e-sõnastik
Argikultuuri uurimise terminoloogia |
 mõiste: rahvaluule |
|||||||||||
| seotud illustratsioonid |
|||||||||||
| seotud mõisted |
|||||||||||
| sünonüümid |
|||||||||||
| võõrkeelsed vasted |
|||||||||||
| definitsioon |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus |
|||||||||||
| kasutus |
|||||||||||
| kirjandus |
|||||||||||
| laiendus |
|||||||||||
seotud illustratsioonid:  |
|||||||||||
| 1. Laugaste, Eduard (foto) 2. Loorits, Oskar (foto) 3. rahvaluule kogumise üleskutse (1843) (pilt) 4. rahvaluule: "vanavara", "mälestused" (Kreutzwald) (pilt) 5. rahvamälestused (Hurt) (pilt) 6. rahvamälestused ja rahvaluule (Eisen) (pilt) |
|||||||||||
| seotud mõisted: |
|||||||||||
| 1. mõistatused (rahvaluuleliik) 2. rahvakultuur |
|||||||||||
| sünonüümid: |
|||||||||||
| folkloor, vanavara, rahvamälestused, pärimus, rahvatraditsioon | |||||||||||
| võõrkeelsed vasted: |
|||||||||||
| saksa: Volksüberlieferung inglise: folklore soome: folklore |
|||||||||||
| definitsioon: |
|||||||||||
| Rahvaluuleks ehk folklooriks nimetatakse pärimuslikku vaimset kultuuri. Eesti rahvaluule definitsioone on esitatud kolmeti:
1. Rahvaluule (vanavara ehk rahvamälestused) on: vanad rahvalaulud, -jutud, vanasõnad, mõistatused, kombed ja usund, rahvamängud. Analoogilist, kuid lühemat loendit kasutas F. R. Kreutzwald oma rahvaluulekogumise üleskutses 1843, kus on kasutatud mõisteid "ennemuistsed jutud" ja "regivärsilood". See, aineloendile rajanev definitsioon pärineb 19. sajandi lõpust Jakob Hurda töödest, kuid on põhijoontes kehtiv tänapäevani. 2. Rahvaluule ehk folkloor on rahva mälus suulise kollektiivse traditsioonina säilinud ja levinud vaimne looming. See rahvaluule olemuslike tunnuste määratlemisele rajanev definitsioon oli käibel 1930.-80. aastate rahvaluulekäsitlustes, esitatuna Oskar Looritsa, Eduard Laugaste ja Ülo Tedre töödes. 3. Rahvaluule ehk folkloor on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma sünkreetiline pärimus, milles on koos teadmised, kogemused ja esteetika. Rahvaluule kujuneb, püsib ja levib kommunikatsiooniprotsessis ning sellele on omane pidev muutumine. See rahvaluule toimimisele ülesehitatud definitsioon lisandus eelmistele 1990. aastatel. Toodud definitsioonid on üles ehitatud kolmele erinevale aspektile: 1) rahvaluuleliikide loend (rahvalaulud ja -jutud, lühivormid, usund ja kombestik); 2) rahvaluule olemuslike tunnuste loend (suuline, kollektiivne, traditsiooniline, anonüümne); 3) pärimusrühma ja selle raames toimuva pärimusliku kommunikatsiooni kirjeldus (kultuuriliselt kokkukuuluva rühma kunstipärane kommunikatsioon). Esimesel juhul (rahvaluule määratlemine rahvaluuleliikide kaudu) keskendub folkloristika pärimusilmingute erinevustele. Teisel juhul (olemuslike tunnuste esitamine) keskendutakse rahvaluule eristamisele muudest kultuurivormidest. Kolmandal juhul (rahvaluule kui kommunikatsioon) keskendutakse pärimusrühma ja selle enesemääratlemise piirjoontele. Rahvaluule mõiste defineerimine erinevatest aspektidest peegeldab ühtlasi ka rahvaluuleteaduse ajaloo etappe 19. sajandi lõpust tänapäevani. Rahvaluule iga uus definitsioon sisaldab endas varasemaid rahvaluule määratlusi: vahetub vaid vaatenurk, mitte rahvaluuleks nimetatud aine olemus. Tänapäeval mõistetakse rahvaluulet