
Rahvapärase ajalookäsituse uurimine toetub tõlgenduslikele käsitlusviisidele. Keskendutakse küsimusele, kuidas jutustamisajal käsitletakse minevikusündmusi ja selle mõju sündmuse ja jutustamise vahelisel perioodil, ühtlasi on oluline ka uurija kui ühe tõlgendaja vaatepunkt. Vt nt: tõlgendus kui mõistmine (Gadamer 1997); mineviku-, oleviku- ja tulevikuaeg jutus (Gerndt 1986: 38 jj). Peamised uurimisteemad on olnud:
- kuidas, miks, mida mäletatakse "oma" ajaloost (tõsielusündmuste valik, jutustaja vaatepunkt, nn mälu pidepunktid, väljendusvõttestik);
- mil määral sündmuste valik oma-ajaloo-jutustusse on seotud tõsielusündmustega ja mil määral jutustamistraditsiooniga (kogemuse erinevad tasandid);
- kuidas uuritav minevikukäsitus on seotud teiste, sh ka paralleelselt käibivate ajalookäsitustega (sünkroonsus, dialoogilisus);
- kuidas minevikukäsitus kultuurilis-ajaloolise keskkonna muutumisega seoses teiseneb, (unustamine, tõlgenduslikkus, kontekstilisus). |
|
kirjandus: |
Burke, Beter 2004. History and Folklore: A Historiographical Survey. - Folklore nr 115, pp 133-139.
Ehin, Kristiina 2003. Naise identiteedi muutus pärast Esimest maailmasõda - rahvalaul kõneleb. - Pärimus ja tõlgendus. Artikleid folkloristika ja etnoloogia teooria, meetodite ning uurimispraktika alalt. Koost Tiiu Jaago. Tartu: Tartu Ülikool, lk 158-172.
Hurt, Jakob 1989 [1971]. Mis lugu rahvamälestustest pidada. - Jakob Hurt. Mida rahvamälestustest pidada. Artiklite kogumik. Tallinn: Eesti Raamat, lk 9-24.
Gadamer, Hans-Georg 1997. Mis on tõde? Mõistmise ringist. Tõde ja meetod. - F. D .E. Schleiermacher, Wilhelm Dilthey, Martin Heidegger, Hans-Georg Gadamer, Filosoofilise hermeneutika klassikat. Tartu: Ilmamaa, lk 165-205.
Gerndt, Helge 1986. Kultur als Forschungsfeld. Über Volkskundlices Denken und Arbeit. Müncener Beiträge zur Volkskunde. B. 5. München: Münchener Vereinigung für Volkskunde. 2, täiend. tr.
Jaago, Tiiu 1995. Suulise traditsiooni eripära vaimses kultuuris. - Pro Ethnologia nr 3, lk 110-115.
Jaago, Tiiu & Jaago, Kalev 1996. "See olevat olnud..." Rahvaluulekeskne uurimus esivanemate lugudest. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Jaago, Tiiu & Kõresaare, Ene & Rahi-Tamm, Aigi 2006. Oral History and Life Stories as a Research Area in Estonian History, Folkloristics and Ethnology. - E-LORE 1/2006, http://www.elore.fi/arkisto/1_06/jkr1_06.pdf, lk 1-15.
Jaago, Tiiu 2006a. Lõuna-Läänemaa regilaulud sotsiaalajaloolises kontekstis. - Läänemaa Muuseumi toimetised X. Proceedings of the Lääenamaa Museum X. Haapsalu: Läänemaa Muuseum lk 85-108.
Jaago, Tiiu 2006b. Pärimuslik ajalugu elulugudes. - Ruti raamat. Artikleid, lugusid, mälestusi. Pühendusteos Rutt Hinrikusele. 7.05.2006. Koost Sirje Olesk, Janika Kroonberg. EKLA Töid Kirjandusest ja Kultuuriloost 4. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 91-108
Jaago, Tiiu 2006c. What Actually Happened in Estonian Political History: Stories of the 20th Century Events from the Viewpoint of Popular Narrated History. - Elore 1/2006, http://www.elore.fi/arkisto/1_06/jaa1_06.pdf, lk 1- 23.
