e-sõnastik
Argikultuuri uurimise terminoloogia |
 mõiste: stereotüüpia, stereotüüp, stereotüüpne |
|||||||||||
| seotud illustratsioonid |
|||||||||||
| seotud mõisted |
|||||||||||
| sünonüümid |
|||||||||||
| võõrkeelsed vasted |
|||||||||||
| definitsioon |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus |
|||||||||||
| kasutus |
|||||||||||
| kirjandus |
|||||||||||
| laiendus |
|||||||||||
seotud illustratsioonid:  |
|||||||||||
| 1. Laugaste, Eduard (foto) |
|||||||||||
| seotud mõisted: |
|||||||||||
| 1. vormeliteooria |
|||||||||||
| sünonüümid: |
|||||||||||
| kinnistunud, kinnis-, kivistunud, kindlakskujunenud, traditsiooniline arvamus, kujutelm; väljend, värss; klishee, vormel | |||||||||||
| võõrkeelsed vasted: |
|||||||||||
| inglise: stereotype, stereotyped; formula, cliché soome: stereotypia; kaava, toisto, formula, kli?ee |
|||||||||||
| definitsioon: |
|||||||||||
| 1.
Stereotüüpia tavatähendus folkloristikas on kinnistunud arvamus, hoiak või käsitlus. Selle näiteks on eeldamine, et isikuid/asjad on samasugused nagu kõik teised sama liiki isikud/asjad (nt kõik professorid on hajameelsed, kõik vanaemad heasüdamlikud). Meile lähedastes folkloristlikes traditsioonides on see stereotüüpia põhitähenduseks (vt nt Terminologia: 55, vrd nt Greer 1995). Eesti rahvaluule käsitluses viidatakse sellisele tähendusele, näiteks Eduard Laugaste esitab oma õpikus stereotüüpia laiema tähendusena, mitte põhitähendusena (Laugaste 1975: 71). Eelkõige kasutatakse stereotüüpia laiemat tähendust rahvajuttude iseloomustustes. Regilaulude tutvustustes kuigi sageli seda eriti ei mainita. 2. Eesti folkloristikas on stereotüüpia põhitähendus: sama sõnaühendi, iseloomustuse, kirjelduse, kompositsiooni- või struktuurivõtte kasutamine eri teoseis (sama või sarnase olukorra kujutamisel). Sellist stereotüüpia mõiste kitsamat tähendust kasutatakse eriti regilaulu-uurimustes. See tähendus on seotud kirjandusteadusliku uurimissuunaga (täheldatakse mingite väljendite kordumist laulutekstides) ja seostub oma tavadefinitsioonide kaudu (kivistunud, muutumatult korduv väljend) ka stereotüüpiat halvustava suhtumisega. 3. Folkloristikale on oluline stereotüüpia tähendus psühholoogias: stereotüüp on kinnistunud seoste kogum, seostudes rahvaluule loomemeetoditega - assotsiatiivsus ja mnemoonika, loomemeetodid, püsivate elementide kasutamise kasulikkus suulises traditsioonis jms. Eesti regilauludega seoses on stereotüüpia psühholoogilistest põhjustest kirjutanud mitmed autorid (nt Loorits 1935, Laugaste 1969). |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust: |
|||||||||||
| 1. Vormeliteooria (oral-formulaic theory).
