e-sõnastik
Argikultuuri uurimise terminoloogia |
 mõiste: mõistatused (rahvaluuleliik) |
|||||||||||
| seotud illustratsioonid |
|||||||||||
| seotud mõisted |
|||||||||||
| sünonüümid |
|||||||||||
| võõrkeelsed vasted |
|||||||||||
| definitsioon |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus |
|||||||||||
| kasutus |
|||||||||||
| kirjandus |
|||||||||||
| laiendus |
|||||||||||
seotud illustratsioonid:  |
|||||||||||
| 1. mõistatused internetis (viide) 2. mõistatused: lisa (viide) 3. mõistatuste väljaanded (fail) |
|||||||||||
| seotud mõisted: |
|||||||||||
| 1. rahvaluule |
|||||||||||
| sünonüümid: |
|||||||||||
| - | |||||||||||
| võõrkeelsed vasted: |
|||||||||||
| saksa: Die Rätsel, spielerische Aufgabe inglise: Riddles soome: Arvoitukset |
|||||||||||
| definitsioon: |
|||||||||||
| Mõistatuste määratlemisest eesti kontekstis Mõistatused kuuluvad (koos vanasõnade ja kõnekäändude/ütlustega) rahvaluule lühivormide hulka. Ühisnimetus hõlmab mitut laadi nuputamisülesanded, mõistuküsimusi ja kavatsuslikke kahemõttelisusi, millele oodatakse ühemõttelist vastust. Lühivormide varasema analüüsi põhjal on klassikalised mõistatused oma endisest tuumsest positsioonist tagaplaanile taandumas (vt Krikmann 1995: 58, Voolaid 1998). Teooria, mille järgi jagatakse mõistatused tsentraalseks ja perifeerseks alaks (ehk tuumaks ja perifeeriaks), ajendiks ja praktiliseks tõestuseks oli 1992. aastal toimunud üle-eestiline koolipärimuse kogumisvõistlus. Aktsiooni käigus laekus rahvaluulearhiivi väga suur hulk mõistatusmaterjali, mille hulgas tavamõistatusi oli vaid u 3200 teksti ja perifeeriat esindavate tekstide hulk u 25 000). Vanemat ainest ehk pärismõistatusi on pärimusliigi dünaamilise arengu käigus asunud elavalt asendama mõistatuste klassikalisest osast sisult ja vormilt kompaktsete üksustena ilmekalt eristuv uuem aines, mida on hakatud lühivormiuurija Arvo Krikmanni eeskujul nimetama perifeerseteks mõistatusteks. Tsentrisse jäävad "tavalised" mõistatused, mis annavad mingist objektist piisavalt peidetud, kuid piisavalt läbipaistva kirjelduse; see kirjeldus on reeglina orienteeritud tolle objekti füüsilistele (esmajoones visuaalselt või auditiivselt tajutavaile) omadustele. Perifeeria moodustub üksustest, mis tekstivormilt pole mitte kirjeldused, vaid küsimused või ülesanded, ja jaguneb allzhanrideks. Produktiivsemad neist on nn keerdküsimused (Millal hakkavad pardid ujuma? Siis kui jalad põhja ei puutu) ja (liit)sõnamängud (Milline pea ei mõtle? Kapsa-, naela- vm pea), lisaks neile tähemängud (Loe mind eest ehk tagaotsast, ikka tõusen maast ja metsast ... Udu), kirjutusülesanded (SAA1X5A2? Saa ükskord viisakaks), arvutusülesanded ("Tere, sada hane!" [Ühele hanele tuli vastu haneparv. "Tere, sada hane," ütles hani. Parv vastas: "Meid ei ole sada hane. Kui meid oleks teist niipalju, pool niipalju ja veerand niipalju, ja sina hani, siis alles oleks sada". Mitu hane oli parves? 