e-sõnastik
Argikultuuri uurimise terminoloogia |
 mõiste: välitöö (folkloristikas) |
|||||||||||
| seotud illustratsioonid |
|||||||||||
| seotud mõisted |
|||||||||||
| sünonüümid |
|||||||||||
| võõrkeelsed vasted |
|||||||||||
| definitsioon |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus |
|||||||||||
| kasutus |
|||||||||||
| kirjandus |
|||||||||||
| laiendus |
|||||||||||
seotud illustratsioonid:  |
|||||||||||
| 1. Bronislaw Malinowski (1884-1942) (viide) 2. ERA kogude kujunemine (viide) |
|||||||||||
| seotud mõisted: |
|||||||||||
| 1. biograafiline intervjuu 2. osalusvaatlus |
|||||||||||
| sünonüümid: |
|||||||||||
| kogumismatk, kogumisretk, ekspeditsioon | |||||||||||
| võõrkeelsed vasted: |
|||||||||||
| saksa: Feldarbeit inglise: Fieldwork soome: Kenttätyö |
|||||||||||
| definitsioon: |
|||||||||||
| Folkloristlik välitöö on pärimusainese kogumine arhiivi, konkreetse väljaande või uurimuse tarvis väljaspool folkloristi igapäevast töökeskkonda. | |||||||||||
| rahvusvaheline taust: |
|||||||||||
| Välitööde eelkäijaks võib pidada otsest vaatlust sisaldavaid omaaegseid reisikirju. Nt Saksa literaadi ja estofiili Christian H. J. Schlegeli (1755-1842) reisikirjad Viru-, Järva- ja Harjumaalt ilmusid aastatel 1819-1834.
Eesti rahvaluule kogumine sai alguse saksa soost haritlaste J. H. Rosenplänteri (1782–1846), A. Fr. J. Knüpfferi (1777–1843) jt harrastustest 19. sajandi algupoolel (Mälk 1963: 18–19). Ülemaalise rahvapärimuse kogumise organisaator Jakob Hurt võttis eeskuju 1845. aastal asutatud Vene Geograafiaseltsilt. Samuti oli J. Hurt tuttav saksa folkloristi Wilhelm von Mannhardti 1866. aastal Õpetatud Eesti Seltsi liikmete hulgas levitatud küsitluskavadega ning juudi soost õpetaja, vene ja valgevene rahvapärimust talletanud Pavel Vassiljevitš Šeini tööga (Viidalepp 1980: 285–289). Soomepoolne abi avaldus nii otseses eesti folkloori kogumises (nt üks vanemaid rahvaviiside kogusid pärineb A.A. Borenius-Lähteenkorvalt, fonograafi abil tegi esimesed heliülesvõtted A. O. Väisänen) kui kogumistöö teaduslikus juhendamises (nt Kaarle Krohn, Ilmari Krohn). Soome Kirjanduse Selts, mis tegeles ka rahvaluule kogumise ja korraldamisega, asutati juba 1831. aastal. Rahvaluuleteose uurimisele keskendunud geograafilis-ajalooline uurimismeetod levis Eestisse Soome koolkonnast. ERA (asutatud 1927) folkloristid eesotsas Oskar Looritsaga olid rahvusvahelise haardega ning kursis maailmas valitsevate kogumis- ja uurimissuundadega. Folklooritekstide kogumise kõrval pöörati tähelepanu ka esitusele, tähendusele, kontekstile. Teie maailmasõja järgsetel nõukogude aastatel oli Eestis vene uurijate eeskujul enim aktsepteeritud poeetilise folkloori kogumine-uurimine, päriselt meil etnoloogilisest suunast siiski ei taganetud. Välismaailmaga suhtlemine oli piiratud. Tihedamad sidemed olid Eesti folkloristidel sotsialismileeri kuuluvate maade (nt Ungari, Tšehhoslovakkia) folkloristidega, mõnevõrra ka Soomega. Uurimisparadigmade muutusi võis täheldada alates 1960.-1970. aastatest neis maades, kus oldi enam seotud kultuuriantropoloogilise ja sotsiaalteadusi arvestava teadustraditsiooniga (nt Ameerika Ühendriigid, Põhjamaad). Uurimisaineks muutus ka välitöö ise. Eestis toimusid analoogilised muutused 1980.-1990. aastail. |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus: |
|||||||||||
| loodusteadused, arheoloogia, folkloristika, etnolooga, etnomusikoloogia, sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia | |||||||||||
| kasutus: |
|||||||||||
| Välitööd on olnud läbi aegade üks olulisemaid andmete kogumise viise, tänapäeval ka ise uurimisaines. Spetsiaalsete stipendiumide toel või palgatööna on käidud lühematel ja pikematel kogumismatkadel kõikjal Eestis ja kaugemalgi. Näiteks Fr. R. Kreutzwald kogus üliõpilasena suvevaheaegadel (1847 ja 1849) Vene Teaduste Akadeemia lähetusel kultuuriloolisi andmeid Viru-, Järva, Tartu- ja Setumaal.