Klassikaliste filoloogia Homerose eeposte uurimustest USAs (Milman Parry, Albert B. Lord) välja arenenud eepika uurimise koolkond. (vt Foley 1997, Foley 1985). Vormeliteooria esindajad ei pea seda folkloristikuks uurimissuunaks (põhirõhk on suulisusel ja eepikal, puudub mõiste rahvaluule~folkloor), kuid tulemused ühtivad suuresti folkloristika tulemustega. Vormeliteoorias ei kasutata mõistet stereotüüpia, kuid kirjeldatakse sarnaste funktsioonidega üksuseid ja funktsioone, mida nt eesti folkloristid. Vormeliteooria põhiseisukoht on, et laul komponeeritakse igal esitusel uuesti (composition-in-performance), laulu esitus ei põhine kunagi päheõpitud kinnistekstil. Vormeliteooria kasutab kolme põhilist analüüsiüksust, mis on: (1) vormelid (formula), värsimõõdult, keskselt ideelt ja sõnastuselt sarnased värsid, värsiosad ja nende moodustamise struktuurid; (2) teemad (theme), keskselt sisult sarnased korduvad laiemad narratiivseid ühikud; (3) jutustuse püsiv skeem (stable sceletion of narrative), mille moodustavad laulu sü?ee sõlmpunktid (vt Foley 1997, Lord 1997). 2. Soome folkloristika Soome traditsioonis pole stereotüüpiauuringud niivõrd seotud laulude tüpologiseerimise problemaatikaga, nagu see on Eestis (vt Lehtipuro 1974). Soome folkloristikas kasutatakse stereotüüpia mõistet selle laiemas tähenduses, stereotüüp tähistab eelkõige kinnistunud kujutelma võõrast inimrühmast (Terminologia: 55, vrd Virtanen 1991: 35-38). Soome traditsioonis on stereotüüpia alaste mõistetena kasutatud termineid kaava, toisto, formula ja klishee, millele pühendatakse tähelepanu eelkõige laulude stiili analüüsides. Vormeli (vrd kaava) mõistet on kasutatud rahvaluule lühivormide uurimustes, tähistamaks ehituslikku moodi või mudelit (Terminologia: 14, vt nt Kuusi 1994: 142-144). Klishee (vrd toisto) tähistab sõnasõnalist, stereotüüpset, skemaatilist väljendit, eri ühendustes ja kontekstides korduvat fraasi (Terminologia: 37). Matti Kuusi on eepilisi laule analüüsides kasutanud nii vormeli- kui klisheeanalüüsi, käsitledes vormelina nii värsisiseseid valikuid kui ka laulu tervikülesehitust valitsevaid kordusskeeme ning klisheena laulupilte ja sõnaühendeid (vt nt Kuusi 1949: 108-118; 1974: 50-55; 1980: 46?47). Vormeliteooriat on otsese eeskujuna kasutanud Lauri Harvilahti, kes oma ingeri eepiliste laulude uurimustes tarvitab klishee asemel juba vormeli mõistet (Harvilahti 1992: 37-38). 3. Vene folkloristika Vene leksikonides on stereotüüpial kolm tähendust: 1) trükitehniline ja 2) psühholoogiline termin (dünaamiline stereotüüp) ning 3) kirjandusteaduslik, ülekantud tähendus: ilma muutuseta kordamine, üldtuntu reprodutseerimine; zhabloonne ja trafaretne (nt stereotüüpne fraas) (Bolshaja: 625?626). Vene folkloristlikus traditsioonis ühest küljest stereotüüpia mõistet rahvaluulega ei seota, samas tähistab sõna stereotüüp nähtusi, mida meil seotakse stereotüüpiaga rahvaluules. Vene rahvalaulude stereotüüpianähtusi kirjeldatakse kirjandusteaduslike traditsioonide kohaselt rahvalaulude poeetikat ja stiili kirjeldavates peatükkides. Näiteks bõliinade poeetilise stiili iseloomustamisel kasutatakse termineid poeetilised eellaulud, traditsioonilised laulu algused, eriskummalised lõpposad, väljatöötatud tavalised kohad (= loci communes), kinnisepiteedid, võrdlused, parallelismid, omapärased rütmid ja riim, rikkad eufooniad. Ajaloolisi laule iseloomustatakse, vastandades neid bõliinade eepilise tseremonialismi ja värsi eepilise ehituse vähem range järgimisega. Lüüriliste laulude poeetika stiili iseloomustavad teatav parallelismi võte (looduspildi kõrvutamine inimese üleelamistega) ja kujundi järkjärguline konkretiseerimine, "astmeline ahenemine", pöördumine, kolmekordne kordamine, kinnisepiteedid ja traditsiooniline sümboolika (Hrestomatija 1963: 243, 348, 394). Stereotüüpia mõiste kodunes Vene folkloristikas 1960. aastatel. Anna Astahhova kasutab 1966. aastal bõliinade eepilise stiili ajaloolises ülevaates termineid stereotüüpne vormel, vormel, traditsiooniline vormel ja püsiv leksikaalne vormel stereotüüpsete värsirühmade (loci communes) tähistamiseks. (Astahhova 1966: 127-166.) |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus: |
|||||||||||
| Stereotüüpia mõiste pärineb trükitehnikast, stereotüüp tähendab teatavat kõrgtrükivormi koopiat (TEA).