36 hane.]), sugulussuhetega opereerivad vm peamurdmisülesanded (Kolm professorit matsid oma venda professorit, kel ei olnud ühtki venda professorit? Need olid naisprofessorid.), samuti seni termineerimata "tähelepanutestid" (Kui vana oli katlakütja?), piltmõistatused jm (Krikmann 1995: 33, samuti Krikmann 1997: 16-20). Mõistatuse definitsioonid piirduvad seniajani klassikalise ehk pärismõistatuse määratlusega (nt eesti lühivormiuurija Arvo Krikmanni definitsiooni kohaselt "on mõistatus kõige lihtsamalt öeldes traditsiooniline dialoogiline mäng, mis annab mingist olendist, asjast, tegevusest vm nähtusest sõnalise, mõistukõnelise lühikirjelduse, peitepildi. Tihti on mõistatuses esitatav kujund fantastiline, vastuoluline, üllatuslik, tegelikkuses võimatu" (Krikmann 2005: 101). Mõiste avardumine toob kaasa vajaduse mõistatust avaramalt defineerida, küll aga kehtivad kindlate tunnustena definitsioonis dialoogiline mäng ja küsimus-vastuseline vorm. Eesti mõistatuste liigitamise ja perifeersete alaliikide määratlemise kohta põhjalikumalt vt Piret Voolaiu magistritöö "Eesti mõistatuste perifeerne aines. Elektroonilised andmebaasid internetis", ptk 1.3. Mõistatuste määratlusi eesti kontekstis - zhanri tsentri ja perifeeria poole [vt ill mõistatused: lisa > 1] ja ptk 1.1. Eesti mõistatuste arhiiviainese filoloogiline vaatenurk - vorm kui lähtekoht [vt iIl mõistatused: lisa > 2]. |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust: |
|||||||||||
| Ülevaade soome folkloristi Annikki Kaivola-Bregenhøj 2001. aastal ilmunud monograafiast "Perspectives on the use, function and change in a folklore genre".
Autor keskendub definitsioonidele, mis on lisanud midagi uut zhanri seesmiste tunnuste määratlusele ning nimetab põhjalikumalt ära ka mõistatuse all?anrid. Muude rahvaluulezhanritega võrreldes on mõistatus väga selgete vormitunnustega, jagunedes küsimus- ja vastusepooleks. Teisisõnu: mõistatuste vorm on dialoogiline, rajatud kahe isiku vastastikule kommunikatsioonile. Kaivola-Bregenhøj (2001: 38) nimetab käibelolevas terminoloogias vastavate vormielementide nimetustena kõige laialdasemalt "(mõistatuse) kujundit" (riddle) image) ja "vastust" (answer). Küsimuspoole kohta kasutatavate terminite seas on levinud ka lihtsalt "küsimus" (question), "väide" (proposition) või "eelneja" (precedent); vastusepoolt nimetatakse ka "järgneja" või "järgnev järeldus" (sequent), mis viitab küsimus- ja vastusepoole omavahelisele eelnev/järgnev-sõltuvussuhtele. Mõistatuse defineerimisel võib lähtuda / on aegade jooksul lähtutud väga erinevatest uurimiseesmärkidest ja -vajadustest - metafoorianalüüsist, mõistatuse sisu ja stiilivõtete klassifikatsioonist, folkloorizhanri strukturalistlikust määratlemisest või mõistatuse kirjeldamisest esituskontekstis. Esimese olulise mõistatuse defineerijana nimetab Kaivola-Bregenhøj (2001: 47) Aristotelest, kes oma teoses "Retoorika" pöörab tähelepanu mõistatuse ja metafoori sarnasustele: "Head mõistatused on justkui õnnestunud metafoorid: metafooride eelduseks on mõistatused ja seetõttu on hea mõistatus varustatud hea metafooriga." Metafoorne rõhuasetus on mõistatuste definitsioonides väga levinud, Kaivola-Bregenhøj viitab siin uurijate Gaston Parise (1877) ja Charles Francis Potteri (1950) töödele. Teise korduva tunnusjoonena on Aristoteles oma "Poeetikas" nimetanud ebaloomulikku sõnastust (nii ei nimetata asju ja nähtusi nende õigete nimedega, vaid just metafoorsete asendajatega): "Sest mõistatuse olemus on: kõneldes olemasolevast ühendada võimatut - pole ju Kaivola-Bregenhøj järgi paljastab mõistatuste uurimislugu, et definitsioonid on järgnenud üksteisele kiiremini, kui teadlased on püüdnud zhanri seesmisi jooni definitsioonides selgesti kajastada. 