e-sõnastik
Argikultuuri uurimise terminoloogia |
 mõiste: argikultuur |
|||||||||||
| seotud illustratsioonid |
|||||||||||
| seotud mõisted |
|||||||||||
| sünonüümid |
|||||||||||
| võõrkeelsed vasted |
|||||||||||
| definitsioon |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus |
|||||||||||
| kasutus |
|||||||||||
| kirjandus |
|||||||||||
| laiendus |
|||||||||||
seotud illustratsioonid:  |
|||||||||||
| # seotud illustratsioonid puuduvad | |||||||||||
| seotud mõisted: |
|||||||||||
| 1. elulugu 2. rahvakultuur 3. tarbimiskultuur |
|||||||||||
| sünonüümid: |
|||||||||||
| argielu, igapäevaelu, rahvakultuur, populaarkultuur | |||||||||||
| võõrkeelsed vasted: |
|||||||||||
| saksa: Alltagskultur inglise: everyday culture soome: arkikulttuuri |
|||||||||||
| definitsioon: |
|||||||||||
| Eesti etnoloogias 1990. aastatel käibele võetud mõiste, mida hakati kasutama senise uurimisainese üldnimetuse "rahvakultuur" kõrval ja selle asemel. Argikultuuri väljendusvormid hõlmavad kõike inimese loodut: esemeid, sotsiaalseid suhteid ja institutsioone, käitumisvorme, uskumusi, väärtusi jms. Argikultuuri uurimise seisukohalt pole asjad ja nähtused tähtsad niivõrd omaette uurimisobjektina, vaid kui kindlate majanduslike ja sotsiaalsete suhete indikaatorid, kultuuriloojate, indiviidide, maailmakäsitluse, kujutluste ja kogemuste väljendajad. Argikultuuris on keskne see, mis on kultuuris enesestmõistetav ja loomulik. Ainekesksusele eelistatakse probleemikesksust, rõhutades inimese kultuuri loovat tegevust. Argikultuur vastandub riiklikule bürokraatiale, selle lähtekohaks on üksikisik, perekond ja kodu. | |||||||||||
| rahvusvaheline taust: |
|||||||||||
| 1970. aastaist on Euroopa etnoloogia defineerinud end kui argielu uurivat distsipliini. Huvi keskendub argipäevasele ja tavalisele, iseenesest mõistetavale, argiteadmisele. Võrreldes rahvakultuuriga on lähenemises toimunud suur murrang positivismist hermeneutika suunas. Üheste vastuste asemel püütakse tähendusi leida tõlgenduste kaudu. Argikultuuri uurijad keskenduvad eeskätt kultuurinähtuste tähendusele ja kultuuri subjektiivsele kogemisele. Argikultuuri uurimismeetodeid on mõjutanud fenomenoloogiline sotsioloogia, tsivilisatsiooni- ja argiajalugu (N. Elias, H. Lefebvre) ning ajalooline antropoloogia (P. Burke, C. Geertz) ja kultuurisemiootika (U. Eco, J. Lotman).
Argikultuuri analüüsi puhul on tähtis kultuuri sisemine loogika. Kesksel kohal on küsimus, mis on kultuuris olemuslik ning millised on kultuuri põhiteemad. Eesmärgiks on vaadelda argitriviaalsust kui ebatavalist ning tähendusrikast, luua enesestmõistetavast kultuurist süsteemset teadmist. Põhiküsimusteks on, kuidas kultuuri väärtused, arusaamad ja püüdlused põhinevad argikogemustel ja argiteadmistel, kuidas harjumuspärastel rituaalidel ja rutiinil on oluline osa teatud maailmavaate arendamisel või tugevdamisel ning kuidas igapäevased kogemused mõjutavad omakorda inimeste kultuurilist maailmataju. Oluline on analüüsida, kuidas kultuuri aktiivselt luuakse ja taasluuakse, milline on kultuuri dünaamika. Inimest nähakse nii kultuuri kandja kui loojana. Argikultuur on rahvakultuuriga võrreldes vähem etnosekeskne ning vaatleb rahvuslikku kultuuris võrdlevas ja ajaloolises perspektiivis. Eeldatakse, et rahvuslik eripära ja identiteet ilmneb argipraktikas selgemalt kui avalikus retoorikas või ideoloogias. Hääbuva ja erandliku elulaadi uurimise asemel püüab argikultuuri uurimine mõista uute elujõuliste ja üldiste kultuurivormide teket, nende kohanemis- ja muutumisvõimet. Argikultuuri uurimisel pööratakse arhiivimaterjali ja esemekogude kõrval enam tähelepanu ka inimese mitteverbaalsetele kogemustele ja inimese ning kultuurimiljöö suhetele ja üksikisiku ning gruppide elulugudele. |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus: |
|||||||||||
| Etnoloogia, folkloristika, kultuurianalüüs, sotsiaalajalugu | |||||||||||
| kasutus: |
|||||||||||
| Eesti etnoloogias võeti mõiste "argikultuur" laiemalt kasutusele 1990. aastatel seoses diskussiooniga etnoloogia uurimisobjekti ja uurimismeetodite üle eesmärgiga kaasajastada etnoloogiat, muuta seda avatumaks ja interdistsiplinaarsemaks. Argikultuuri kui mõiste kaudu püüti muuta paradigmat, seades analüüsi keskmesse kultuuri loomine, muutumine ja kultuurikommunikatsioon. Esmalt rakendati mõistet 1980. aastate lõpul ja 1990. algul soome, vene ja eesti etnoloogide linnaperede võrdleva uurimise projektis "Everyday Life and Ethnicity. Urban Families in Loviisa and Võru 1988-1991" (1994), kus püüti üksikteemade kõrval vaadelda ka kultuuri konteksti, miljöö ja funktsiooni küsimusi. Domineerivaks sai argikultuuri mõiste 1990. aastate keskpaigast Tartu Ülikooli etnoloogia õppetooli ja Eesti Rahva Muuseumiga seotud etnoloogia-alastes teadusprojektides ("Mälu kui kultuuritegur", "Kodu kui kultuuritegur 20. saj. Eestis", "Muutused argikultuuris ajaloolises ja kaasaegses perspektiivis") ja publikatsioonides (E. Vunder, E. Kõresaar, T. Anepaio, H. Pärdi, A. Kannike). Argikultuuri muutumisprotsesse hakati vaatlema seoses ühiskonna üldise moderniseerumisega, massikultuuri ja tarbimisega. | |||||||||||
| kirjandus: |
|||||||||||
| Burke, Peter 1978. Popular Culture in Early Modern Europe. New York: New York University Press.