Jaago, Tiiu 2006d. "Maha lastud kui revolutsionäär". 1905. aasta sündmuste ohver lugude tegelasena. ? Paar sammukest XXII. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 2005. Koost Ergo-Hart Västrik, toim Mall Hiiemäe. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 87-126. Korb, Anu 2000. Ajalugu ja pärimus: Siberi eestlaste jutud oma esivanematest. - Mäetagused nr 15, lk 48-64.
Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1844. Nochmals eine Erklärung über die Labyrinth=Frage. - Das Inland. Eine Wochenschrift für Liv-, Esth- und Curlands Geschichte , Geographie, Statistik und Literatur nr 51, veerg 812-814.
Loorits, Aleksander 1987. Rahvapärimus ja tõelus. - Rahvaluulest. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi Toimetised 21. Koost Ingrid Sarv. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, lk 142-158.
Peltonen, Ulla-Maija 2003. Suuline ajalugu soome folklooriuurimises. - Pärimus ja tõlgendus. Artikleid folkloristika ja etnoloogia teooria, meetodite ning uurimispraktika alalt. Koost Tiiu Jaago. Tartu: Tartu Ülikool, lk 177-190.
Pirsko, Priit 1995. Talud päriseks: protsessi algus müüjate ja ostjate pilgu läbi. - Seltsid ja ühiskonna muutumine. Talupojaühiskonnast rahvusriigini. Toim Ea Jansen, Jaanus Arukaevu. Tartu-Tallinn: Eesti Ajalooarhiiv, TA Ajaloo Instituut, lk 97-117.
Tarkiainen, Ülle 2000. Külad ja hajatalud eesti rahvatraditsioonis. - Kultuuriloolised ekskursid. Toim Enn Küng. Eesti Ajalooarhiivi Toimetised. Acta et commentationes Archivi Historici Estoniae. 6 (13). Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, lk 119-134.
Tarvel, Enn 1983. Lahemaa ajalugu. Tallinn: Eesti Raamat. |
|
laiendus: |
1 osa
Pärimusliku ajaloo uurimise peamised allikad
1. Teemaintervjuud ja kirjalikud jutustused (enamasti uurijate valduses olev materjal).
2. Eesti Kirjandusmuuseum
EKLA - Eesti Kultuurilooline Arhiiv
- Ajaloolist traditsiooni [X] kihelkonnast, kogutud 1920.-30. aastatel (EKLA, fond 199 - Akadeemilise Ajaloo Seltsi stipendiaatide kogu ja fond 200 - Eesti Kirjanduse Seltsi stipendiaatide kogu; elektroonilise andmebaasina osalt kättesaadav aadressil: (http://www.folklore.ee/pubte/ajaloolist/ ). Akadeemilise Ajaloo Seltsi korraldatud küsitlusmaterjalid, mis on kogutud temaatilise küsitluskava alusel
- Eesti Elulood (EKLA, fond 350) - kirjalikud omaeluloole tuginevad teemajutustused, mis on kogutud üleskutsete abil alates 1989. aastast
- ERA - Eesti Rahvaluule Arhiiv: pärimusliku ajaloo alast materjali eraldi ERA-s ei ole, kuid sellekohaseid tekste võibleioda näiteks teemakartoteegist "Küla ja mõis", "Õiguslikud suhted" jms tõsielule tuginevad materjalide hulgast (pajatused, olustikulised ja isikuloolised jutud).
3. Eesti Rahva Muuseum (http://www.erm.ee/),
KV (kirjasaatjate vastused): temaatilised, täpse küsitluskava abil
struktureeritud teemajutustused: vt küsitluslehti https://www.erm.ee/et/content/kirjasaatjate-õrk-ja-küsimuslehed.
4. Ajalooarhiiv (EAA) (http://www.eha.ee): andmebaasid (nt eesti ja
saksakeelsete kohanimede register, Arhiivi Infootsingu Süsteem (AIS) http://ais.ra.ee/, Saaga - eestlaste perekonnalooallikate digitaalkogu http://www.eha.ee/saaga
Vt ka Perekonnanimede andmebaas OnomastikaNet http://www.ra.ee/apps/onomastika/ .