1938. aastal kirjutas Ameerika folklorist Archer Taylor, et mõistatuste uurimine on alles algusjärgus, materjalipublikatsioonid vajavad mõistatuste stilistiliste omaduste määratlemist, mõistatuste päritolu ja kasutuse ajalugu selgitamist (Kaivola-Bregenhøj 2001: 39). Juba Taylor on kasutanud termini mõistatus ees täpsustavat lisandit tõeline (true riddles), millega tähistab zhanri peamist allkategooriat, traditsioonilist mõistatust. 1951. aastal ilmunud väljaandes English Riddles nimetab Taylor pärismõistatuste kui kõige olulisema alaliigi kõrval ära nn kaelamõistatused (neck-riddles), arvutusülesanded (arithmetical puzzles), nuputamisülesanded (clever questions with its several types), piibliainelised küsimused (Biblical questions) ja keerdküsimused (riddle conundrums) (Taylor 1951: 1). Taylori liigituspõhimõttest lähtub paljuski ka soome mõistatuste uurija Annikki Kaivola-Bregenhøj ise (2001: 56-91), kelle käsitluses on mõistatuste allzhanrid lisaks pärismõistatustele (true riddles) veel: 1) naljaküsimused (joking questions), mis algavad otseküsimusega ja sisaldavad süzheelisi või kindlate tegelaskujudega suuremaid (isegi sõltuvussidemes tekstijadadega rühmitisi, nagu elevandiküsimused, blondiiniküsimused, tshuktshiküsimused, neegriküsimused, "Mis vahe on?"-küsimused, "Mis on kõige?"-küsimused jne, mida eesti folkloorikontekstis peame keerdküsimusteks; 2) visuaalsed mõistatused (visual riddles), mis jagunevad omakorda piltmõistatusteks (droodles - ingliskeelne termin pärineb 1953. aastast ameeriklaselt Roger Price´ilt, kes kombineeris sõnad drawing ja doodle; soome laste seas hakati neid 1970. aastatel nimetama sõnaga toopeli) ja reebusteks (rebuses, mis vastavad eesti valemmõistatustele); 3) tarkusküsimused (wisdom questions), mille alla kuuluvad spetsiaalseid teadmisi nõudvad küsimused (Mis on esimene operatsioon? Aadama küljeluust Eva loomine.), samuti kaelamõistatused (neck-riddles), mis esinevad tavaliselt narratiivides, kus mõistatuse äralahendamisest sõltub kellegi (tavaliselt lahendaja enda) elu; 4) parodeerivad mõistatused, mis pakuvad üllatusi näiteks kuulaja tähelepanu kõrvalejuhtimise teel (Miks läks kana üle tee? Ta tahtis teisele poole teed minna. Või Kukk munes muna, kummale poole veeres muna? Kukk ei mune.); 5) kirjandusepõhjalised mõistatused, mis kuuluvad konkreetsetele autoritele; 6) seksuaalteemalised mõistatused (sexual riddles), milles on teksti meelega sissekootud kahemõtteline kujund, kusjuures roppuste otsene väljaütlemine mõistatustekstides on pigem tehniline või stiiliviga. Nuputamisülesanded nõuavad Taylori järgi kuulajalt erinevaid spetsiaalteadmisi, aritmeetika-alast ettevalmistust või varasemat piibliajaloo tundmist. Keerdküsimuste ehk vaimukusülesannete (witty question) mõtteks on geniaalsed heterogeensete ideede kombinatsioonid, sageli sisaldavad need ka kalambuuri. Mõistatuste uurimisest rahvusvahelises kontekstis põhjalikumalt vt: Piret Voolaiu magistritöö "Eesti mõistatuste perifeerne aines. Elektroonilised andmebaasid internetis", ptk 1.2. Zhanri funktsioonipõhine taksonoomia [vt ill mõistatused: lisa > 3]. |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus: |
|||||||||||