Stereotüübi nn tavatähendus: muutumatu kordumine, näiteks eesti keele tänapäevastes sõnastikes (TEA, ÕS 1999, VSL) * stereotüüpiline on harjumuslik, kindlasuunaline; * stereotüüpne on muutumatult korduv, zhablooniline, kulunud; igav; * stereotüüp on kinnisarvamus, kivinenud hoiak, käsitus. Psühholoogias: * stereotüüp on ajutiste seoste süsteem, mis kujuneb kindlate välisärritite mõjul, kui need pidevalt samas järjekorras korduvad; * stereotüüpiline ehk stereotüüpne on stereotüübile omane, kindlasuunaline, harjumuspärane. |
|||||||||||
| kasutus: |
|||||||||||
| Stereotüüpia käsitlusi Eesti folkloristikas
19. sajand Teatavate väljendite kordamist regilauludes on täheldatud juba 19. sajandi laulukäsitlustes (vt Kolk 1980: 26), kuid stereotüüpia-alasest terminoloogiast ei saa siis muidugi veel rääkida. Huvi keskmes olid tol ajal muud regilaulude omadused (ajaloolisus ja ilu) ning regilaulude poeetika alane terminoloogia polnud veel välja kujunenud (vt Roll 1992a). 20. sajandi esimene pool Stereotüüpia-alane terminoloogia pole veel välja kujundatud. Stereotüüpianähtustele - korduvatele väljenditele - viidatakse, nende esinemine märgitakse ära, eriuurimuste puudumise tõttu ei saa loomulikult rääkida stereotüüpsuse kriteeriumitest. Kasutatakse mõisteid korduv, traditsiooniline ja stereotüüp(ili)ne, ning riivamisi ka vormeli-terminit. Stereotüüpiat käsitletakse regilaulu stiili tutvustustes kirjandusloo õpikute rahvaluuleosades, koolidele mõeldud regilaulude antoloogiate saatesõnades, esseistlikes käsitlustes ning üksikutes regilaulude keelt tutvustavatest artiklites (nt Aavik 1919, Saareste 1922, Tampere 1935; Tuglas 1996; Annist 1930, 1936; Ridala-Grünthal 1931, Grünthal 1933). 20. sajandi teine pool - Nõukogude Eesti folkloristika Regilaulude uurimuste põhirõhk oli tüpoloogiate ja tüübimonograafiate koostamisel (mitte nt stiili ja poeetika kirjeldamisel), mispuhul stereotüüpseid värsse, väljendeid jne nähti takistavate ja eksitavatena. Vähemalt esialgu takistas sõjajärgsete aastate Nõukogude teaduspoliitika ka stereotüüpia uurimist - statistiliste uuringute põlastusväärsus (formalism!) takistas stereotüüpsuse kriteeriumite sõnastamist, hinnangud jäid üldsõnalisteks ja konstateerivateks. Ka selle perioodi algust iseloomustab terminoloogia paljusus: stereotüüpse tähenduses kasutatakse sõnu kivinenud, traditsiooniline, kindlakskujunenud, püsiv, aja jooksul hakkab stereotüüpne tähistama pea kõiki korduvaid nähtuseid. Stereotüüpsuse mõistet kasutatakse vastandamaks iseseisvamaid ja sõltumatumaid stereotüüpseid värsse ja värsirühmi tüübi- ja motiivikindlatele üksustele, stereotüüpsete üksuste kohta ei ole nende päritolu (laulutüüpi) võimalik öelda. 1960. aastatest läks käibele mõiste stereotüüpne vormel (Kolk 1962, Tedre 1964a, 1964b). * Stereotüüpseks on nimetatud nii värsitasandi kui ka värsirühmatasandi üksuseid (nt U. Kolk (1962): värsisisene vormel ja stereotüüpne värss; Ü. Tedre (1964): stereotüüpne vormel ja rändmotiiv; E. Laugaste (1955): stereotüüpilised karakteristikad ja olukordade kirjeldused; E. Laugaste (1979): stereotüüpne motiiv) * Stereotüüpsena on nähtud nii leksikaalseid üksuseid (ütlused, lisandsõnad, väljendid jms) kui ka teatava funktsiooniga