Naabermaade arhiivid
Läti Suulise Ajaloo Arhiiv: http://www.dzivesstasts.lv. Läti Ülikooli filosoofia ja sotsioloogia instituudi projekt.
Soome Kirjanduse Selts rahvaluule arhiiv: SKS KRA kirjalikud teemajutustused, kogutud kogumisvõistluste raames (Joensuus ülikooli juures kogutakse aines peamiselt intervjuudega, kuid materjal on samuti SKS KRAs) http://www.finlit.fi
Museovirasto (Helsingi): lühivastused teemaküsitlustele
2 osa
Pärimusliku ajaloo uurimise seosed märksõnaga "mälu"
Kõnesolevas kontekstis on olulisemad kolm seost:
1. mälu kui mäletamine
2. mälu kui suhtlemine
3. mälu kui andmete korrastamine
Tartu Ülikooli juures on põhjalikumalt uuritud järgmisi teemasid:
1. Suulised suguvõsaajalood, mida võrreldakse ajalooallikatele tuginevate suguvõsaskeemidega.
Mälu ulatuvus: kui kaugele ja kuidas teatakse oma suguvõsaajalugu (mälu ulatuvus võrdlevalt taluühiskonnas, linnaperes, tänapäeva peres).
Vahendatud ja vahetu kogemuse osa suguvõsaajaloo tundmisel (mäletamisel): milline dünaamika avaldub põlvkondade kaupa mälu ulatuvuses (vahetu kogemus kolme kuni nelja põlvkonna ulatuses, juttudele tuginev vahendatud kogemus, nn visiitkaardilood, teated esivanematest).
Mälu pidepunktid (ühine kodu vs erinevad kodud; mälestusesemed, fotod, dokumendid jms).
Agade kokkujooks: erinevast ajastust või aastaist pärit analoogiliste sündmuste ja tegelaste "ühinemine" üheks sündmuseks / tegelaseks.
Suulise ja kirjaliku mälu erinevused: suguvõsaajaloo meelespidamise skeemid suulises mälus rajanevad:
- esmalt mälu tugipunktidele (näiteks ühine elupaik esivanemate talus).
- teiseks pärimuse üldisemale raamile, kuhu üksikud lood paigutatakse (näiteks 18. sajandi asustusajalugudest kujunesid 19. sajandil taluajalood, mis 20. sajandi teisel poolel kujunesid perepärimuseks -suguvõsaajalugudeks);
- kolmandaks suguvõsa tundmisele, mis tugineb suguvõsa "ringide", mitte lineaarsele järgnevusele: vahetule kogemusele rajanev teadmine konkreetsetest isikutest neli põlve, teadmine sugulusest kaugemate põlvkondade suhtes jne.
Kirjalik suguvõsaajalugu kui skeem võib toetuda;
- sugupuu-(võsa-) skeemile (esiisast ja - emast võrsunud järglased)
- kõugutabelile (alustatakse "minast", loetletakse vanemad, neli vanavanemat jne).
Tänapäeva perepärimuses kasutatakse nimetatud erinevaid skeeme põimunult.
2. Lähiminevikus toimunud ajaloo-sündmuste tõlgendused.
Selle teema juures tulevad esile ennekõike nii kultuurilistest kui ka poliitilistest muutustest tingitud konfliktid. Jutustuste kaudu otsitakse ja luuakse enesemääratlust, luuakse uue ajastuga kohanev "mäletamisviis"; revideeritakse mälu. Kekseks uurimisteemaks on järjepidevuse ja muutumise dünaamika, mida jälgitakse piiritletud tekstide analüüsi kaudu.
Eesti allikad pakuvad häid uurimisvõimalusi jutustajate(pärimusrühmade) erinevate vaatepunkide võrdlemiseks, kui kirjeldatakse samu ajaloo-sündmusi ja olukordi. Lähemalt on seda teemat käsitletud näiteks Kohtla-Järve jutustuste najal ning eesti- ja venekeelsete elulugude võrdlemisel.