| Mõistatuste kui poeetilise pärimusrepertuaari uurimisega tegeleb peamiselt folkloristika, iseäranis kuuluvad mõistatused folkloori lühivormide, rahvahuumori uurimisvaldkonda. Ühtlasi pakub mõistatuste sisu (sageli on traditsioonilisi mõistatusi tehtud nt endisaegsete tööriistade kohta) huvi naaberteadus etnograafiale. Iseäranis klassikaliste mõistatuste põhjal on võimalik 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse materiaalset kultuuri rekonstrueerida. Mõistatamine ja mõistatuste esitussituatsioonid (küsija-vastaja võimuvahekorrad, mõistatamise sage funktsioon on vastaja lollikstegemine) võimaldavad valdkonda uurida psühholoogias kasutatavate meetoditega. | |||||||||||
| kasutus: |
|||||||||||
| Tänapäeval peetakse peaasjalikult meelelahutuslike eesmärkidega mõistatamist lastefolkloori allnähtuseks. Seda rahvaluule väikevormi oma rohketes allvormides on käsitlenud paljud tuntud lastefolkloori uurijad (nt Opie & Opie 1967, McDowell 1979, Virtanen 1984, Lipponen 1998 jpt). Ka põhiosa eesti uuemast mõistatusmaterjalist on rahvaluulearhiivi jõudnud eeskätt 1992. aasta koolipärimuse kogumise võistluse tulemusena, mis tõendab veelgi mõistatuste osatähtsust just laste folkloorirepertuaaris. Ometi näitavad 19. sajandi lõpuveerandil kogutud küllalt vähesed ja juhuslikudki teated mõistatuste tegelike kasutustavade, tüüpiliste mõistatamissituatsioonide jms kohta, et mõistatuste varasem sotsiaalne ja kultuuriline taust on olnud Eestis kaugelt laiahaardelisem: nende kasutajaskond pole piirdunud ainult lastega ja nende funktsioon pole olnud pelgalt meelelahutuslik. Sama kinnitavad ka mitmete muude rahvaste mõistatusainest lähtuvad tähelepanekud. Mõistatuste zhanr tänapäeva välja jõudes läbinud mitmesuguseid arenguid.
1. Arhailised "kaelamõistatused" Väga paljude teoreetikute järgi on üks varasemaid mõistatuste alaliike nn kaelamõistatused (neck-riddles). Pealtnäha isegi lahendamatuid ülesandeid esitati surmamõistetuile, kellele anti võimalus niisuguste küsimuste äralahendamisega oma kael hukkamisest päästa. Seesuguse funktsiooniga rahvusvaheliselt levinud mõistatuste sünniaeg ulatub mitmete maailma rahvaste mütoloogiate tekkimise aegadesse. On väidetud, et mõistatuse püha ehk "ohtlik" iseloom ilmneb selles, et mütoloogilistes või rituaalsetes tekstides esineb ta peaaegu alati "kaelamõistatusena", st ülesandena, kus on mängus elu. (Huizinga 2003: 123). Sellele omadusele vastab tõsiasi, et ülimaks tarkuseks peetakse esitada küsimusi, millele keegi ei oska vastata, kui aga keegi haruharva oskabki, siis on viimane - juhul kui tema elu kaalukausil asub - ka elu vääriline. Eesti keeles oleks sedalaadi mõistatuste kohta otsetõlkelise termini asemel ehk paslik kasutada eksplikatiivset terminit kaelamurdmismõistatus, tulenevalt tuntud väljendist kaela murdma, mille tähenduseks annab "Fraseoloogiasõnaraamat" esiteks "maha lööma, hävitama, lõppu peale tegema", teiseks "tugevasti viga või surma või kahju saama" (Õim 2000: 109). Üks arhailisemaid kaelamurdmismõistatusi pärineb vanakreeka mütoloogias tuntud kuningas Oidipuse loost ja on laialdaselt levinud samuti eesti folklooris. Selles müüdis tappis Oidipus enda päritolu teadmata juhuslikult oma isa, Teeba kuninga Laiose, misjärel, vabastanud Teeba linna naise pea ja lõvi keha, maosaba ja kotkatiibadega koletise sfinksi küüsist, sai teebalastelt teo eest tasuna naiseks linlaste kuninganna Iokaste. Tähelepanu väärib Oidipuse võit Teeba linna kimbutanud koletise üle, sest sfinks ründas igaüht, kes üritas Teeba linna siseneda