üksuseid: pöördumised, laulualgused, üleminekud, jätkud jms. * stereotüüpiat nähakse ka värsi- ja värsirühma struktuuris ning kompositsioonilistes üksustes (vt Laugaste 1975: 168-169; Tedre 1964b: 77 jj, 79 jj). * Stereotüüpiat peetakse ka üldisemalt regilaulule omaseks, stereotüüpia laiemas mõttes avaldub ka regilaulutegelaste iseloomustustes (Laugaste 1976: 16); regilaul on oma olemuselt stereotüüpne (Tedre 1964a: 52), ka regilaulu esitus võib olla stereotüüpne (Laugaste 1946b: 477). * Nagu Soomeski, on Eesti traditsioonis vormeli mõistet kasutatud lühivormide kontekstis. O. Kallase (1901) ja V. Ridala (1930) käsitluses hõlmab vormeli mõiste nii funktsioonilist (teatud kindlas situatsioonis kasutatav) ja vormilist (küsimus-vastus) külge kui ka sõnalist korduvust. Seoses regilaulude stereotüüpiaga läks vormeli mõiste laiemasse kasutusse U. Kolgi käsitlusest (1962), seda eelkõige värsisisese (s.t värsist väiksem üksus, sõna või sõnaühend) stereotüüpse üksuse tähenduses. Ü. Tedre (1964a) laiendas vormeli mõistet värsitervikule. |
|||||||||||
| kirjandus: |
|||||||||||
| Aavik, Johannes 1919. Valik rahvalaule. Tartu: Istandik.
Annist, August 1930. Kanteletar. I osa, Soome rahva kangelaslugusid, ballaade ja legende. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts. Annist, August 1936: Meie rahvalaulu stiili küsimusi. - Looming, nr 7, lk 781-788. Astahhova 1966 = А. М. Астахова. Былины. Итоги и проблемы изучения. Москва-Ленинград: Наука. Bauman, Richard 1977. Verbal Art as Performance. Prospect Heights: Waveland Press, 1977. Bolshaja = Большая Советская Энциклопедия, 40. Москва, 1957. Foley, John Miles 1985. Oral-Formulaic Theory and Research. An Introduction and Annotated Bibliography. New York & London: Garland Bublishing, Inc. Foley, John Miles 1997. Oral Tradition and its Implications. - A New Companion to Homer. Ed by Ian Morris, Barry Bowel. Leiden, New York, Köln: Brill, pp 146-173. Greer, Germaine 1995. Stereotüüp. URL: http://www.folklore.ee/seminar/greer.html. Grünthal, Wilhelm 1933. Virolaisen kansanrunouden kuvaannollisista kerto-sanoista. - Kirjoituksia isänmaallisista aiheista. Juhlakirja professori Kaarle Krohnin seitsenkymmenvuotis-päiväksi 10. V 1933. Suomi 5:16. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, s 102-119. Harvilahti, Lauri 1992. Kertovan runon keinot. Inkeriläisen runoepiikan tuottamisesta. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Harvilahti, Lauri 1994. The Ingrian Epic Poem and its Models. - Songs Beyond the Kalevala. Transformations of Oral Poetry. Ed by Anna-Leena Siikala, Sinikka Vakimo. Studia Fennica Folkloristica 2. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, pp 91-113. Hrestomatija 1963 = Э. В. Померанцева и С. И. Минц. Русское народное поэтическое творчество. Хрестоматия. Москва. Kallas, Oskar 1901. Die Wiederholungslieder der estnischen Volkspoesie I. Helsingfors: Druckerei der Finnischen Litteraturgesellschaft. Kolk, Udo 1962. Värsisisesed vormelid eesti regivärsilises rahvalaulus. - Töid filoloogia alalt I. Tartu Riikliku Ülikooli toimetised, vihik 117. Tartu, lk 71-153. Kolk, Udo 1980. Regivärsi stereotüüpiast. ? Eesti rahvaluule zhanriprobleemid. Töid eesti filoloogia