e-sõnastik
Argikultuuri uurimise terminoloogia |
 mõiste: geograafilis-ajalooline meetod |
|||||||||||
| seotud illustratsioonid |
|||||||||||
| seotud mõisted |
|||||||||||
| sünonüümid |
|||||||||||
| võõrkeelsed vasted |
|||||||||||
| definitsioon |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus |
|||||||||||
| kasutus |
|||||||||||
| kirjandus |
|||||||||||
| laiendus |
|||||||||||
seotud illustratsioonid:  |
|||||||||||
| 1. Anderson, Walter (1885-1962) (fail) 2. FFC No. 284. The Types of International Folktales (ATU) I, 2004 (fail) 3. FFC No. 3. Antti Aarne, Verzeichnis der Märchentypen, 1910 (fail) 4. Folklore Fellows (viide) 5. Stith Thompsoni motiivi-indeks. (viide) |
|||||||||||
| seotud mõisted: |
|||||||||||
| 1. rahvaluule |
|||||||||||
| sünonüümid: |
|||||||||||
| soome meetod, võrdlev meetod | |||||||||||
| võõrkeelsed vasted: |
|||||||||||
| saksa: geographisch-historische Methode inglise: historic-geographic method, historical-geographic method, the Finnish method, the comparative method soome: maantieteellis-historiallinen menetelmä, suomalainen menetelmä |
|||||||||||
| definitsioon: |
|||||||||||
| Soomes 1870-80ndatel aastatel välja töötatud uurimismeetod, mis seadis eesmärgiks rahvaluuleteoste levikuteede, päritolumaa ja ea tuvastamise ning ligikaudse algse kuju (sks Urform) rekonstrueerimise. Selleks tuli uurijal (1) koguda kokku uuritava rahvaluuleteose kõik teadaolevad, nii suulistest kui kirjalikest allikatest pärinevad ülestähendused ehk variandid ning (2) need omavahel üksikute elementide (nt värsirida, episood, motiiv) kaupa läbi võrrelda, (3) pidades seejuures silmas iga konkreetse variandi ülestähendamise aega ja kohta.
Geograafilis-ajaloolise meetodi idee autoriks peetakse Soome kirjanduse ja rahvaluule uurijat Julius Krohni (1835-1888) ning uurimisviisi väljaarendajateks tema poega Kaarle Krohni (1863-1933) ning viimase õpilast Antti Aarnet (1867-1925). Ilmasõdade vahelisel perioodil kerkis meetodi täiustaja, korrigeerija ja propageerijana esile Tartu Ülikooli esimene rahvaluule professor Walter Anderson (1885-1962). Lähenemisviis leidis eriti laia kasutamist 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel poolel. Võti geograafilis-ajaloolise meetodi põhimõtete ja eesmärkide mõistmiseks leidub monogeneesi ja difusiooni ideedest. Geograafilis-ajalooline meetod käsitles iga rahvaluuleteost – näiteks muinasjuttu või laulu – individuaalse autori loominguna, mis on sündinud kindlal ajal ja teatud kohas loogilise ja kunstilise tervikuna. Hilisemaid taasesitusi vaadeldi algupärase teose variantide ehk teisenditena. Meetodi üheks lähtekohaks oli veendumus, et reeglina laulikud ja jutustajad püüdsid, kuid ei suutnud rahvaluuleteoseid sõna-sõnalt nende esialgsel kujul reprodutseerida. Sellest tulenevalt sama