või sealt väljuda, ja tappis ta. Koletis lubas oma ohvrid ellu jätta vaid tingimusel, kui need teavad õiget vastust tema esitatud mõistatusele. Erinevalt sfinksi varasematest ohvritest leidis Oidipus iseenda tarkusest koletise mõistatusele õige vastuse. Küsimusele Missugune olevus käib hommikuti neljal jalal, lõunaajal kahel ja õhtul kolmel jalal? oli Oidipusel varuks vastus: Inimene, lapsena roomab ta neljakäpakil, täiseas kõnnib sirgelt kahel jalal, raugana toetub kepile. (Hamilton 1975: 256). [Vt ill mõistatused: lisa > 4.] 2. Sügistalvise mõistatamise maagiline tähendusväli Ühelt poolt on mõistatamisel juba talupojaühiskonnas olnud meelelahutuslikud ja ajatäitelised funktsioonid, Tõnu Sanderi järgi "avaldas rahvas mõistatustes oma vaimu teravust; neid lõi tema enam ajaviiteks, lõbusaks, vaimu harivaks mänguks" (1899: 70). Teiselt poolt iseloomustab sügistalvist perioodi (alates mardipäeva ja lõpetades talvise pööripäevaga) eesti taluelus koos rehetöö ja linatöötluse lõpulejõudmisega üleminek talvistele tubastele töödele, naispere ühised tööõhtud, meeste siirdumine raie- ja veotöödele (Hiiemäe 1994: 5). Lõppenud põllumehe-karjakasvataja majandusaasta annab mahti seda pühitseda ja hea seista järgmise aasta saakide järjepidevuse eest. Mõistatamine on maagilise toiminguna olnud üheks järgmise aasta saagi mõjutajaks. Arhiiviteadete järgi mõjutatud mõistatamisega tolleaegse inimese kõige tähtsama - toidulaua - rikkust. Rahvausk eeldas mõistatamisharrastust, et söök laual oleks, poeetiliselt väljendades - söögilusikad ära ei kaoks. [Vt ill mõistatused: lisa >5] 3. Mõistatamise sotsiaalsed eesmärgid Mõistatuste dialoogiline vorm seab pärimusliigi olulisele kohale ka kommunikatsiooniprotsessis, suulises traditsioonis ei kujuta ettegi mõistatamise esitamist ilma vähemalt kahe osapooleta, küsija ja vastajata. Järelikult on mõistatamine ja suhtlus tihedasti seotud, ent partnerid pole mõistatamissituatsioonis tavaliselt võrdsetel positsioonidel; küsija on vastaja ees eelisolukorras, sest tema teab oma küsimusele õiget vastust. Vastaja saab küsijaga võrdsele platvormile tõusta vaid oodatud õige vastuse äraarvamisega. Mõistatuste abiga määratletakse sageli ka suhtluskonna hierarhilised positsioonid, vastuse äraarvajale langeb osaks võitja-au ja kaaslaste lugupidamine. [Vt ill mõistatused: lisa > 6.] 4. Mõistatuse mitteteadjale ettenähtud karistus On teateid selle kohta, kes teatud arvu mõistatusi ära ei arvanud, sai teiste pilkealuseks ja võidi karistuseks saata ka kusagile kaugemale n-ö vastuste järele. Nii lisati esitussituatsioonile mängulisust ja rituaalsust. Lõuna-Tartumaal ja Võrumaal (nt Võnnu, Kanepi, Sangaste, Otepää, Maarja-Magdaleena, Urvaste, Setu, Vastseliina, Tartu-Maarja kihelkonnas) oli levinud komme saata mõistatuse mitteteadja vastuse järele Rasinasse. Miks just Rasinasse, see üleskirjutustest ei selgu. Küll on teada, et kõnealune küla on Võnnu kihelkonda kuuluva Mooste valla üks vanemaid, mis Tartu piiskopkonna lääniürikutes esmakordselt mainitud nime all Rassinal 1403. aastal, mõisa Rasin esmamaining pärineb aastast 1611 (EE 8: 37). Küla asub kruusateede ristumiskohas, kust lisaks Moostele (Rasinast u 8 km kaugusel) viivad teed Tartusse (u 40 km), Räpinasse (u 18 km) ja Ahjale. Rasinasse saatmise kohta on aastatest 1895-1992 ühtekokku 20 teadet. Virumaalt Kadrinast