Ehn, Billy & Löfgren, Orvar 1996. Vardagslivets etnologi. Reflektioner kring en kulturvetenskap. Stockholm: Natur och Kultur. Geertz, Clifford 1973. The Interpretation of Cultures. New York. Gullestad, Marianne 1999. Ühisosa ja erinevused kultuuris. Moodsa kompleksühiskonna interpreteeriv analüüs. - Skandinaavia kultuurianalüüs. Studia Ethnologica Tartuensia 3. Tartu Ülikooli etnoloogia õppetool. Tartu, lk 37-51. Kannike, Anu. Pilt kui argikultuuri allikas. - Pro Ethnologia 3. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, lk 51-66. Kannike, Anu 2002. Kodukujundus kui kultuuriloomine. Etnoloogiline Tartu-uurimus. Eesti Rahva Muuseumi Sari 4. Tartu. Kirveennummi, Anna & Räsänen, Matti & Virtanen, J. Timo (ed-s) 1994. Everyday Life and Ethnicity. Urban Families in Loviisa and Võru 1988-1991. Studia Fennica Ethnologica 2. Kõresaar, Ene 2004. Memory and History in Estonian post-Soviet Life Stories: Private and Public, Individual and Collective from the Perspective of Biographical Syncretism. Tartu: Tartu University Press. Kõresaar, Ene 2002. Rahvakultuuri kogumine ja uurimine. - Eesti Entsüklopeedia 11. Eesti Üld. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 773-776. Lefebvre, Henri 1971. Everyday Life in the Modern World. London: Penguin Press. Löfgren, Orvar 1999. Kultuuri anatoomiast. - Skandinaavia kultuurianalüüs. Studia Ethnologica Tartuensia 3. Tartu Ülikooli etnoloogia õppetool. Tartu, lk 13-36. Löfgren, Orvar 1999. Maailmavaated: uurimisperspektiiv - Skandinaavia kultuurianalüüs. Studia ethnologica tartuensia 3. Tartu Ülikooli etnoloogia õppetool. Tartu, lk 52-72. Pärdi, Heiki 2001. 20. sajandi argikultuur. Miks eestlased toas jalad lahti võtavad. - Tuna nr 1, lk 106-121. Pärdi, Heiki 2000. The Crumbling of the Peasant Time Concept in Estonia. - On Rural and Urban Areas. Pro Ethnologia 9. Tartu: Estonian National Museum, pp 61-81. Räsänen, Matti 1998. Finnish Ethnology in the European Context. - Kultuuri mõista püüdes. Trying to Understand Culture. Toim Terje Anepaio, Aivar Jürgenson. Tallinn: Ajaloo Instituut, lk 98-106. Sääskilahti, Niina 1999. Kansan kulttuurista arkipäivän merkityksiin - Kultturin muuttuvat kasvot. Johdatusta etnologiatieteisiin. Toim Lönnqvist, Bo & Kiuru, Elina & Uusitalo, Eeva. Helsinki: SKS, s 145-154. Vunder, Elle & Anepaio, Terje & Kõresaar, Ene 1998. Memory as a cultural factor in the biographical narratives of the Estonians. - Pro Ethnologia 6. Tartu: Estonian National Museum, lk 89-95. Vunder, Elle 2003. Moderniseerumine ja kultuurimustrite muutused Eestis 19.-20. Sajandil. - Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat XLVII. Tartu, lk 47-70. |
|||||||||||
| laiendus: |
|||||||||||
| 1 osa Kannike, Anu 2005. Argikultuur. - Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. URL: https://argikultuur.folklore.ee |
|||||||||||
 sisene |