jutu või laulu variandid ühtaegu nii erinesid üksteisest kui omasid ühiseid, algkujule tunnuslikke jooni. Meetodi järgi kasvasid erinevused teose esialgse kuju ja teisendite vahel sedamööda, mida kaugemale variandid ajas ja ruumis oma n-ö alguspunktist levisid. Teisendite süstemaatiline võrdlemine võimaldas uurijal ajas ja ruumis tagasi liikuda ning rekonstrueerida teose Urform kui variantide ühine läte selle ligikaudsel esialgsel kujul. K. Krohn, Aarne ja Anderson pakkusid välja mitmeid kriteeriume ja juhtnööre, mis pidid aitama uurijail algupäraseid jooni hilisematest muudatustest eristada. Olulisi mõjutusi selleks saadi võrdlevast keeleteadusest (vt nt Hafstein 2001) ning filoloogilisest tekstikriitikast, mis tegeles käsikirjade omavaheliste põlvnemissuhete väljaselgitamisega. Geograafilis-ajaloolist meetodit hilisemal ajal analüüsinud folkloristid (Anttonen 1997, Kuusi 1980) ongi seletanud, et lähenemisviisi rajajate jaoks toimis käsikiri mudelina, mille abil mõtestati varieerumist suulises traditsioonis. Käsikirja metafoor aitab aru saada meetodi vastuolulisest postulaadist, mille järgi rahvaluuleteosed on loomu poolest stabiilsed, kuid samas eksisteerivad pidevas varieerumises. Geograafilis-ajaloolise meetodi formuleerimine toimus ajal, mil folkloristika oli alles teaduslikuks distsipliiniks kujunemas ning spetsiifilise folkloristliku uurimisviisi loomist võib pidada oluliseks verstapostiks sellel teel. Meetodit iseloomustas pürgimus süstemaatilisuse, objektiivsuse ja empiirilisuse poole ning ambitsioon tagada rahvaluule uurimise teaduslikkus ajastu positivistlikus vaimus. Nagu Walter Anderson piltlikult selgitas, oli uurija ülesanne kuulata variandimaterjali häält (Anderson 1923b: 195-196), hoidumaks meelevaldsetest tõlgendustest, mille paikapidavust polnud võimalik faktide – variantide – abil kontrollida. Ka monogeneesi idee tähistas eemaldumist romantikute nägemusest rahvast kui anonüümsest kollektiivsest loojast ning rahvaluuleteoste mõtestamist konkreetsete entiteetidena, mille omadusi ja ajalugu on võimalik kirjeldada ja teaduslikult uurida. Vastavalt oli meetodi järgijate eelistatumaid uurimistöö žanre tüübimonograafia, mis oli pühendatud ühe teatud kindla rahvaluuleteose – jutu, laulu, mõistatuse – erinevate variantide analüüsile ning teose ajaloo ja päritolu väljaselgitamisele (nt Anderson 1923a; Aarne 1913b,1922). |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust: |
|||||||||||
| Kuigi geograafilis-ajaloolise meetodi formuleerijaiks peetakse Soome uurijaid, arendasid ja kasutasid nende kolleegid Põhjamaades ja mujal samaaegselt ja juba enne neid sarnaseid ideid ja võtteid (nt Svend Grundtvigi uurimus Taani ballaadidest, vt Holbek 1992: 8-9; Axel Olriku sõnastatud rahvajutu eepilised seadused, Olrik 1992; vt ka Taylor 1928).