kui protsessi. Lauri Honko sõnastatuna hõlmab folklooriprotsess nii pärimuse viljelemist pärimusrühma jaoks ja raames, pärimustekstide kirjapanekut (sh väljaspoolt pärimusrühma tärganud huvi tõttu) kui ka tekstide arhiivikorraldust ja uurimist (Honko 1998 [1990]). Nii kultuuri enda areng kui ka rahvaluule protsessilise iseloomu esitus seob rahvaluule valdkonna pärimuse leviku erinevate tehnikate (suuline, kirjalik, internet) ja kultuuritüüpidega. Et osutada pärimuse praktilises uurimises erinevatele eluetappidele, on näiteks Vaike Sarv eristanud mõisteid "itkutraditsioon" ja "itkukultuur". Esimene sisaldab itkuga seotud kõiki traditsioonielemente (hõlmates pärimuse erinevaid eluetappe itku elavast kasutusest selle uurimiseni), itkukultuur eeldab traditsiooni elementide funktsionaalset seost - praktilist kasutust pärimusrühma raames (Sarv 2000: 41-43; 263-264). |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust: |
|||||||||||
Rahvaluule kui uurimisvaldkond ja seda uuriva teadusharu piirid ei kattu erinevates teadusregioonides täielikult, kuid hoolimata sellest on olemas ühisosa.
Mõiste "folklore" võttis kasutusele Inglise teadlane William J. Thoms 1846. aastal lihtrahva pärimusliku kultuuri, eelkõige teadmiste ja kogemuste tähenduses. (Varasem mõiste "popular antiquities" kuulub samasse mõistepõlvkonda eesti "vanavaraga".) Selle sõna levik üle keelepiiri tulenes rahvusvahelistest kontaktidest. Võõrsõnalist ja omakeelset mõistet kasutati ning kasutatakse kohati praegugi paralleelselt, kuid need mõisted ei pruugi erinevates keeltes täiel määral kattuda. Ingliskeelne "folklore" märgib pärimuslikku rahvakultuuri tervikuna ja on laiem mõiste kui eesti "folkloor". Kuigi "folklore" ei tähenda otseselt esemelist kultuuri (pigem inimeste ja esemete vahelisi suhteid peegeldavaid tekste), kattub see mõiste suuresti etnoloogia uurimisvaldkonnaga. Osades maades eelistatakse rahvakultuuri uuriva teadusharuna folkloristika mõistet (ingliskeelne kultuuriruum), osades etnoloogia mõistet (Skandinaavia, v.a Soome). Saksa kultuuriruumis on vastava valdkond seotud mõistetega "Volkskunde/Europäische Ethnologie" ja "Völkerkunde/Ethnologie". Erinevalt Euroopa teadusterminoloogiast Eestis nn. võõra (teise) ja oma (eesti) kultuuri uurimist erinevate teadusalanimetusega ei nimetata. Problemaatiliseks on see muutunud ka Euroopas: teadusalade kujunamise ajal oli piir geograafiline (Euroopa, väljaspool Euroopat). Tänapäeval, seoses migratsiooni jms ühiskonna muutustega on kultuuride piirid oluliselt lahus geograafilistest. Eestis võib siiki märgata suundumust eristada kultuuriantropoloogiat kui teiste rahvaste kultuuri uurimist, kuid see ei ole kandunud folkloristikasse. Sõna "folkloor" mõistemaht erinevates teadustraditsioonides: 1. Eesti rahvaluule ehk folkloor on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma sünkreetiline pärimus, milles on koos teadmised, kogemused ja esteetika. Rahvaluule kujuneb, püsib ja levib kommunikatsiooniprotsessis ning talle on omane pidev muutumine. 2. Soome Mõistete "kansanrunous" ja "folklore" mõistemahud kattuvad, kuid kasutatakse enamasti sõna folklore. Folkloor/rahvaluule on vaimne (suuline) rahvapärimus Folkloor on rahvakultuuri osa, milles on ühendatud teadmised, kunstid ja kogemused (s.t vaimne kultuur) Etnoloogia - "kansatiede" [rahvateadus] hõlmab nii vaimse kui ka ainelise rahvakultuuri uurimise. 