Kokkuvõtteks:
mälu kui mäletamine: näiteks aegade kokkujooks, jutuomased sugupuu-skeemid, sündmuste valikud, pärimusrühmade erinevad vaatepunktid;
mälu kui suhtlemine: "oma" ajaloo loomine (s.t protsessi, mille käigus muudetakse minevikukäsitus oma identiteedi osaks) saab toimuda suhtlemises. See teema - mälu kui suhtlemine - ilmneb ka näiteks konfliktiolukordades, kus osutub vajalikuks oma vaatepunkti sõnastamine teiste vaatepunktide suhtes. See võib toimuda diakroonilisel tasandil, kui muutuvad ajaloolis-poliitilised raamid, ja sünkroonilisel tasandil, kui samasse aegruumi satuvad erinevate vaatepunktide esindajad;
mälu kui andmete korrastamine: pärimusteadmiste asetamine kaasaegsesse "raami", näiteks asustusajalugude najal pärimusmotiivide korrastamine taluajalooks, talude hävimisel sama ainese korrastamine pere(suguvõsa)pärimuseks.
Uurimine näikse praegu suunduvat järgmiselt:
- jutustamisvõtted kui kultuurilised skeemid ja nende osa jutustamisele/juttudele;
- kuidas luuakse "kangelane" ja jutusündmus: nii skeemid kui ka põhjused, miks just nii tehakse;
- varasemate kirjapanekute analüüs pärimusliku ajaloo vaatepunktist omaaegse argielu uurimise eesmärgil.
3 osa
Pärimuslik ajalugu: folkloristika ja ajalugu
Pärimusliku ajaloo uurimine seostub küsimusega rahvaluuleteaduse ja ajaloo-teaduste omavahelistest seostest. Briti kutuuriajaloolane Peter Burke (2004) jagab kahe teadusala - ajaloo ja folkloristika - omavaheliste seoste kujunemise Euroopas kolmeks etapiks:
1) harmoonia-ajastu (1840. aastatest kuni 1920. aastateni);
2) kahtluste ajastu (1920. aastad kuni 1970. aastateni);
3) lähenemise ajastu (alates 1970. aastatest).
Esimesest perioodist - harmooniaajastust - toob ta esile teadusharude kujunemisjärgu. See algab rahvaluulekontseptsioonist, mis on koondunud mõistesse "popular antiquities" (eesti keeles samal ajal "vanavara", mõneti ka "rahvamälestused") ja lõpeb Soome koolkonna vaadete sõnastamisega Kaarle Krohni raamatus "Die folkloristische Arbeitsmethode" (1926). Sel perioodil oli rahvaluulekäsitus seotud sotsiaalsete uurimustega, mis lähendas rahvaluule-uurijaid ajaloouurijatega. Samuti loodi sel perioodil talurahva ühiskonna kultuurile pühendatud muuseume, milles autor näeb teatavat nostalgiahõngu. Ajaloo-uurijad seevastu spetsialiseerusid ennekõike kiriku ja riigiga seotud ajaloo uurimisele, mis eemaldas neid folkloristidest.
Teine periood - kahtluste aeg - on seotud ennekõike iseseisvunud teadusharude professionaalse institutsioaliseerumisega. Inglismaal, nagu mitmel pool mujalgi, ei saanud folkloristika ülikoolides oma instituuti või õppetooli. Fokloristika jäi muude teaduste osaks (näiteks antropoloogia). Folkloristide rahvusvahelised konverentsid jäid harvaks (tuntuim konverents Pariisis 1937) või kasutati niiöelda varjunimesid, seda eriti natsismi leviku tõttu, mis devalveeris rahva- mõistega seotud teadusaharud. Selle aja teadustööd on tehtud paralleelselt ja ses mõttes ajaloo ja rahvaluule uurimise kokkupuuted puuduvad, kuigi folkloristid tegelesid teatud määral ka ajaloo uurimisega ja vastupidi.
Kolmas periood - lähenemise ajastu, on seotud kõnesoleva teemaga.
Märksõnaartiklile soovitatav viitamine:
Jaago, Tiiu 2006. Pärimusliku ajaloo uurimine. - Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. URL: https://argikultuur.folklore.ee
|
|
|
|
|