Kaarle Krohn avaldas 1926. aastal meetodit tutvustava käsiraamatu, mille pealkiri kirjeldabki lähenemisviisi eri maade uurijate koostöö viljana: Die folkloristische Arbeitsmethode begründet von Julius Krohn und weitergeführt von nordischen Forschern (Folkloori uurimise meetod, mille rajas Julius Krohn ja mida on jätkanud Põhjamaade uurijad) (Krohn 1926/1971). Kuivõrd tegemist oli tekstide uurimisele orienteeritud meetodiga, on loogilinegi, et see leidis rakendamist eriti just suurte folklooriarhiivide ja -kogudega Euroopa maades, nagu Soome, Iirimaa, Taani, Eesti, aga ka mitmel pool Lõuna-Ameerikas (Palleiro 2008). Põhja-Ameerika folkloristikas seostatakse geograafilis-ajaloolist meetodit ajalooliselt Archer Tayloriga (1890-1973), kes on tuntud eelkõige vanasõnade uurijana, ning Stith Thompsoniga (1885-1976). Thompson külastas noore uurijana Skandinaaviat ning kohtus isiklikult K. Krohni ja mitmete teiste toonaste juhtivate folkloristidega. Aastal 1928 ilmus temalt Antti Aarne koostatud esimese rahvajutu tüübikataloogi (Aarne 1910) täiendatud ingliskeelne tõlge, mis sai tuntuks Aarne-Thomopsoni (AT) klassifikatsioonina (täiendatud trükk 1961); lisaks koostas Thompson kuueköitelise motiiviindeksi (1932-37), mis hõlmas erinevaid jutustavaid žanre ballaadidest müütideni. Geograafilis-ajaloolise meetodi rahvusvahelise populaarsuse üheks põhjuseks võib pidada seda, et meetod kombineeris tuttavaid ja läbiproovitud tekstikriitilisi võtteid kaasaegsete uuemate trendidega nagu evolutsiooniteooria ja positivism, mida rakendasid samal ajal ka teised nii loodusteaduslikud kui humanitaarsed erialad. Samas küsimused, millele meetod vastust otsis, olid vanad, sest rahvaluuleteoste, eriti muinasjuttude päritolu oli köitnud uurijate meeli juba vähemalt vendade Grimmide ajast peale. Geograafilis-ajalooline meetod kujutas endast uut ja vormi poolest teaduslikumat viisi selle mõistatuse lahendamiseks ning on vaadeldav kriitilise vastusena varasematele üldistavatele selgitustele. Näiteks oli Theodor Benfey 1850ndate aastate lõpus käinud välja teooria, mille järgi suurem osa Läänes leiduvaist muinasjuttudest pärines Indiast, kuid Kaarle Korhn osutas oma väitekirjas geograafilis-ajaloolisele meetodile tuginedes, et mitmed loomamuinasjutud pidid olema loodud Põhja-Euroopas (Krohn 1887). Lisaks soodustas lähenemisviisi laia levikut see, et rahvusvahelisus oli geograafilis-ajaloolise meetodi lähtealustesse mitmel moel sisse kodeeritud: levides laenamise teel ühelt rahvalt või maalt teisele, oli rahvaluule ise rahvusvaheline, ning vastavalt eeldas selle võrdlev uurimine eri maade uurijate koostööd. Meetodi klassikalistes ülevaadetes (Aarne 1913a, Krohn 1926/1971, Anderson 1938) kordub idee, et uurijad peaksid keskenduma oma kodumaa rahvaluule kui neile kõige paremini tuttava materjali kogumisele ja uurimisele, et olla selle kaudu abiks folkloristidele teistes maades. Folkloristika kui distsipliini rahvusvahelisus ja ka edukus sõltus seega üksikute rahvaste panustest, aga ka nende panuste ühitatavusest, mis omakorda sõltus ühise metodoloogia ja tugisüsteemide – näiteks indeksite, tüübikataloogide, arhiivide – olemasolust. Geograafilis-ajaloolise meetodi olemuslik rahvusvahelisus avaldub ka rahvusvahelise koostöö plaanipärases arendamises meetodi rajajate töödes: 1907. aastal asutasid Kaarle Krohn, Axel Olrik, Johannes Bolte (Saksamaa) ning Carl Wilhelm von Sydow (Rootsi) organisatsiooni nimega Folklore Fellows, mille eesmärgiks oli võrdleva rahvaluuleuurimise edendamine. Koostöö tihendamiseks eri maade uurijate vahel ning uurimistulemuste tutvustamiseks rajati 1910. aastal väljaanne Folklore Fellows’ Communications, mis kujunes esimeseks folkloristlikuks publikatsioonisarjaks ning ilmub tänaseni Soome Teaduste Akadeemia väljaandena. Lisaks annab organisatsioon välja infolehte nimega Folklore Fellows Network. |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus: |
|||||||||||
| Geograafilis-ajalooline meetodi väljatöötamine toimus ajal, mil folkloristika oli alles iseseisvaks distsipliiniks kujunemas. Muuhulgas tähendab see, et meetodi loojad ja arendajad olid koolituselt mitte folkloristid, vaid kirjandusteadlased, lingvistid ja filoloogid, kes vähemalt alguses tegelesid rahvaluule uurimisega teiste erialade raames. Samas eeldaski võrdlev lähenemisviis uurijailt filoloogilisi teadmisi (nt kohalike murrete tundmist), orienteerumist kirjandusteoorias (nt oskust määrata värsimõõte) ja kirjandusajaloos ning eriti eri aegadel ja maades avaldatud jutukogumikes, aga ka mütoloogias ja usundiloos.