3. Saksa "Volksdichtung" - vaimne (sõnaline) pärimus, kuid seda mõistet tänapäeva teoreetilises kirjanduses enam üldiselt ei kohta. Pigem kasutatakse mõisteid "Volksüberlieferung", "Tradition", "Folklore" vms. Veelgi esiletulevam viis on nimetada rahvaluulevaldkondi, näit. rahvalaul - rahvalaulu-uurimine (Volkslied - Volksliedforschung), jutt - jutu-uurimine (Volkserzählung - Erzählforschung). Folkloristika tähenduses kasutatakse saksa teadustraditsioonis enamasti "Volkskunde" mõistet, kuid selle mõiste rahvusvaheliseks paralleeliks on etnoloogia. Tehakse vahet Euroopa etnoloogia ("Volkskunde") ja etnoloogia ("Völkerkunde") vahel: esimesel juhul uuritakse Euroopa pärimuskultuuri, teisel juhul väljapoole Euroopat jäävate alade pärimuskultuure. Kui ingliskeelne "folklore" märgib n.ö rahva teadmist, siis saksakeelne "Volkskunde" märgib teadust, mis uurib rahva teadmist. "Volkskunde" otsetõlge eesti keelde oleks "rahvateadus", mida 1920. aastal kasutati "etnograafia" tähenduses (ja mis ei sisaldanud rahvaluulevaldkonda). See tõlketermin - "rahvateadus" - Eestis ei kodunenud ei etnograafia ega ka selle mõiste saksakeelse mahu ulatuses. 4. Vene Kasutatakse mõisteid "folklor", "narodnaja poesia", "narodnaja slovesnost". 1910.-20. aastatel oli käibel termin "ustnaja slovesnostj" [suuline sõnalooming]. 20. sajandil domineeriv termin folkloor, mis sajandi teisel poolel täpselt eesti folkloori mõistega ei kattu, hõlmates sõnaloomingut, muusikat, tantsu, mänge, rahvadraamat. |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus: |
|||||||||||
| Eestis on folkloristika kujunenud filoloogia baasil, kuid folkloristikal on kattuvaid alasid ajalooteaduste baasil kujunenud etnoloogiaga. | |||||||||||
| kasutus: |
|||||||||||
| "Rahvaluule" on teadusliku päritoluga ajalooliselt kujunenud termin. Teaduslikku käibesse tuli see sõna eestikeelse luule käsitluste kaudu kui vastandmõiste autori- ehk nn "kunstluulele" (Jaan Bergmann, "Sõnakene luuldest" 1878, ilmus Sakala Lisalehes nr 3).
Rahvaluulenähtust ennast nimetas F. R. Kreutzwald "vanavaraks" (Sipelgas II 1861: 27), tema eeskujul tegi seda ka Jakob Hurt (vrd folkloristika kujunemisaegset ingliskeelset mõistet "popular antiquities"). Hurt kasutas samas tähenduses ka "rahvamälestuste" mõistet ("Mis lugu rahva mälestustest pidada" 1871). Selle termini saksakeelseks vasteks on "Überlieferung": Jakob Hurt kasutas seda mõistet oma saksakeelses ettekandes muinasajauurijate kongressil Riias 1896. aastal (käsikiri Eesti Kirjandusmuuseumis, EKLA f 43, m 38: 5). Samal aastal tõlkis Hurt oma kõne eesti keelde ja see tekst on avaldatud ajalehe Olevik 1896. aasta lõpu ja 1897. aasta algusnumbrites. Tänapäevases tähenduses võttis sõna "rahvaluule" kasutusele M. J. Eisen 19. sajandi lõpul oma rahvaluule kogumisega seotud ajalehekirjutistes. Veel 1892. aastal ajalehes Sakalas avaldatud üleskutses on kasutatud mõistet "rahva mälestused", järgmistel aastatel kasutab ta aga järjekindlalt mõistet "rahvaluule". Sõna "rahvaluule" Eiseni käsituses märkis ühelt poolt pärimusrühma ("rahvas"), teiselt poolt pärimuse seda osa, mis kuulus rahvaluule ainevaldkonda (sõnalooming). Selline sõnakasutus