Rahvaluule suurkogumise organiseerimiseni jõudis 1870. aastatel Jakob Hurt (1839–1907), kes seadis eesmärgiks Eesti rahva ajaraamatu väljaandmise. J. Hurda teeneks on vabatahtlike kaastööliste võrgu väljaarendamine ning kogumistöö sihiteadlik suunamine. Lisaks lähetas J. Hurt noori haritlasi stipendiaatidena Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Üliõpilaste Seltsi kaudu rahvaluulet koguma. Stipendiaatide tegevus hoogustus eriti Oskar Kallase poolt korraldatud rahvaviiside kogumise aktsiooni käigus aastail 1904–1916 (kogujad Peeter Süda, Gustav Vilberg, Cyrillus Kreek jt), kogujailt nõuti ka reisikirjelduste kirjutamist. Sellest ajast pärinevad samuti esimesed eesti rahvamuusika fonografeeringud. 1920. aastail organiseeris tudengite välitöid Tartu Ülikoolis Matthias Johann Eisen. Teiste hulgas tegid siis oma esimesed suuremad kogumismatkad nt Paul Berg (Ariste), Oskar Loorits, Gustav Ränk ja Richard Viidebaum (Viidalepp). Alates Eesti Rahvaluule Arhiivi rajamisest 1927. aastal said tavaliseks folkloristide endi iga-aastased kogumismatkad. Neid korraldati tulevaste põlvede tarvis pärimusmaterjali talletamiseks, aga ka konkreetse väljaande koostamiseks mõne žanri täiendavaks kogumiseks (tantsud, mängud jne). Tööd alustasid suurkogujad Rudolf Põldmäe, Herbert Tampere jt. Neisse Eesti piirkondadesse, kust arhiivis oli vähem materjali, saadeti kogumistööle ka stipendiaate. Sõjajärgsel ajal vähenes üksi või paarikaupa kogumismatkadel käijate osakaal ning tekkis uus välitööde vorm – ekspeditsioon. Esimese asutuste-vahelise kompleksekspeditsiooni Kihnu saarele korraldas 1948. a. tol ajal Keele ja Kirjanduse Instituudis töötanud Richard Viidalepp. Kogujaid osales Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnast, Tallinna Riiklikust Konservatooriumist (nüüd Eesti Muusikaakadeemia) ja Etnograafiamuuseumist (nüüd Eesti Rahva Muuseum). 1950. aastate keskel kujunesid ulatuslikud välitööd traditsiooniks, neid korraldasid nii Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond, Tartu Ülikool, kui Keele ja Kirjanduse Instituudi folkloristid (nüüd Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond ja etnomusikoloogia osakond). Enamasti koguti frontaalselt kõiki rahvaluuleliike, kuid andmeid koguti ka spetsiaalsete väljaannete koostamiseks (nt regilauluväljaanded „Vana Kannel”, muistendite monumentaalväljaanded). Materjal kirjutati üles enamasti käsitsi, salvestusi tehti fonograafiga. 1953. a saadi esimene magnetofon, 1959. aastast avanes võimalus kasutada filmikaamerat. Peale suurte ühisekspeditsioonide on tehtud välitöid ka mõne kindla piirkonna või teema uurimise eesmärgil, nt Mall Hiiemäe Kodavere khk rahvajutustajate, Mare Kõiva rahvaarstide praksise uurimisel. Lühemaajaliste välitööde käigus on jäädvustatud rahvamuusikute üritusi (nt Lõõtspillimuusika päevad, Viru Säru, Viljandi Pärimusmuusika Festival, Põlva Folkfest jm), kaasaegset tähtpäevakombestikku (vastlad, mardi- ja kadrisandid jm) ning tänapäeva õpilas- ning tudengiellu kuuluvaid sündmusi (tutipäev, rebasekslöömine, tudengpäevad jm). Tänapäeval on folkloristide kogumis- ja uurimisvaldkonnad oluliselt avardunud. Eesti Rahvaluule Arhiivis on loobutud iga-aastastest korralistest ekspeditsioonidest, välitööde iseloomu- ja aspektivaliku määravad nüüd erinevad uurimisprojektid ja teadusteemad. Ulatuslikumad välitööd 20. sajandi lõpu- ja 21. sajandi algusaastail on olnud seotud Eesti diasporaa