Meetodile omane ajaliste ja ruumiliste kriteeriumidega arvestav analüüsiviis ning algupäraste vormide rekonstrueerimine iseloomustas ka varast usundiuurimist Soomes ning mitmed sealsed esimesed usundiuurijad olid Kaarle Krohni õpilased. Näiteks Uno Harva järgis oma väitekirjas soome-ugrilaste veehaldjatest (1913) materjali läbitöötamisel geograafilist printsiipi ning püüdis eristada algupäraseid jooni hilisematest lisandustest, kuid oli samaaegselt mõjutatud ka sotsio-kultuurilise konteksti tähendust rõhutanud Edvard Westermarckist (Anttonen 1987: 76-77). Alan Dundes kritiseeris geograafilis-ajaloolist meetodit folkloori tähenduste uurimise ignoreerimise pärast, kuid samas soovitas seda antropoloogidele kui lähenemisviisi, mis võimaldab välja selgitada teatud kultuurile omaseid jooni (Dundes 1989). Stabiilsus ja varieerumine võib aga huvi pakkuda ka psühholoogidele ja eriti mälu-uurijatele ning 1920.-30. aastatel kasutasidki psühholoogid rahvajutte eksperimentides, mis testisid varieerumist ja stabiilsust soodustavaid tingimusi (vt Goldberg 1997: 226-232) ning inspireerisid folkloriste sarnaseid katseid sooritama (vt nt Anderson 1951). |
|||||||||||
| kasutus: |
|||||||||||
| Rahvusvaheliselt on geograafilis-ajalooline meetod enim rakendust leidnud rahvajuttude ja eriti muinasjuttude, aga ka folkloori lühivormide – vanasõnade ja mõistatuste – uurimises.
Mitmed rahvajutud ja vanasõnad on ületanud kergesti keele- ja kultuuripiire ja dokumenteeritud varastes kirjalikes allikates ning tänu sellele vastavad hästi lähenemisviisi põhimõtetele ja eesmärkidele. Soomes ja Eestis on meetodit rakendatud ka rahvalauludele. Lähenemisviis sobibki hästi arhiveeritud folklooritekstide või arhiveeritud suulise folkloori uurimiseks, mida Ameerika Ühendriikide folklorist John Miles Foley on iseloomustanud terminiga "sekundaarne suulisus" (secondary orality) ehk tegemist on teostega, mis "reedavad traditsioonilisi suulisi jooni, kuid on jõudnud meieni vaid kirjalikul kujul" (Foley 1991: 15; vt ka Tarkka 1993). Geograafilis-ajaloolise meetodi kasutusvälja järkjärguline laienemine 20. sajandi alguses peegeldab meetodi kujunemist, aga ka kujundamist universaalseks folkloristlikuks uurimisviisiks: Julius Krohn formuleeris lähenemisviisi põhimõtted tähelepanekute põhjal, mida ta tegi Kalevalas kasutatud runolaule analüüsides; Kaarle Krohn rakendas neid muinasjuttudele ning Antti Aarne omakoda oli esimesi, kes kasutas meetodit mõistatuste uurimiseks. Pürgimus vallutada uusi territooriume ja seeläbi paradigma positsiooni kindlustada avaldub eriti 1920.-30. aastatel ilmunud monograafiates, kus meetodit rakendati näiteks loitsudele, erinevatele uskumustele, aga ka kettkirjadele (Anderson 1937) ja kuulujuttudele (Anderson 1925-1926). |
|||||||||||
| kirjandus: |
|||||||||||
| Aarne, Antti 1910. Verzeichnis der Märchentypen. FFC No 3. Helsinki: Suomalaisen Tiedeakatemian Toimituksia.