nihutab tähelepanu rahvapärimuse minevikuliselt selle loomingulisusele ja kunstipärasusele. Ühtlasi seostub tolleaegne termin "rahvaluule" teistes maades kasutusel olnud samasisuliste ja -sõnaliste terminitega, näiteks Soomes "kansanrunous", Saksamaal "Volksdichtung" ja Venemaal "narodnaja poezia". Veel 20. sajandi kolmandal veerandil kasutati sõnu "rahvaluule" ja "folkloor" nii uurimisaine kui ka seda uuriva teaduse märkimiseks. Säilinud on see näiteks Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli nimetuses (nagu ka teiste õppetoolide nimetustes: kirjanduse õppetool viitab kirjandusteadusele, eesti vm keelte õppetoolid keeleteadusele). Oma kõnes muinasajauurijate konverentsil Riias (1896) nimetab Jakob Hurt rahvaluulet tänapäeva mõistes rahva elu mälestusteks ja pärandusteks, mida uurib "rahvateadus ehk [---] Folklore" (Jakob Hurt, Mida rahvamälestustest pidada 1989: 76). Praegu hoitakse uurimisaine ja seda uuriva teadusharu nimetused lahus: "rahvaluule" ehk "folkloor" märgib uurimisainet, "rahvaluuleteadus" ehk "folkloristika" aga selle valdkonna uurimist. "Rahvaluuleteaduse" ja "rahvaluuleuurija" asemele on teaduslikus kõnepruugis juurdunud lühemad "folkloristika" ja "folklorist". |
|||||||||||
| kirjandus: |
|||||||||||
| Aro, Laura jt 2002. Jargon. Kulttuuriantropologian englanti-suomi oppisanasto. JYY 65. (6., täiendatud tr). Jyväskyla: Kampus.
Brkalaja, Anzori 1955. Rahvaluulest tudengi pilgu läbi. - Vanavaravedaja nr 2, lk 38-46. Bergmann, Jaan 1878. Sõnakene luuldest. - "Sakala" Lisaleht, nr 3. 25.03.1878 Brednich, Rolf. W. (Hg) 1988. Grundriss der Volkskunde. Einführung in die Forschungsfelder der Europäischen Ethnologie. Berlin: Dietrich Reimer Verlag. Brunvand, Jan Harold (ed) 1996. American Folklore. An Encyclopedia. New York & London: Garland. Dundes, Alan 2002. Kes on rahvas? Valik esseid folkloristikast. Tallinn: Varrak. Eller, Lia 1992. Rahvaluule mõiste kujunemine eesti folkloristikas. Diplomitöö. Käsikiri Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli juures. Enzyklopädie des Märchens, B 4, 1984, S 1397-1403. Gerndt, Helge 1992. Studienskript Volkskunde. Münchener Beiträge zur Volkskunde Nr 12. 2. Auflage, München: Münchener Vereinigung für Volkskunde. Honko, Lauri & Pentikäinen, Juha 1997 [1970]. Kultuuriantropoloogia. Tallinn: Tuum. Honko, Lauri 1998. Folklooriprotsess. - Mäetagused, nr 6, lk 56-84 http://www.folklore.ee/tagused/nr6/honko.htm Hurt, Jakob. Mida rahvamälestustest pidada. Tallinn: Eesti Raamat 1989. Jaago, Tiiu 1994. Sissejuhatuseks rahvaluuleprobleemide käsitlemisele. - Vanavaravedaja, nr 1, lk 31-40. Jaago, Tiiu 1999. Rahvaluule mõiste kujunemine Eestis. - Mäetagused, nr 9, lk 70-91. http://www.folklore.ee/tagused/nr9/rhl.htm. Jaago, Tiiu 2003. Kas folkloristika ja etnoloogia eraldumine sai alguse emakeelse ülikooli õppetoolide loomisest? - Pärimus ja tõlgendus. Artikleid folkloristika ja etnoloogia teooria, meetodite ning uurimispraktika alalt. Koost Tiiu Jaago. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 37-49. Kreutzwald, F. R. 1843; 1861. Sipelgas I-II. Tartu. Laugaste, Eduard1986 [1975]. Eesti rahvaluule. Tallinn: Valgus, 3. tr, lk 3, 50. Linder, Rolf 2003. Vom Wesen der Kulturanalyse. - Zeitschrift für Volkskunde, II, S 177-188. Loorits, Oskar 1937. Eesti rahvaluuleteaduse päevaprobleemidest. - ERK. Üld-, Majandus- ja Kultuurpoliitiline Ajakiri, nr 7-8 (49/50), lk 174. Petermann, Werner 2004. Die Geschichte der Ethnologie. Wuppertal: Peter Hammer Verlag. Sarv, Vaike 2000. Setu itkukultuur. Ars Musicae Popularis, 14. Tartu, Tampere. Virtanen, Leea 1988. Suomalainen kansanperinne. Helsinki, Porvoo: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Arhiiviallikad Eesti Rahvusarhiiv. Ajalooarhiiv, EAA 2100-4-250. (Tartu Ülikooli fond). |
|||||||||||
| laiendus: |
|||||||||||
| 1 osa Oma otsetähenduse kaotas oskussõna "rahvaluule" juba 20. sajandi alguseks, mistõttu tänaseks on mitmete maade folkloristid omakeelse mõiste vahetanud rahvusvahelise "folkloori" vastu. Kõne all on selline terminivahetus ka Eestis olnud, kuid näib, et otsustavaks sai 1920. aastatel õppetoolide loomise aegu tehtud valik eestikeelse termini kasuks (erinevalt näiteks "arheoloogiast", mille tolleaegseks eestikeelseks vasteks oli "muinasteadus", või erinevalt "etnograafiast", mille vasteks oli "rahvateadus". Esmalt hakatakse kritiseerima sõna "rahvaluule" teist poolt -luulet. 1937. aastal kirjutab Oskar Loorits ühiskondlik-poliitilises ajakirjas ERK, et "rahvaluule" kui oskussõna on kaotanud oma otsetähenduse ja on selles mõttes terminina halb: "Rahvaluule" on väga halb oskussõna "folkloori" tõlgitsemiseks eesti keeles. Ametlikult fikseerituna tuleb teda küll tarvitada, kuid selle eeldusega, et meie rahvaluuleteadus peab tegelema peale rahva luuleloomingu kindlasti ka veel rahva usundi, elutarkuse ja kombestikuga, rahva maailmavaateliste, eetiliste, õiguslike jne arusaamadega, rahva mõtteviisi, elutunde ja väärtusteadvusega, lühidalt, kõigi rahva "pärimustega", millise termini kaudu olgu rõhutatud eri kujutelmade, uskumuste, harjumuste, motiivide, redaktsioonide jne rahvapärasus ehk traditsionaalsus, s.t levimine ajas ja ruumis. - Oskar Loorits. "Eesti rahvaluuleteaduse päevaprobleemidest" ajakirjas ERK. Üld-, Majandus- ja Kultuurpoliitiline Ajakiri, nr 7-8 (49/50), 1937: 174. Nagu Oskar Loorits 1930ndail, nii rõhutab ka Eduard Laugaste 1975. aastal ilmunud õpikus "Eesti rahvaluule" leheküljel viis, et rahvaluule ei ole üksnes luulelooming, vaid ka muusika, uskumused, kombed, mängud ja tantsud. 20. sajandi viimaste aastakümnete rahvaluuleteaduses ollakse "rahvaluule" kui termini suhtes veelgi kriitilisemad: rahul ei olda ka sõna esimese poole tähendusega, sest "rahva" asemel kõneldakse suhteliselt väikestest pärimusrühmadest (pere; tudengid; ametialased rühmad jne). 1990. aastate Eesti rahvaluulealases kirjanduses hakkab juurduma sõna "folkloor" eelkõige tõlkeartiklites ja tänapäeval viljeldava pärimuse tähenduses ("tänapäeva folkloor", "õpilasfolkloor", "linnafolkloor"). Ühtlasi tuleb üha enam esile mõiste "pärimus" ("katkupärimus", "kohapärimus", "perepärimus", "koolipärimus"). Nii "folkloor" kui ka "pärimus" on neiski kontekstides sama ala, mida võib kokkuvõtlikult nimetada "rahvaluuleks", tõdedes, et tegemist on ajalooliselt kujunenud ja tänaseks piltlikuks (kujundlikuks) muutunud terminiga. 