uurimisega, kohapärimuse kogumisega, lähisugulasrahvaste (eriti Vadjamaa) ja Eestis elavate rahvusvähemuste (peamiselt ingerisoomlased) uurimisega. Tartu Ülikooli üliõpilased koguvad rahvapärimust iga-aastaselt praktikatööna. Kogumisalast koostööd teeb arhiiv riiklike institutsioonidega (nt omavalitsused), mittetulundusühingute ja seltsidega (nt Eesti Ingerisoomlaste Selts, Maavalla Koda jt), kõrgkoolidega, jne. Tänapäeval tehakse välitöid ka oma tööpaigast lahkumata – virtuaalkeskkonnas. Tehniliste abivahendite (digitaalsed heli- ja videosalvestid, fotoaparaadid) olulisus välitööl on märgatavalt kasvanud. |
|||||||||||
| kirjandus: |
|||||||||||
| Viidatud ja soovitatav kirjandus
Hiiemäe, Mall (koost) 2000. Kogumisest uurimiseni. Artikleid Eesti Rahvaluule Arhiivi 75. aastapäevaks. Eesti rahvaluule Arhiivi Toimetused 20. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. Kolk, Udo & Laugaste, Eduard 1969. Rahvaluule välipraktika. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, eesti kirjanduse ja rahvaluule kateeder. Korb, Anu 2005. Venemaal rahvuskaaslasi küsitlemas: folkloristliku välitöö metoodilisi aspekte. Studia Ethnologica et Folkloristica 9. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Mälk, Vaina 1963. Eesti Kirjameeste Seltsi osa eesti folkloristika arengus. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. Nõmmela, Marleen 2007. Etnograafiks kujunemine: Gustav Ränga välitööpraktika 1920. aastatel. Studia Ethnologica et Folkloristica 10. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Oras, Janika 2008. Viie 20. sajandi naise regilaulumaailm. Arhiivitekstid, kogemused ja mälestused. [2. ptk. Folkloristlikud välitööd 1950.-60. aastate Eestis.] Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus. Põldmäe, Rudolf 1932. Tähelepanekuid tänapäevaselt rahvaluule kogumismatkalt. - Vanavara vallast. Õpetatud Eesti Seltsi kirjad I. Tartu: ÕES. Põldmäe, Rudolf 1938. Rahvaluulekorjaja tööradadelt. Tartu: EKS. Viidalepp, Richard 1939. Jakob Hurt - geniaalne rahvaluulekoguja: tema 100. sünnipäeva puhul. Tartu: Eesti Rahvaluule Arhiiv. Viidalepp, Richard 1940. Tööjuhiseid rahvaluulekogujaile. Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetused 13. Tartu: Eesti Rahvaluule Arhiiv. Viidalepp, Richard 1980. Jakob Hurda üleskutse "Paar palvid". - Keel ja Kirjandus nr 5, lk 252-261. |
|||||||||||
| laiendus: |
|||||||||||
| 1 osa 2 osa Tänapäevast välitööd käsitletakse kui kahe kultuuri või erineva sotsiaalse grupi dialoogi ning samas nende vastamisi asetamist. Folkloristlik välitöö koosneb kolmest põhifaasist: 1) planeerimine; 2) kogumine; 3) materjali korraldamine ning analüüs. Töö planeerimine eeldab läbimõtlemist, mida ja miks tahetakse koguda, missuguseid ressursse selleks vajatakse, aga ka tutvumist eelkäijate töödega. Kogumine on nihkunud tekstikeskselt lähenemiselt protsessi enese jälgimisele, st enam pööratakse tähelepanu esitusele, kontekstile, tähendusele. Koguja on materjali talletajast muutunud osalejaks-vaatlejaks. Kogumistöö ei lõpe välitöölt naasmisega, vaid jätkub kogutu selekteerimise, materjali korraldamise, uurimuse tarvis valiku tegemise, uurimuse kirjutamisega. Pärast välitöid ei tohi unustada edasist suhtlemist uuritavatega, sest uuritavatele on oluline tagasiside. 3 osaKorb, Anu 2008. Välitöö (folkloristikas). - Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. URL: https://argikultuur.folklore.ee |
|||||||||||
 sisene |