Aarne, Antti 1913a. Leitfaden der vergleichenden Märchenforschung. FFC No 13. Hamina: Suomalaisen Tiedeakatemian kustantama. Aarne, Antti 1913b. Die Tiere auf der Wanderschaft. Eine Märchenstudie. FFC No 8. Helsinki: Suomalaisen Tiedeakatemian Toimituksia. Aarne, Antti 1922. Das estnisch-ingermanländische Maie-Lied. FFC No 47. Helsinki: Academia Scientiarium Fennica. Anderson, Walter 1923a. Kaiser und Abt. Die Geschichte eines Schwanks. FFC No 42. Helsinki: Academia Scientiarium Fennica. Anderson, Walter 1923b. Prof. Kaarle Krohn ja tema uurimismeetod. – Eesti Kirjandus nr 5-6, lk 193-197. Anderson, Walter 1925-1926. Die Marspanik in Estland 1921. – Zeitschrift des Vereins für Volkskunde (Berlin), Nr 35/36, S 229-252. Anderson, Walter 1938. Geographisch-historische Methode. – Handwörterbuch des deutschen Märchens, B 2. Hergestellt von Johannes Bolte & Lutz Mackensen. Berlin & Leipzig: Walter de Gruyter & co, S 508-522. Anderson, Walter 1951. Ein volkskundliche Experiment. FFC No 141. Helsinki: Academia Scientiarium Fennica. Anttonen, Pertti J. 1997. Philological Approach. – Folklore. An Encyclopedia of Beliefs, Custorms, Tales, Music, and Art. Ed by Thomas A. Green. Vol II. Santa Barbaraja & Denver & Oxford: ABC-Clio, pp 614-647. Anttonen, Veikko 1987. Uno Harva ja suomalainen uskontotiede. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Dundes, Alan 1989. The Anthropologist and the Comparative Method in Folklore. – Folklore Matters. Knoxville: University of Tennessee Press, pp 57-82. = Antropoloog ja võrdlev meetod folkloristikas. – Dundes, Alan 2002. Kes on rahvas? Valik esseid folkloristikast. Tallinn: Varrak, lk 103-126. Foley, John Miles 1991. Immanent Art. From Structure to Meaning in Traditional Oral Epic. Bloomington and Indianapolis: Indiana University Press. Georges, Robert A. 1986. The Pervasiveness in Contemporary Folklore Studies of Assumptions, Concepts and Constructs Usually Associated with the Historic-Geographic Method. – Journal of Folklore Research. Special Double Issue: The Comparative Method in Folklore, No 23: 2/3 (1986: May/Dec.), pp 87- 103. Goldberg, Christine 1984. The Historic-Geographic Method: Past and Future. – Journal of Folklore Research No 21: 1 (1984: Jan/Apr), pp 1-18. Goldberg, Christine 1997. The Tale of the Three Oranges. FFC No 263. Helsinki: Academia Scientiarium Fennica. Hafstein, Valdimar R. 2001. Biological Metaphors in Folklore Theory. An Essay in the History of Ideas. – ARV. Nordic Yearbook of Folklore 2001. Vol 57. Ed by Ulrika Wolf-Knuts. Uppsala: The Royal Gustavus Adolphus Academy, pp 7-32. Hautala, Jouko 1954. Suomalainen kansanrunoustiede. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Holbek, Bengt 1992. On the Comparative Method in Folklore Research. With contributions from Hermann Bausinger, Lauri Honko, and Roger D. Abrahams. – NIF Papers No 3. Turku: Nordic Institute of Folklore. Jason, Heda 1970. The Russian Criticism of the "Finnish School" in Folktale Scholarship. – Norveg No 14 (1970), pp 258-294. Järv, Risto 2005. Muinasjutt. - Regivärsist netinaljadeni. Sissejuhatus rahvaluulesse. Paul Hagu, Tiiu Jaago, Risto Järv, Eda Kalmre, Arvo Krikmann, Merili Metsvahi, Taive Särg, Ülo Valk. Tallinn: Koolibri, 49-62. Krohn, Kaarle 1887. Tutkimuksia suomalaisten kansansatujen alalta. 