e-sõnastik
Argikultuuri uurimise terminoloogia |
 mõiste: biograafiline intervjuu |
|||||||||||
| seotud illustratsioonid |
|||||||||||
| seotud mõisted |
|||||||||||
| sünonüümid |
|||||||||||
| võõrkeelsed vasted |
|||||||||||
| definitsioon |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus |
|||||||||||
| kasutus |
|||||||||||
| kirjandus |
|||||||||||
| laiendus |
|||||||||||
seotud illustratsioonid:  |
|||||||||||
| 1. biograafiline meetod: terminid (Denzin, 1989) (fail) 2. eluloointervjuu: kokkuvõte Robert Atkinsoni käsitlusest (viide) |
|||||||||||
| seotud mõisted: |
|||||||||||
| 1. elulugu 2. osalusvaatlus 3. pärimusliku ajaloo uurimine 4. refleksiivsus 5. situatsioonianalüüs |
|||||||||||
| sünonüümid: |
|||||||||||
| eluloointervjuu | |||||||||||
| võõrkeelsed vasted: |
|||||||||||
| saksa: biographisches Interview, lebensgeschichtliches Interview inglise: biographical interview, life history interview, life story interview |
|||||||||||
| definitsioon: |
|||||||||||
| Biograafilise intervjuu all mõistetakse sellist intervjuutüüpi, mille fookuses on indiviid oma elukäigu, valikute, harjumuste ja maailmanägemise viisidega. | |||||||||||
| rahvusvaheline taust: |
|||||||||||
| Biograafiline intervjuu on biograafilise meetodi osa ja töövahend. Biograafilist meetodit iseloomustab aja komplekssus ning keskendumine küsimustele indiviidi ja sotsiaalse struktuuri lõimumisest ning indiviidide positsioneerumisest ühiskonnas ja ajaloos.
Biograafiline perspektiiv on holistlik, mis väljendub kahel viisil: Esiteks, biograafilised andmed on suure ajaulatusega. Oma elu lugu jutustab inimene olevikus, kuid tema biograafia või perekonnalugu ulatub ajas tagasi. Tavaliselt moodustavad elusündmused kronoloogilise telje minevikust olevikku. Seega on biograafiline perspektiiv sobiv seal, kus uurija huviks on muutuste mõju indiviidi elule, sellel, kuidas ajaloosündmused on mõjutanud elusid. Intervjuutehnikatega on võimalik suunata inimest meenutama ajas dialoogiliselt mineviku ja oleviku vahel liikudes, kusjuures inimene liigub ajas edasi-tagasi ning seob erinevaid sündmusi ja perioode oma elus, võrdleb erinevaid elutegelikkusi oma kogemusest lähtuvalt. Teiseks, biograafiline perspektiiv on kesktee sotsiaalse struktuuri ja kultuurilise keskkonna ning indiviidi kui sotsiaalse ja kultuurilise olendi vahel. Oma elust rääkida tähendab rääkida tingimustest ja võimalustest, mis olid minevikus inimese jaoks olemas ning kuidas tehti või ei tehtud valikuid. Samuti tähendab oma elu mõtestamine jutuvormis seda, et rakendatakse selleks kultuurikeskkonna poolt loodud võimalusi. Biograafiline perspektiiv keskendub sellele, kuidas indiviidid on suhtes muutuva sotsiaalse struktuuriga muutuvates ajaloolistes tingimustes, kasutades selle verbaliseerimiseks nii järjepidevaid kui muutuvaid kultuurilisi väljendusvahendeid. |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus: |
|||||||||||
| Biograafiline intervjuu on etableerunud töövahend enamikes kultuuri- ja sotsiaalteadustes. Eri distsipliinid ja aladistsipliinid evivad erinevaid lähenemisi intervjueerimisele ning küsitlusstiilidele, mille tulemusena biograafilised subjektid avalduvad intervjuudes ka erineva nurga alt. Enamik distsipliine käsitleb biograafilist intervjuud intervjueerija ja intervjueeritava dialoogilise koostöövormina, problematiseerides seda, kuidas intervjuusituatsioonis luuakse ja pakutakse intervjueeritavale võimalusi enesekohaseks jutustamiseks. | |||||||||||
| kasutus: |
|||||||||||
| Intervjuutüübid varieeruvad vastavalt uurimisperspektiivile ja –eesmärkidele. Laiemalt on humanitaar- ja sotsiaalteadustes kasutusel kaks biograafilise intervjuu tüüpi:
1. Eluloointervjuu (vrd Atkinson 1998) on võimalikult avatud intervjuuvorm, milles kontroll on antud intervjueeritavale, kuid uurija on end varustanud mingi kogumi üldiste, eri situatsioonis kasutatavate küsimustega (vrd lisa). Intervjuu põhikriteeriumiks on painduvus ja kohanemine spetsiifiliste, jooksvalt tekkivate olukordadega. On olukordi, kus tuleb rohkem küsimusi esitada, ning olukordi, kus neid pole üldse vaja. Eluloointervjuu puhul rõhutatakse loomingulisust, mitte kinni pidamist protseduurireeglitest. Kuigi ka eluloointervjuul on struktuur (elukäik, teatud üldisemad teemad elulugudes), rakendab iga intervjueerija seda omal moel. Eluloojutustajad ise panustavad eluloointervjuusse kui kunsti sellega, et tulevad välja oma personaalsete tähenduste, mälestuste ja tõlgendustega. Eluloointervjuu puhul eelistatakse nn narratiivsete ja selgitavate küsimuste eelistamist, mis stimuleeriksid meenutamist jutustuste vormis. See lähtub narrativistide arusaamast, et elu saab mõtte lugude kaudu, nende kaudu saame tegelikult teada, mis inimesega on tegu ja mis ta oma eluga teeb. Sel eesmärgil soovitavad eluloointervjuu praktikud kombineerida seda intervjuuvormi nt fotointervjuuga. 