e-sõnastik
Argikultuuri uurimise terminoloogia |
 mõiste: rahvakultuur |
|||||||||||
| seotud illustratsioonid |
|||||||||||
| seotud mõisted |
|||||||||||
| sünonüümid |
|||||||||||
| võõrkeelsed vasted |
|||||||||||
| definitsioon |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus |
|||||||||||
| kasutus |
|||||||||||
| kirjandus |
|||||||||||
| laiendus |
|||||||||||
seotud illustratsioonid:  |
|||||||||||
| 1. Manninen, Ilmari (foto) |
|||||||||||
| seotud mõisted: |
|||||||||||
| 1. argikultuur 2. rahvaluule |
|||||||||||
| sünonüümid: |
|||||||||||
| pärimuskultuur, argikultuur | |||||||||||
| võõrkeelsed vasted: |
|||||||||||
| saksa: Volkskultur inglise: folk culture, folklife soome: kansankulttuuri |
|||||||||||
| definitsioon: |
|||||||||||
| Peamiselt talurahva traditsiooniliste elatusalade, elukeskkonna ja kommetega seotud aineline kultuur. 1960. aastateni (Eestis 1990. aastateni) etnoloogia (rahvateaduse, etnograafia) põhiline uurimisobjekt. Rahvakultuuri uuriti peamiselt ajaloolis-geograafilise meetodiga, piirdudes perioodiga 19.-20. sajandi vahetuseni ehk rahvakultuuri "hääbumise" või "allakäiguni". Alates 1960. aastatest rahvakultuuri mõiste laienes, seda rakendati teistele sotsiaalsetele kihtidele (käsitöölised, linna tööliskond) ja uuemale perioodile, hakati käsitlema linna-maa suhteid ning kultuuriuuendusi. 1980. aastatel (Eestis1990. aastatel) hakati seoses Euroopa etnoloogia uurimisvälja ja meetodite uuenemisega eelistama terminit argikultuur.
Tänapäevases tavakasutuses on rahvakultuur ka laias mõttes mitteprofessionaalne kunst ja taidlus ning vanade traditsioonide elushoidmine/elluäratamine ehk folklorismiliikumine. |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust: |
|||||||||||
| Rahvakultuur on traditsiooniline kultuur, mida omistatakse eelmodernsele, kirjaoskamatule- või talupojaühiskonnale ja mida antakse edasi ja säilitatakse mitteinstitutsionaalsete kommunikatsioonikanalite abil või suuliselt.
Oma rahva kultuuripärandi uurimine kasvas Euroopas välja romantismi idealistlikust mõttemaailmast ja rahvuslike liikumiste ideedest, seda eriti Kesk- ja Ida-Euroopas. Rahvusromantiline lähtealus tingis nii uurimistöö etnosekesksuse kui ka huvi koondumise kauaks ajaks peamiselt materiaalsele kultuurile ja rahvakunstile. 20. sajandi teisel poolel hakati rahvakultuuri uurimisel rakendama kaasaegseid antropoloogilisi meetodeid ja laiendama ainevalda tänapäevani. Rahvakultuuri mõistet ja selle uurimist seostatakse tänapäeva Euroopa etnoloogias empiirilise ainese kesksuse ja positivistliku lähenemisega, rõhuga faktidel ja nende liigitamisel kategooriatesse. Rahvakultuuri terminit peetakse kaasaegse etnoloogia seisukohalt problemaatiliseks, kuna see kannab endas romantiseerivat ja patroneerivat vaadet, on subjektiivne ja hinnanguline. Seetõttu eelistatakse pigem kasutada mõisteid "argielu" või "argikultuur". Tänapäeval peavad uurijad rahvakultuuri mõistet rakendades silmas, et selle loojaks võib olla mistahes ühiste traditsioonidega inimgrupp. Rahvakultuuri puhul on esmatähtis sotsiaalne suhtlemine, see, kuidas inimeste loova tegevuse tulemusel toimub tähenduse ja identiteedi loomine. Sellises käsitluses hõlmab rahvakultuur ka kaasaegset massikultuuri, tänapäeva käitumismusterid ja mentaliteeti. |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus: |
|||||||||||
| Rahvakultuuri uurib peamiselt etnoloogia (rahvateadus, etnograafia), aga ka folkloristika, sotsiaalajalugu ja kultuurilugu. | |||||||||||
| kasutus: |
|||||||||||
| Ilmari Mannineni käsitluses on rahvakultuur kui rahvateaduse ehk etnograafia objekt vana talurahvakultuuri sünonüüm. Oluliseks pidas ta eeskätt selle kirjeldamist ja kogumist. Keskne koht oli esemetel (asjalisel vanavaral), nende tüüpidel ja levikul ja seeläbi etnograafiliste kultuuripiirkondade kindlakstegemisel. Kultuuri sotsiaalne aspekt jäi huviväljast eemale.