1 Osa. Eläinsadut. 1 vihko. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Krohn, Kaarle 1926. Die folkloristische Arbeitsmethode begründet von Julius Krohn und weitergeführt von nordischen Forschern. Oslo: Institutet for sammenlingenge kulturforskning. Krohn, Kaarle 1971. Folklore Methodology Formulated by Julius Krohn and Expanded by Nordic Researchers. Translated by Roger L. Welsch. Austin & London: The University of Texas Press. Kuusi, Matti 1980. Suomalainen tutkimusmenetelmä. – Perinteentutkimuksen perusteita. Toim Outi Lehtipuro. Porvoo, Helsinki & Juva: Werner Söderström OY, s 21-73. Olrik, Axel 1992. Principles for Oral Narrative Research. Bloomington and Indianapolis: Indiana UP. Palleiro, María Inés 2008. Archives of Argentinean Folk Narrative: Trends, Topics and History of Argentinean Folkloristics. – ISFNR Newsletter Vol 3, pp 20-28. Seljamaa, Elo-Hanna 2006. Sissevaateid geograafilis-ajaloolisesse meetodisse. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool. Käsikiri TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule osakonnas. Seljamaa, Elo-Hanna 2007. Täiustatud tõde ehk Walter Andersoni rahvajuttude enesekontrolli seadus. – Keel ja Kirjandus nr 11, lk 888-906. Tarkka, Lotte 1993. Intetextuality, Rhetorics and the Interpretation of Oral Poetry: The Case of Archived Orality. – Nordic Frontiers: Recent Issues in the Study of Modern Traditional Culture in the Nordic Countries. Ed by Pertti J. Anttonen, Reimund Kvideland. NIF Publications No 27. Turku: Nordic Institute of Folklore, pp 165-194. Taylor, Archer 1928. Precursors of the Finnish Method of Folk-Lore Study. – Modern Philology Vol 25, No 4 (May 1928), pp 481-491. |
|||||||||||
| laiendus: |
|||||||||||
| 1 osa Geograafilis-ajaloolist meetodit on süüdistatud mehhaanilisuses ja folkloori stabiilsuse ülehindamises ning kritiseeritud etnotsentrismi ja uurimistulemuste ebamäärasuse ja piiratuse pärast: ka kõige põhjalikumad monograafiad (nt Anderson 1923a) on suutnud pakkuda vaid ligikaudseid selgitusi konkreetse muinasjutu ea, levikuteede ja algkuju kohta. Veelgi enam, et uurimistulemused põhinevad variandimaterjalil, võib uute "faktide" lisandumine igal hetkel senised tulemused kummutada. Vladimir Propp ja mitmed teised kaasaegsed vene formalistid kritiseerisid tüübi mõistet ning selle kasutamist klassifikatsioonisüsteemi alusena (vt nt Jasoni kokkuvõtte vene uurijate kriitikast Jason 1970; ka Goldberg 1984, eriti lk 6-8). Samas võiks öelda, et geograafilis-ajalooline meetod polnud mitte ainult uurimisviis, vaid paradigma Thomas Kuhni mõistes, sisaldades väiteid nii folkloori olemuse kui pärimusekandjate kohta, uurimisprobleeme puudutavaid ettekirjutusi ning visiooni rahvaluuleteaduse tuleviku kohta (Seljamaa 2006). Tänu sellele on lähenemisviisi rolli folkloristika ajaloos keeruline hinnata ja ajaliselt piiritleda. Rahvajutu-uurija Christine Goldbergi (1984; 1997) väitel on geograafilis-ajalooline meetod asendamatu konkreetsete rahvaluuleteoste piiride määratlemisel, võimaldab läbi töötada suuri tekstimassiive ning on õpetanud meile varieerumise ja stabiilsuse vahekorrast