2. Temaatiline biograafiline intervjuu (Rosenthal 2005, Wengraf 2004) on eelistatud, kui intervjueeritaval on spetsiifilised uurijahuvid. Temaatiline biograafiline intervjuu planeeritakse enamasti (vähemalt) kaheosalisena (vrd erinevusi Rosenthal ja Wengraf). Esimene osa kujutab endast sisuliselt eluloointervjuu erivormi, mida võib vastavalt uurija eesmärkidele kitsendada (nt "rääkige oma elust" asemel "rääkige oma kogemusest selles asutuses töötamisest"). Teine osa on struktureeritud küsimuste osa, milles uurija keskendub esiteks intervjuu esimeses faasis tekkinud küsimustele ning teisena jõuab nende temaatiliste küsimusteni, mis lähtuvad uurijahuvist ning pole seni jutuks tulnud. Temaatilise biograafilise intervjuu praktiseerijad rõhutavad seda, et uurija uurimisteemadest lähtuvad küsimused jääksid intervjuu lõppu, et intervjueerija ei suruks peale oma väärtussüsteemi. Võimalik, et selleks on vaja ka eraldi kohtumist, milles kasutatakse pool- või täisstruktureeritud küsimustikku: kui uurijale tundub, et mingid olulised teemad on täiesti puudutamata jäänud, või on vaja korralikku kronoloogilist biograafiat andmete kontekstualiseerimiseks ja/või vaja omi hüpoteese ja tõlgendusi testida. Eesti etnoloogid hakkasid biograafilist intervjuud sihipärasemalt kasutama 1990. aastate teisest poolest, mis paigutub nn biograafilise pöörde lainesse Eesti kultuuri- ja sotsiaalteadustes (Kõresaar 2003; vrd märksõna "elulugu"). Nimetatud pööret iseloomustas suhtumise muutumine "informanti", olgu ta intervjueeritav või muuseumi kirjasaatja. Tema seni tunnustatud "kultuurieksperdi" rolli hakatakse kriitiliselt suhtuma, rõhutama hakati pigem tema "kompetentsi" indiviidina (Jaago, Kõresaar, Rahi-Tamm 2006: 7). Eesti etnoloogid-eluloouurijad on eelistanud kaheosalist intervjuud, milles kombineeritakse avatud eluloointervjuu osa ning enam struktureeritud teemakeskse intervjuu osa (Reinvelt 2002: 17; Jõesalu 2004: 19-20). Biograafilise intervjuu meetodi puhul on enam esile tõstetud selle psühholoogilisi aspekte (valusad mälestused), intervjuu toimumise ajal aktuaalsete sündmuste mõju meenutatava selektsioonile ning intervjueerija isiku ja küsimuste (vrd märksõna ‚refleksiivsus’) rolli üle. Uurijate jaoks on siiski intervjuust kui protsessist olulisem olnud intervjuu tulemus, s.t intervjuumeetodil loodud allika parameetrid (Reinvelt 2002: 30-32) ja selle allika komplementaarse kasutamise võimalused (Jõesalu 2003). |
|||||||||||
| kirjandus: |
|||||||||||
| Atkinson, Robert 1998. The Life Story Interview. Thousand Oaks, London, New Dehli: Sage.
Jaago, Tiiu; Kõresaar, Ene; Rahi-Tamm, Aigi (2006). Oral History and Life Stories as Research Area in Estonian History, Folkloristics and Ethnology. - E-Lore nr 13(1), s 1 - 15. Jõesalu, Kirsti 2003. What People Tell about Their Working Life in the ESSR, and How Do They Do It? Source-centred Study of a Civil Servant’s Career Biography. - Pro Ethnologia 16, pp 61 - 88. Jõesalu, Kirsti 2004. Sotsiaalsed suhted nõukogude tööelus: biograafilisi uurimusi argielust ENSV-s : magistritöö. Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, etnoloogia õppetool http://dspace.ut.ee/handle/10062/1239 Kõresaar, Ene 2003. Eluloolisest käsitlusviisist Eesti kultuuriteadustes. - Pärimus ja tõlgendus. Artikleid folkloristika ja etnoloogia teooria, meetodite ning uurimispraktika alalt. Koost Tiiu Jaago. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 61-76. Reinvelt, Riina 2002. Ingeri elud ja lood. Kultuurianalüütiline eluloouurimus. Studia Ethnologica Tartuensia 4. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Rosenthal, Gabriele 2005. Biographical research. - Biographical research methods. Vol III. Ed by Robert Miller. Thousand Oaks, London, New Dehli: Sage, pp 25-58. Wengraf, Tom 2004. Qualitative Research Interviewing: Biographic Narrative and Semi-Structured Methods. Thousand Oaks, London, New Dehli: Sage. |
|||||||||||
| laiendus: |
|||||||||||
| 1 osa Vt illustratsiooni: eluloo-intervjuu Pathways to the Past: family memories, history and collectibles. Biographical Interview Questions (Tamera Bastiaans) http://www.seedsofknowledge.com/bioquestions.html 2 osaKõresaar, Ene 2008. Biograafiline intervjuu. - Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. URL: https://argikultuur.folklore.ee |
|||||||||||
 sisene |