2 osa1. Aineloend Jakob Hurt, 1871, 1888; 1896 vanad rahvalaulud vanad jutud: muinasjutud, ajaloolised ja kohalikud jutustused; vaimulikud rahvajutud (legendid); naljandid vanasõnad ja mõistatused kombed rahvausund mängud Hurt ei nimeta muusikat, kuid tema kogumispraktikast on teada, et rahvamuusika jäi Hurda kogust välja mitte põhimõtte pärast, põhjuseks oli võimetus muusikat kirja panna. Rahvaluule puhul rõhutab Hurt selle vanust. See väljendub ka tema ühes rahvaluule terminis - vanavara -, mis pärineb Kreutzwaldilt. 2. Olemuslike tunnuste piiritelmine Hurt otsesõnu rahvaluulet selle tunnuste kaudu ei ava, kuid kirjeldustest need ilmnevad. Rahvamälestuste (üks rahvaluulet märkiv termin Hurdal) mõiste avamisel tulevad esile: pärimuse "suusõnalisus" põlvest põlve kestvus poeetilisus ("kaunid kuulda") õpetlikkus ajaviitelisus Oskar Loorits, 1936 Eduard Laugaste 1950-1980ndad Ülo Tedre, 1959; 1965; 1998 Rahvaluule ehk folkloor on rahva vaimne looming, mida iseloomustab: pärimuslikkus (traditsioonilisus) kollektiivsus suulisus anonüümsus 3. Rahvaluule kui protsess Pärast Teist maailmasõda süveneb rahvaluule uurimine pärimusrühma ja esituskonteksti keskselt. Selle tulemusena ei mõisteta rahvaluulet kui pelgalt teksti, vaid kui esitust: (laulmist, jutustamist jne). Rahvaluule definitsioonides hakkavad kekset osa mängima mõisted: rahvaluule muutumis- (varieerumisvõime); rahvaluule kui kommunikatsioon, kui kogemusele rajanev teadmine (vt lähemalt: Honko, Lauri. Folklooriprotsess. - Mäetagused nr 6/1998: 56-84: http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr6/honko.htm). Põhimõtteliselt jääb vajadus erinevate rahvaluuledefinitsioonide ja määratluste järele alles, sõltuvalt valdkonnast, mida täpselt uuritakse (arhiivitekste, pärimuse loomulikku elukeskkonda vms). 3 osa1. "Rahvaluule" kitsam ja laiem tähendus (rahvaluule mõiste avamine 1930. aastatest 1980. aastateni). 2. Mõistete "rahvaluule" ja "rahvakultuur" seostest. 3. Mõisted "folkloristika", "etnograafia", "etnoloogia", "kultuuriantropoloogia" ja "rahvakultuur". 1. Rahvaluule kitsam ja laiem tähendus 20. sajandi teisel ja kolmandal veerandil on aktuaalne kõnelda rahvaluule kitsamast ja laiemast tähendusest. Rahvaluule kitsamas tähenduses on nn zhanriline pärimus: rahvalaulud rahvajutud (muinasjutt, muistend, naljand, pajatus) lühivormid (vanasõnad, kõnekäänud, mõistatused) Rahvaluule laiemas tähenduses hõlmab eelloetletule lisaks järgmisi pärimusliike: usund kombestik mängud (muusika) Rahvaluule kitsam ja laiem mõiste on 1930ndail (O. Loorits) ja nõukogude ajal (E. Laugaste ja Ü. Tedre) mõnevõrra erinev: Loorits rõhutab uurimismetoodilist tahku (rahvaluule laiemas tähenduses on seotud arvamuste, uskumuste, kommete, vanasõnade - elutarkusega üldiselt, rahvaluule kitsamas tähenduses on "luulelooming"). Laugaste ja eriti Tedre lähtuvad rahvaluule kitsamas määratluses nõukogude folkloristika domineerivast suunast mõista rahvaluulet kui poeetilist loomingut (suulist kirjandust): "Tavatähenduses mõistame rahvaluule (folkloori) all rahva vaimset pärimuslikku loomingut. Kitsamas tähenduses hõlmab termin rahva sõnalist pärimust, niisiis rahvalaule, rahvajutte ja nn lühivorme (mõistatusi, vanasõnu, kõnekäände). See oli n.ö kirjutamata kirjandus, mis enne kirjaoskuse üldistumist täitis olulisel määral kirjasõna otstarvet." (Ülo Tedre kirjutatud peatükk "Rahvaluule" Elle Vunderi ja Ants Viirese toimetatud koguteoses "Eesti rahvakultuur", 1998, vt lk 545.) 