ja selle kaudu traditsiooni mõistest. Samas on Goldberg rõhutanud vajadust loobuda meetodile omastest üldistustest ning arvestada juttude vaheliste erinevustega: osa muinasjutte on lokaalse ja osa rahvusvahelise levikuga, mõned püsivad stabiilsetena samas kui teised varieeruvad kergemini. Kolme apelsini muinasjuttu käsitlevas monograafias käis ta välja idee, et muinasjuttude algkuju ei pruugi tingimata olla verbaalne, vaid võib koosneda ka erinevaid episoode illustreerivatest piltidest või kujunditest (1997: 229-236). Taolistest potentsiaalsetest edasiarendamise suundadest hoolimata hakkas geograafilis-ajalooline meetod kui uurimisprotseduur tähendust minetama juba 1930. aastatel. Folkloori mõtestamise viisina seevastu kestis selle mõju tunduvalt kauem või nagu Soome folklorist Lotte Tarkka on kirjutanud: "geograafilis-ajaloolise meetodi teoreetilised premissid on sisse kirjutatud mitmete folkloristika põhimõistete südamesse" (Tarkka 1993: 167; vt ka Georges 1986) ning, võiks lisada, ka mitmete maade folklooriarhiivide struktuuri, rahvaluule kogumise ja arhiveerimise praktikaisse. Spetsiifilise folkloristliku uurimismeetodi olemasolu aitas kaasa rahvaluuleuurimise institutsionaliseerumisele ning juba ainuüksi selle kaudu lõi eeldused eriala edasiseks arenguks ning uute, teistsuguseid uurimisprobleeme püstitavate lähenemisviiside väljatöötamiseks. 2 osaGeograafilis-ajaloolise meetodi arendajate ja propageerijate nägemus meetodist kui universaalsest folkloristlikust lähenemisviisist (vrd K. Krohni teose pealkiri Die folkloristische Arbeitsmethode) näis eeldavat, et erinevad folkloorsed nähtused on põhiolemuselt samased, jagavad määrava tähtsusega tunnuseid. Üheks olulisemaks taoliseks omaduseks meetodi seisukohast oli rahvaluuleteoste stabiilsus ehk algkuju samana püsimine hoolimata teisendites aset leidvast pidevast varieerumisest. Tegemist oli otsustava tähendusega premissiga, sest meetodi järgi toimus algkuju rekonstrueerimine ning teoste levikuteede ja loomisaja tuvastamine variantide võrdlemise teel ning võrdlemiseks on vajalik, et võrreldavad nähtused omaksid nii ühiseid kui erinevaid jooni. Käsitus stabiilsusest ühes monogeneesi ideega võimaldas kirjeldada rahvaluuleteoseid iseseisvate entiteetidena, mis allusid teatud objektiivsetele seadustele ja neid seadusi oli võimalik teaduslikul viisil uurida. Näiteks tuvastas Taani folklooriarhiivi juhatajana toiminud Axel Olrik rahvajuttudes rea stiililisi ja kompositsioonilisi reeglipärasusi, mida ta nimetas rahvajutu eepilisteks seadusteks (Olrik 1992; Järv 2005: 56-59). Soome uurijad, kes tegelesid samal ajal geograafilis-ajaloolise meetodi viimistlemisega, võtsid Olriku formuleeritud eepilised seadused üle ning sõnastasid ka oma tähelepanekuid seaduse vormis. Näiteks kasutas Antti Aarne väljendit "mõtlemise ja fantaasia seadused", kirjeldamaks ja seletamaks rahvajuttudes nende edasikandumise käigus toimuvaid muudatusi, nagu episoodide või motiivide väljajätmine, uute elementide lisamine, antropomorfiseerimine (Aarne 1913: 24-30; Krohn 1971: 64-98, 108-118). Kui Olriku seadused käisid juttude endi kohta, siis Aarne ei kirjeldanud mitte rahvajutte, vaid nende esitajaid ning esitajate mõju