pärineb J. Sõsteri 1910. aastal saadetud teade, mille järgi mõistatuse vastust mitteteadja lähetatud Üikülla. Kui Rasina puhul on tegu konkreetse asupaigaga, siis Üiküla-nimeline koht Eestis puudub. Sellelaadne mäng on teada ka meie põhjanaabritel soomlastel hölmölän matka (reis kilplasse) nime all (Virtanen 1977: 36, 1984: 77), kus taipamatu vastaja saadeti kalevalamõõduliste värsside saatel õige vastuse järele Hölmölässe (sm k hölmöläinen -1. "kilplane", 2. "lollpea, juhmard", lä on lokatiivi sufiks, Hyvölässe, Himolasse (sm k himola < himo - "kirg, iha"), Huikkolasse, Hymylässe. Eespool mainitud Üiküla, ja Uikkala tunduvad olevat soomelaenulised. [Vt ill mõistatused: lisa > 7.] 5. Mõistatamise roll kosja- ja pulmakombestikus Kui mõistatusele vale vastuse andmine ka päris eluga jumalagajättu ei tähendanud, siis oma saatust võis rahvalt kogutud üleskirjutuste kohaselt õige/väära vastusega suunata küll. Mõistatuse andmine on kuulunud ka kosjakombestikku. Vastumeelse kosilase olevat noorikueas neiu vanemad keeruka mõistatusega nagu mitmes muinasjutuski perest eemale tõrjunud. Samuti oli mõistatamine pulmakombestikus veimevaka jagamise osaks, kus leidis aset kingituste tõotamine pärast andide jagamist. [Vt ill mõistatused: lisa > 8.] 6. Mõistatamine kui keelu- ja põlualune tegevus Mõistatamise kohta on rahvaluulearhiivi jõudnud väga vastakat materjali. Kui ühelt poolt oli talurahval sügistalvisel pimedal ajal justkui kohustus mõistatada, et ikka toit laual ja karjaõnne oleks, siis teisalt on mõistatused eesti üleskirjutuste põhjal olnud ka taunitud nähtus, mõistatamist on peetud patuseks tegevuseks ja seostatud kurjade jõududega. [Vt ill mõistatused: lisa >9.] 7. Mõistatamise hariduslikud ja meelelahutuslikud funktsioonid tänapäeval Mõistatamisel on talupojakultuuris olnud oma kindel koht ja usundiline taust, kuid eespool kirjeldatud näidete põhjal ilmneb kaksipidine suhtumine ? ühelt poolt on au sees teadmine ja tarkus, teiselt poolt ilmneb 19. sajandi lõpu- ja 20. sajandi algupoole mõistatamise kohta käivatest teadetest kiriku mõjutustel rahva seas halvustav suhtumine. Klassikalises folklooris on mõistatus järelikult polüfunktsionaalne - seda vaadeldakse ühelt poolt poeetilisest (väljaütlemise kunstiline ilu) ja kognitiivsest (nutikuse/nutituse taga toimivate mehhanismide väljaselgitamine) ning teiselt poolt usundilisest küljest. Poeetilisuse ja rituaalsuse seotus tuleneb klassikalise rahvaluule sünkretismist. Tänaseks on usundiline taustsüsteem taandunud, peale mõistatuste on ka nt mitmete soovide, sajatuste, sõimuvormelite algselt maagiline funktsioon asendunud puhtretoorilise või fraseoloogilise funktsiooniga. Selline arengusuund tähendab mõistatuse konteksti muutumist, kus senine tervik laguneb - vorm jääb küll mõistatuseks, kuid rituaalsuse asemele tuleb uus sisu - meelelahutus. Klassikaliste mõistatuste osakaal tänapäeva elavas folkloorses käibes on pea olematu (kinnituseks eespool mainitud 1992. aasta koolipärimuse kogumisvõistluse tulemused). Kuigi levinumaid pärismõistatusi (Seest siiru-viiruline, pealt kulla-karvaline. Sibul jt) ka teatakse, on tänapäeval tegu siiski valdavalt õpikuteadmistega, mis omandatakse lasteaias ja koolis emakeeletundide poolkohustuslikes programmides. Lapsed õpivad klassikalise mõistatuse vormi just kooliõpikust, vormi omandamisel on sageli