2. Mõistete "rahvaluule" ja "rahvakultuur" seostest. Mõiste "rahvakultuur" tuleb Eestis käibele peamiselt ainelise kultuuri märkimiseks. Ants Viires on ajakirja "Keel ja Kirjandus" 2002. aasta kolmandas numbris rahvakultuuri kasutuse kohta kirjutanud: see mõiste tuleb avalikkuse ette 1920-1930. aastatel etnograafide töödes rõhuasetusega ainelisel kultuuril; sõnaraamatutesse ilmub rahvakultuur 1960. aastal, kus täheldatakse, et tegemist on etnograafiaalase oskussõnaga; 1930ndail on olemas suund viia rahvaluule ja esemekultuur ühise nimetuse "rahvakultuur" alla. Järjekindlamalt ongi seda teed läinud Ants Viires ise 1960ndaist ja viimati koos Elle Vunderiga toimetatud koguteoses Eesti rahvakultuur (1998). Folkloristid on aga need mõisted lahus hoidnud. Eduard Laugaste õpikus Eesti rahvaluule (3. tr 1986) on rahvaluulest juttu kui vaimse kultuuri osast, kollektiivsest traditsioonilisest vaimsest kunstiloomingust ja ei kõnelda rahvaluulest kui rahvakultuurist. Ka Ülo Tedre eelistab rahvaluulest kõneldes loomingu mõistet või pärimuse mõistet: "Tavatähenduses mõistame rahvaluule (folkloori) all rahva vaimset pärimuslikku loomingut. Kitsamas tähenduses hõlmab termin rahva sõnalist pärimust, niisiis rahvalaule, rahvajutte ja nn lühivorme (mõistatusi, vanasõu, kõnekäände)." Kusjuures eeltoodud tsitaat pärineb etnoloogide Ants Viirese ja Elle Vunderi toimetatud koguteosest "Eesti rahvakultuur" (1998: 545): hoolimata sellest, et etnoloogidest koostajate eesmärk oli viia vaimne ja aineline pärimuskultuur ühise mõiste "rahvakultuur" alla, rahvaluule-ülevaates seda põhimõtet ei rakendata. Teadusvälises suhtlusruumis mahutab mõiste rahvakultuur oluliselt palju rohkem, kui folkloristika või etnograafia seda teevad. (Vt näiteks Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali tegevuspiirkonda.) Teistest keeltest tõlkimisel võib üsna märkamatult omaks võtta väljendi "vaimne rahvakultuur" just rahvaluule tähenduses: "Folklore on osa kansankulttuurin kenttää", ütleb Leea Virtanen oma rahvaluuleõpiku "Suomalainen kansanperinne" (1988) avalauses (lk 9). "Folklorella tarkoitetaan henkistä kansankulttuuria yleensä ja etenkin suullista perinnettä [---] Etnologian (kansantieeden) alaan kuuluu myös aineellinen (esineeellinen) kulttuuri", selgitatakse folkloristikaterminoloogia sõnastikus "Perinteentutkimuksen terminologia" (2001:12; 19). Või vene keelest: "Устная словесность и другие области народной культуры " [rahvaluule ja teised rahvakultuuri valdkonnad], mainib Sergei Nekljudov folkloristika üldkursuse programmis. 3. Mõisted "folkloristika", "etnograafia", "etnoloogia", "kultuuriantropoloogia" ja "rahvakultuur" Ülal on terve rida mõisteid, mis on omavahel seotud ja ometi mitte päris kattuvad. Ühisosa moodustavad märksõnad pärimus, inimese harjumusliku käitumise ja arusaamiste maailm, kultuur. Erinevused tulenevad erinevatest teadusregioonidest ja -traditsioonidest ning muidugi ka rõhuasetustest uurimisprotsessis. Eesti teaduse valik jaotada pärimuskultuur vaimseks (rahvaluule) ja aineliseks (rahvakultuur, etnograafia) toimus 19. sajandi jooksul. 20. sajandi alguseks oli see teaduste jaotus selgepiiriliselt olemas (Jaago 2003). Sellele lähedased teadustraditsioonid on Soomes ja Venemaal. 