rahvaluuleteostele – pärimusekandjate kognitiivseid omadusi. Aarne pidas rahvajuttude ja üldse folkloori olemuslikku stabiilsust üheks rahvaluuleuurimise fundamentaalsetest alustest, mis ei vajanud selgitusi ega tõestamist (Aarne 1913: 12). Samas oli käsitus folkloori stabiilsusest varieerumise kiuste üks põhjusi, miks meetodit kritiseeriti ning Walter Anderson pidas vajalikuks varieeruvuse ja stabiilsuse kooseksisteerimise võimalikkust teaduslikult selgitada. Anderson esitas mõistatusmuinasjutu "Keiser ja abt" ajaloole pühendatud monograafia (Anderson 1923a) lõpupeatükis rahvajuttude enesekontrolli seaduse, mille järgi rahvajuttude stabiilsus on tagatud nende varieerumisega: enne loo edasirääkimist kuuleb jutustaja seda mitmeid kordi mitmest erinevast allikast ning rekonstrueerib erinevate variantide põhjal jutu selle algsel kujul (Anderson 1923a: 399-400). Enesekontrolliseadus sulatati kiiresti meetodi lähtealustesse ning kuigi see oli formuleeritud ühe konkreetse jututüübi näite põhjal, peeti seda kehtivaks ka teiste folkloorižanride puhul. Kuigi Andersoni järelduskäiku võib pidada ebaloogiliseks, on see kooskõlas geograafilis-ajaloolise meetodi nägemusega folkloori olemuslikust stabiilsusest ning pakub sellele kinnitust: varieerumine pole tingitud rahvaluuleteostest endist, vaid nende esitajate suutmatusest teoseid muutumatul kujul edastada. Et stabiilsuse ja varieerumise küsimus puudutas meetodi põhilisi postulaate folkloori olemuse ning teadusliku uurimise kohta, kujutas enesekontrolliseadus endast olulist "avastust", mis põhines meetodi lähtekohtadel ja kinnitas nende paikapidavust, kuid samaaegselt ka korrigeeris neid (Seljamaa 2007). 3 osaGeograafilis-ajaloolise meetodi järgi oli rahvaluuleteoste levikuteede kõrval oluline ka nende levikusuund. Lähenemisviisi edasiarendajad pärast J. Krohni olid veendunud, et rahvaluule – nagu igasugune kultuur – levib kõrgemini arenenud rahvastelt neile, kes on alles madalal arengutasemel (nt Aarne 1913: 21-22; Anderson 1923: 408-409; Krohn 1971: 45). Seega jagunesid maailma rahvad loojateks ja laenajateks. Ainsaks erandiks oli Euroopa või laiemalt Euraasia, mille elanikke peeti võimetelt võrdseiks (Krohn 1971: 145-146) ning kus laenusuhted ei peegeldanud evolutsioonilisi hierarhiaid. K. Krohn kasutas sama eurotsentrilist loogikat ka eriala piiride määratlemiseks, väites, et võrdlev rahvaluuleteadus tegeleb "rahvusvaheliste traditsioonidega, mis pole omased kõigile maailma rahvastele, vaid ainult Vana Maailma kultuurrahvustele ning nende mõju all elavatele inimestele" (Krohn 1971: 138-139) ehk siis kolooniate asukatele. Euroopa rahvaste eristamine muude regioonide asukatest võimaldas meetodi teoreetikutel liigitada vanade "kultuurrahvaste" soomlased, eestlased ja mitmed teised Euroopa südamest vaadatuna perifeersetena näivad rahvad, kes olid alles rahvusriigi ülesehitamise alguses. Meetodi hilisemad kriitikud ongi juhtinud tähelepanu tüübikataloogides ja motiivindeksites avalduvale etnotsentrismile. Märksõnaartiklile soovitatav viitamine: Seljamaa, Elo-Hanna 2008. Geograafilis-ajalooline meetod. - Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. URL: https://argikultuur.folklore.ee |
|||||||||||
 sisene |