alalt VII. Tartu Riikliku Ülikooli toimetised, vihik 528. Tartu, lk 25-46. Kuusi, Matti 1949. Sampo-eepos: typologinen analyysi. Suomalais-ugrilaisen seuran toimituksia, 96. Helsinki: Suomalais-ugrilainen seura. Kuusi, Matti 1974. - The Bridge and the Church, an Anti-church Legend. - Finnish folkloristics, 2. Ed by Pentti Leino. Studia Fennica 18. Helsinki: Suomalaisen kirjallisuuden seura, 1974, pp 37-75. Kuusi, Matti 1980. Suomalainen tutkimusmenetelmä. ? Perinteentutkimuksen perusteita. Toim Outi Lehtipuro. Porvoo, Helsinki, Juva: WSOY, s 21-73. Kuusi, Matti 1994. Mind and form in folklore. Selected articles. Studia Fennica Folkloristica 3. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1994. Laugaste, Eduard 1946b. Eesti rahvalaulude uurimise metodoloogilisi lähtekohti. - Looming, nr 4, lk 476-486. Laugaste, Eduard 1955. Arhailised jooned eesti regilaulude keeles. - Ajaloo-keeleteaduskonna töid. Tartu Riikliku Ülikooli toimetised, vihik 38. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 95-142. Laugaste, Eduard 1969. Sõnaalguline ja sisealliteratsioon eesti rahvalauludes. Eesti rahvalaulu struktuur ja kujundid I. - Töid eesti filoloogia alalt II. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised, vihik 234. Tartu, lk 3-356. Laugaste, Eduard 1975. Eesti rahvaluule. Tallinn: Valgus. Laugaste, Eduard 1976. Kättemaksumotiiv eesti regivärsilistes orjuslauludes. - Saaksin ma saksa sundijaks. Uurimusi eesti regivärsi ja rahvajutu alalt I. Toim Eduard Laugaste. Tallinn: Eesti Raamat, lk 47-177. Laugaste, Eduard 1979. Eesti regivärsi tüpologiseerimise alusest. - Regivärss. Töid eesti filoloogia alalt VI. Tartu Riikliku Ülikooli toimetised, vihik 501. Tartu, lk 5-55. Lehtipuro, Outi 1974. Trends in Finnish Folkloristics. - Finnish folkloristics, 2. Ed by Pentti Leino. Studia Fennica, 18. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, pp 7-36. Loorits, Oskar 1935. Eesti rahvalaulude esteetilisest, psühholoogilisest ja kultuuriajaloolisest tagapõhjast. - S. Kutti, O. Loorits, H. Tampere, Valimik eesti rahvalaule. Tartu, lk 120-130. Loorits, Oskar 1940. Ununevast kultuurimiljööst. Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetused, 12. Tartu. Loorits, Oskar 1949. Eesti rahvalaulu elutundest. - Koguja 2. Kirjandus-kultuuri koguteos. Ülemaailmse Eesti Kirjanduse Seltsi Toimetused 2. Geislingen: Ülemaailmne Eesti Kirjanduse Selts, lk 67-90. Lord, Albert B. 1997. The Singer of Tales. Ninth printing. Cambridge, Massachusetts; London, England: Harvard University Press. Ong, Walter J. 1982. Orality and Literacy. The Technologizing of the Word. London and New York: Methuen. Roll, Tiiu 1992a. Regilaulu poeetika käsitlusi Eestis 19. sajandil. - Eesti rahvaluule käsitlusi. Töid eesti filoloogia alalt. Tartu Ülikooli Toimetised, nr 943. Tartu, lk 45-60. Saareste, Andrus 1922. Valitud eesti rahvalaulud. Teine muudetud ja täiendatud trükk. Tallinn. Tampere, Herbert 1935. Eesti rahvalaulude värsiehitusest, stiilivõtteist, keelekujust ja viisidest. - S. Kutti, O. Loorits, H. Tampere, Valimik eesti rahvalaule. Tartu: Loodus, lk 115-120. TEA = Võõrsõnastik. Tallinn: TEA Kirjastus, 1999. Tedre, Ülo 1964a. Tähelepanekuid regivärsilise rahvalaulu tüpoloogiast. - Eesti rahvaluulest. Tallinn: Eesti NSV TA KKI, lk 7-32. Tedre, Ülo 1964b. Stereotüüpsusest Karksi rahvalauludes - Eesti rahvaluulest. Tallinn: Eesti NSV TA KKI, lk 52-84. Tedre, Ülo 1965. Eesti kirjanduse ajalugu I. Tallinn: Eesti Raamat Terminologia = Perinteentutkimuksen terminologia. Helsinki: Helsingin yliopiston kulttuurien tutkimuksen laitos. Folkloristiikka, 1998. Tuglas, Friedebert 1996 [1912]. Kirjanduslik stiil. -Kogutud teosed 7. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 13-54. Virtanen, Leea 1991. Suomalainen kansanperinne. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 471. Toinen painos. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. VSL = Võõrsõnade leksikon. 6., uuendatud trükk. Tallinn: Valgus, 2000. ÕS 1999 = Eesti keele sõnaraamat: ÕS 1999. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. |
|||||||||||
| laiendus: |
|||||||||||
| 1 osa Arusaamad regilaulude "tegemise" kohta on aja jooksul muutunud. Kunagisest arusaamast, et esitatakse valmis, pähe õpitud laulutekste, on jõutud veendumuseni, et laulud "luuakse" igal esitusel uuesti. Ühtlasi märgatakse erinevates lauludes korduvaid värsse ja värsirühmi. Miks korratakse värsimaterjali? 20. sajandi alguses oldi arvamusel, et regilaulude stereotüüpsed väljendid (nagu ka ranged vormireeglid) on laulikut ahistavad sundused. Laulutekste lugevatele inimestele tundusid need igavad ja tüütud (nt Tuglas 1996: 16-19, 29-35; Saareste 1922: 27). Ka hilisemad autorid peavad "liigset" kordumist igavaks ja tüütuks (nt Tedre 1965: 33). Põhjus oli selles, et lugeja ei taju enam regilaulude keele poeetikat, ei jaga enam selle keele koodi. Stereotüüpsed väljendid on tekstiliselt olulised, nad on poeetilised vahendid, mis kuuluvad regilaulu kui zhanri keelde, registrisse (vrd Bauman 1977: 7-8, 17). Nende kasutamine viitab sellele, et tegemist on tavakeelest erineva keeleregistriga, samuti viitavad nad esitaja kompetentsile. Stereotüüpial on oluline roll ka laulude loomeprotsessis: stereotüüpsete, väljakujunenud ja traditsiooniliste üksuste kasutamine oli laulikule vajalik mnemooniline vahend laulu sujuvaks esitamiseks; stereotüüpseid üksuseid, vormeleid on laulikul mugav, kasulik ja käepärane kasutada (Tuglas 1996: 16; Aavik 1919: 168; Loorits 1940: 115, vt ka 1935, 1949; Laugaste 1969: 10-11, 27-32; Kolk 1962: 79; 1980: 36; Tedre 1964b: 84). Regilaulude stereotüüpia loominguline kasutamine, selle kasulikkus laulikule, psühholoogiline põhjendamine seostub vormeliteooria ja suulisuse teooria vastavate käsitlustega (nt Ong 1982). Vormelite kasutamist laulude esitamisel omistatakse suulisele kultuurile (suulisele kirjandusele), millel on mitmeid erinevusi võrreldes kirjaliku kultuuriga (vt Ong 1982: 37-55), mida leiame ka regilaulude tunnuste hulgast: parallelism ja kordus, stereotüüpia, laulja fantaasia seotus igapäevaeluga jne. Kokkuvõttes, stereotüüpial, stereotüüpsetel väljenditel on täita oluline roll regilaulude (ja üldse rahvaluuleteoste) loomeprotsessis ning poeetikas. 2 osaSaarlo, Liina 2005. Stereotüüpia, stereotüüp, stereotüüpne. - Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. URL: https://argikultuur.folklore.ee |
|||||||||||
 sisene |