20. sajandil kasutati Kesk- ja Põhja-Euroopas rahvakultuuri uuriva teaduse tähistamiseks enamasti üldmõistet etnoloogia, mis ühitab nii vaimse (folkloristika) kui ka ainelise kultuuri uurimise (etnograafia). Eestis (ja Soomes) eristuvad aga folkloristika ja etnoloogia jätkuvalt, mida ei tule mõista mitte ebaloogilisusena, vaid kohaliku teadustraditsioonina. Euroopa uurimistraditsioon, olgu siis etnoloogia või folkloristika, on seotud oma kultuuri ja sealhulgas selle mineviku ning järjepidevuse uurimisega. Põhja-Ameerika kultuuriantropoloogia on avaldanud mõju Euroopa etnoloogiale / folkloristikale nüüd, kus üha enam huvitutakse üksikinimese osast pärimuskultuuris. Juha Pentikäinen ja Lauri Honko on 1970ndail selgitanud kultuuriantropoloogia ja etnoloogia kui teadusharude omavahelist erinevust sellega, et esimene keskendub inimesele, teine rahvale: "Kultuuriantropoloogia ja etnograafia resp etnoloogia on isekeskis haakuvad ja osalt kattuvadki teemad. Mõlemad tegelevad inimkultuuri ja kultuurilise käitumise uurimisega. Erinev on lähenemisnurk, millele selgesti osutuvad nimetused. Kultuuriantropoloogia huvitub inimesest (kr anthropos) üldse ja püüab leida inimkultuuris kehtivaid üldisi seaduspärasusi. Etnograafia-etnoloogia huvikeskmeks on rahvas (kr ethnos) ning selle kultuuris leiduvad iseärasused ja üldjooned teiste rahvastega võrreldes" (Honko & Pentikäinen 1997: 3.). Kus on selles seoses folkloristika? Seda seletavad samad autorid nõnda, et kultuuriantropoloogide jaoks on pärimuse / folkloori ala piiratud sõnaloominguga, folkloristide endi jaoks on folkloristika aineala laiem (Honko & Pentikäinen 1997: 118). Siit tulebki esile lähedaste teadusalade regionaalsus: alad, kus domineerib kultuuriantropoloogia, on teised alad kitsama tähendusega ja vastupidi. Eestis on folkloristika oma pikaajalise teadustraditsiooni tõttu väga avar mõiste. 20. sajandi viimast aastakümmet iseloomustab teadusharude omavaheliste piiride hägustumine. Näiteks Eesti teadusruumis hakkab tooni andma teadusharu kultuuriantropoloogia kui Põhjarahvaste kultuuri uurimine. (Varem nimetati seda etnograafiaks või folkloristikaks, mis ei ole põhimõtteliselt välistatud ja ka praegu). Praegusest vaatepunktist näib, et: kultuuriantropoloogia on teiste rahvaste kultuuri uurimine, etnoloogia tegeleb nn oma kultuuri mentaalsete ja käitumuslike nähtuste uurimisega, folkloristika on ennekõike kultuuri enesepeegelduse uurimine traditsiooniliste (folkloorsete) tekstide kaudu. Pärimuskultuuri uurimine on oma loomult võrdlev (oma kultuuri võrdlemine teiste kultuuridega), kus teatud tasandil avaneb üldine (teemad, motiivid, maailmapilt, pärimustekstide loomise ja edastamise tehnikad) ja teatud tasandil avaneb üksik (tõlgendus). Terminoloogilised kattumatused erinevates teadusregioonides ei ole tänapäeval lõpuni loogiliselt seletatavad, sest need tuleneb kohalikust teaduspraktikast ja teadustraditsioonist. Nende teaduslike ebaloogilisuste võlu peitubki teadustraditsiooni ajaringide mõistmises. Vast ei olegi neid vaja ilmtingimata murda, küll aga on vaja "tõlget", et mõista erinevate maade ja erinevate aegade teadustekste. Märksõnaartiklile soovitatav viitamine: Jaago, Tiiu 2005. Rahvaluule. - Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. URL: https://argikultuur.folklore.ee |
|||||||||||
 sisene |