Nõukogude etnoloogia alusepanija Harri Moora rõhutas, et marksistliku etnograafia üks põhinõudeid on vana rahvakultuuri arengu jälgimine otseses seoses ühiskondlik-majanduslike protsessidega. Moora rõhutas rahvakultuuri uurimist kui ajalooteaduse osa, käsitledes rahvakultuuri mitte üksnes kui vanavara, vaid kui vaimset, sotsiaalset ja ainelist tervikut. Praktikas mõisteti rahvakultuuri all siiski peamiselt talurahva eluolu kuni kapitalismile üleminekuni. Ants Viirese käsitluses on rahvakultuur rahva igapäevases elus ja pidupäevadel, kommetes, tavades ning käitumises ja ühiskondlikes institutsioonides avalduv kultuur. Kuni 19. sajandini hõlmas rahvakultuuri mõiste Eestis valdavalt talupojakultuuri. 20. sajandil on rahvakultuuri mõiste tunduvalt komplitseerunud seoses süveneva industrialiseerumise ning linnastumisega. See on toonud kaasa kvalitatiivse muutuse rahvakultuuris: senine "stiihiline" areng asendub suurel määral "industriaalse" suunamisega. Laialdase loova ja reprodutseeriva tegevuse asemele astub passiivne "osalemine". Toimub rahvakultuuri nivelleerumine ja ühtlustumine. Viirese järgi on rahvakultuurist kultuuriloo seisukohalt relevantne eriti folkloorne aines, rahvausund, rahvakunst, rahvamuusika, -tantsud ja -mängud, kodukultuur, samuti üldiste käitumisnormide ja -mudelite areng ning folklorism. 1980. aastate etnoloogilistes uurimustes tõdeti, et rahvakultuuri kese on kandunud maalt linna. Varasemaid uurimusi kokkuvõtvas ülevaateteoses "Eesti rahvakultuur" (1998) mõistetakse rahvakultuuri juba avaramalt nii maa kui linna laiade rahvakihtide eluviisi ja selle avaldusvorme. Traditsioonilise ainesekeskse ülevaate kõrval püütakse mõne valdkonna puhul esile tuua ka inimeste väärtushinnangutel põhinevat käitumist. 1990. aastail tõusis eesti etnoloogias esile kriitilisem hinnang rahvakultuurile kui mõistele ja ka rahvateaduslikule uurimisviisile, seda kõigepealt rahvakunsti uurimise vallas ja museoloogias (E. Vunder, H. Pärdi, E. Kõresaar, A. Kannike). Tõdeti, et rahvakultuuri senised uurijad olid positivistlik-süstematiseerivad, uurimismaterjali oli valdavalt nähtud kui ruumiliselt ja ajaliselt piiratud, staatilise ja kollektiivse loomingu tulemust. Rahvakultuuri mõistet hakati laiendama ja asendama mõistega "argikultuur". Rahvakultuuri esineb mõiste ja uurimisobjektina ka tänapäeva eesti kultuurisotsioloogias (A. Aarelaid). Siin defineeritakse seda kui paikkondlikul ja kindlapiirilisel etnilis-keelelisel tasandil edendatavat kollektiivset ja traditsioonidest kantud rohujuuretasandi loometegevust, mis on seotud argise elukeskkonna kujundamist puudutavate normide ja väärtustega, pärimuskultuuri põlvkondliku edasiandmisega, vaba aja harrastuste ja elukestva eneseharimisega. |
|||||||||||
| kirjandus: |
|||||||||||
| Aarelaid, Aili 1999. Eesti rahvakultuur postmodernismi ajastul. - Eesti Inimarengu Aruanne 1999. Tallinn: UNDP, lk 92-97.
Dundes, Alan 2002. Kes on rahvas? Valik esseid folkloristikast. Tallinn: Varrak. Eesti rahvakultuur 1998. Koost ja toim Ants Viires, Elle Vunder. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Encyclopedia of Social and Cultural Anthropology 1996. Ed by Alan Barnard, Jonathan Spencer. Routledge: London, New York. Lönnqvist, Bo & Kiuru, Elina & Uusitalo & Eeva (ed-s) 1999. Kulttuurin muuttuvat kasvot. Johdatusta etnologiatieteisiin. Helsinki: SKS. Kõresaar, Ene 2002. Rahvakultuuri kogumine ja uurimine. - Eesti Entsüklopeedia 11. Eesti Üld Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 773-776. Manninen, Ilmari 1924. Etnograafia tegevuspiiridest ja sihtidest Eestis. - Eesti Kirjandus nr 12, lk 527-537. Pärdi, Heiki 1998. Mõistetest etnograafia, etnoloogia ja rahvateadus ning eesti etnoloogiast. - Akadeemia, nr 2, lk 252-266. Pärdi, Heiki 1999. Muuseum ja tänapäev. Kaasaja dokumenteerimise probleeme kultuuriloomuuseumides.- Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat 43. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, lk 71-89. The Dictionary of Anthropology 2005. Ed by Thomas Barfield. Blackwell Publishing: Malden-Oxford.Calton. Viires, Ants 1970. Etnograafilise mõtte arengu põhijooni. - Leninlik etapp Eesti ajalooteaduses. Koost ja toim E. Laul. Tallinn. Viires, Ants 2001. Kultuurilugu ja rahvakultuur. - Kultuur ja traditsioon. Tartu: Ilmamaa, lk 375-380. Viires, Ants 2001. Euroopa rahvaste materiaalse kultuuri uurimise meetoditest. - Kultuur ja traditsioon. Tartu: Ilmamaa, lk 324-333. Viires, Ants 2001. Eesti rahvateaduse minevik ja tulevik. Etnograafia või etnoloogia? - Kultuur ja traditsioon. Tartu: Ilmamaa, lk 397-405. Vunder, Elle 1996. Ethnology at the University of Tartu in Historical Perspective. Pro Ethnologia, 4. Tartu: ENM. Vunder, Elle 1998. On the Interpretation of Folk Art. Ants Viires as Transformer of the Discourse. - Kultuuri mõista püüdes. Trying to Understand Culture. Toim Terje Anepaio, Aivar Jürgenson. Tallinn: Ajaloo Instituut, lk 21-34. |
|||||||||||
| laiendus: |
|||||||||||
| 1 osa Kannike, Anu 2005. Rahvakultuur. - Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. URL: https://argikultuur.folklore.ee |
|||||||||||
 sisene |