õpetajalt saadud ülesanne neid loovuse ärgitamise eesmärkidel ise välja mõelda. Vilma Metstaki 1979. aastal ilmunud raamatu "Eesti rahva mõistatused" 2004. aastal välja antud 3. trüki lõppu, rubriiki "Meie aja mõistatused" lisatud aines on puhtalt õpilaste omalooming (Metstak 2004: 5). Mõistatuste kirjeldusobjektideks on põhiliselt tänapäeval üldkasutatavad esemed, nagu kraanikauss (Ei söö, aga joob, kuid janu täis ei saa. - samas, lk 42, nr 2), mikrolaineahi (Toit küpseb, tuld ei ole all. - samas, lk 43, nr 6), aurutriikraud (Tuline ja higistab. - samas, lk 43, nr 15), teleripult (Ise väike, aga kamandab suurt. - samas, lk 46, nr 8), troll (Ise sarviline, aga jookseb julgelt linnatänaval. - samas, lk 46, nr 4). Võib päris kindel olla, et elavasse käibesse sedasorti tehislikud mõistatused ei jõua, sisemise naturaalsuse puududes (mõistatusi tuleb koolis ja lasteaias programmiliselt õppida, need ei ole enam igapäevane elav traditsioon) pole neil pärimuse levimisel elujõudu. Mõistatuste esitamine aktualiseerub tänapäeval meelelahutuse ja vaba aja veetmisega seonduvates situatsioonides. Eelkõige harrastavad õpilased neid koolis vahetundide ajal, mitmesugustel koosolemistel (kus kuuluvad viktoriinide kõrval ka klassiõhtute ja sünnipäevade programmidesse), täites seega sotsiaalkommunikatiivseid, nutikust ja vaimuteravust arendavaid funktsioone. Sageli võib täheldada uuemate mõistatusvormide (nt keerdküsimuste, piltmõistatuste) kasutamist ajalehtede paber- ja online-versioonide huumorilehekülgedel (vt nt Postimehe naljaküljel asuvat piltmõistatuste interaktiivset lehte). |
|||||||||||
| kirjandus: |
|||||||||||
| Aristoteles 2003. Luulekunstist (poeetika). Tallinn : Keel ja Kirjandus.
Göseken, Heinrich 1660. Manuductio ad Linguam Oesthonicam. Anführung zur Öhstnischen Sprache /- - -/. Reval : Simon. Hamilton, Edith 1975. Antiikmütoloogia. Tallinn : Eesti Raamat. Hiiemäe, Mall 1995. Eesti piltmõistatuste loomispõhimõtetest. - Lipitud-lapitud. Tänapäeva folkloorist [I]. Tartu: Eesti Keele Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum, lk 23-32. Huizinga, Johan 2004. Mängiv inimene. Kultuuri mänguelemendi määratlemise katse. Tallinn: Varrak. Kaivola-Bregenhøj, Annikki 2001. Riddles: Perspectives on the use, function and change in a folklore genre. Studia Fennica Folkloristica 10. Helsinki : Finnish Literature Society. Kalmre, Eda 1995. Banaanil on nohu. Tallinn: Koolibri. Krikmann, Arvo 1986. Fraseoloogiline aines eesti vanimais grammatikates ja sõnastikes. Tallinn: Valgus. Krikmann, Arvo 1995. Lipitud-lapitud "Kommunaari" king: Mõistatused tänapäeva koolipärimuses. - Lipitud-lapitud. Tänapäeva folkloorist [I]. Tartu: Eesti Keele Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum, lk 33-58. Krikmann, Arvo 1997. Sissevaateid folkloori lühivormidesse I: Põhimõisteid, zhanrisuhteid, üldprobleeme. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Krikmann, Arvo 2005. Mõistatused. - Regivärsist netinaljadeni: Sissejuhatus rahvaluulesse. Tallinn: Koolibri, lk 101-110. Laugaste, Eduard 1975. Eesti rahvaluule. Tallinn: Valgus. Lipponen, Ulla 1988. Kilon poliisi ja muita koululaisjuttuja. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Lipponen, Ulla 1995. Jauhot suuhun: Arvoitusvitsejä ja kompakysymyksiä. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Lipponen, Ulla 1997. Sika sumussa: Kuva-arvoituksia. Hämeenlinna: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. McDowell, John Holmes 1979. Children´s Riddling. Bloomington, London: Indiana University Press. Metstak, Vilma 1971. Eesti mõistatuste käsitlemisest. - Emakeele Seltsi aastaraamat 17. Tallinn: Eesti Raamat, lk 187-206. Mälk, Vaina 1959. Mõistatused. - Eesti rahvaluule ülevaade. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 449-457. Normann, Erna 1941. Eesti mõistatuste repertuaarist. - Eesti Keel ja Kirjandus 3. Tartu: Teaduslik Kirjandus, lk 206-213. Normann, Erna 1961. M. J. Eiseni mõistatuste ja vanasõnade trükiväljaanded. - Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed. Uurimusi ja materjale II. Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Opie, Iona & Opie, Peter 1967. The Lore & Language of Schoolchildren. London, Oxford, New York: Oxford University Press. Ridala, Villem 1924. Eesti kirjanduse ajalugu koolidele. I jagu. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus. Roemer, Danielle 1995. Riddles. - Children´s Folklore: A Sourcebook. New York: Garland, lk 161-192. Sander, Tõnu 1899. Eesti kirjanduse lugu. I jagu: Rahva-luule. Tartu: K. Sööt. Saukas, Rein 2003. Matthias Johann Eisen mõistatuste kogumise organiseerija ja publitseerijana aastatel 1869-1890. - Mäetagused, nr 21. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 85-141; http://www.folklore.ee/tagused/nr21/eisen.pdf. Saukas, Rein 2005. Eesti mõistatuste allikalugu I. - Reetor 5. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, Folkloristika Osakond, Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskus. Saukas, Rein 2005. Eesti mõistatuste allikalugu II. - Reetor 6. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, Folkloristika Osakond, Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskus. Taylor, Archer 1951. English Riddles from Oral Tradition. Berkeley, Los Angeles: University of California Press. Tsur, Reuven 1994. Droodles and cognitive poetics: contribution to an aesthetics of disorientation. - Humor 7-1, Berlin, New York: Mouton de Gruyter, lk 55-70. Virtanen, Leea 1966. Suomalais-virolainen arvoitussarja. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Virtanen, Leea 1977. Arvoitusten esitystilanteet. - Arvoitukset: Finnish Riddles. Pieksämäki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Virtanen, Leea 1984. Lastenperinne. Helsingin yliopiston Kansanrunoustieteen laitoksen toimite 6. Helsinki: Helsingin yliopiston monistuspalvelu. Virtanen, Leea 2000. Nelja uksega rosin: Koolinalju, hirmujutte, (pilt)mõistatusi, keerdküsimusi, rumaluseteste, lollitamisi. Tallinn: Sinisukk. Voolaid, Piret 1998. Keerdküsimusest nii ja teisiti. - Mäetagused, nr 7. Tartu : Eesti Kirjandusmuuseum, lk 70-97; http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr7/piret.htm. Voolaid, Piret 2002. Traditsioonid ja improvisatsioon eesti piltmõistatustes: Elektrooniline andmebaas http://haldjas.folklore.ee/Reebus. - Kogumisest uurimiseni. Artikleid Eesti Rahvaluule Arhiivi 75. aastapäevaks. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 141-156. Eesti mõistatuste väljaanded 1878-2006. [Vt ill mõistatuste väljaanded.] Eesti mõistatused internetis. [Vt ill mõistatused internetis.] |
|||||||||||
| laiendus: |
|||||||||||
| # laiendused puuduvad | |||||||||||
 sisene |
