e-sõnastik
Argikultuuri uurimise terminoloogia |
 mõiste: folklooriliikumine |
|||||||||||
| seotud illustratsioonid |
|||||||||||
| seotud mõisted |
|||||||||||
| sünonüümid |
|||||||||||
| võõrkeelsed vasted |
|||||||||||
| definitsioon |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus |
|||||||||||
| kasutus |
|||||||||||
| kirjandus |
|||||||||||
| laiendus |
|||||||||||
seotud illustratsioonid:  |
|||||||||||
| # seotud illustratsioonid puuduvad | |||||||||||
| seotud mõisted: |
|||||||||||
| 1. kultuuripärand 2. nostalgia 3. UNESCO |
|||||||||||
| sünonüümid: |
|||||||||||
| - | |||||||||||
| võõrkeelsed vasted: |
|||||||||||
| inglise: folk (folklore) movement, folk (folklife) revival |
|||||||||||
| definitsioon: |
|||||||||||
| Varasemate rahvakultuurivormide sihipärane harrastamine, mille tulemusena endisaegsest argisest suhtlus- või väljendusvahendist saab teadvustatud märk ja sümbol, mida kasutatakse sihipäraselt enda kultuurilise kehtestamise ning identiteedi manifesteerimise vahendina. | |||||||||||
| rahvusvaheline taust: |
|||||||||||
| Tegemist on 20. sajandi kultuurinähtusega, mis on eelkõige seotud kultuuri moderniseerumise ja linnastumisega ning varasema talupojakultuuri õilistamisega. Kaasaegsele ühiskonnale omane harrastustegevus, mis kaasneb rahvusliku identiteedi kinnistamise ja väljendamise taotlusega. Seotud rahvuslike liikumistega, eriti võõrvõimu alt vabanemise protsessis. Väga iseloomulik Kesk- ja Ida-Euroopale, sh Balti riikidele, kus see kultuuriilming omandas erilise tähenduse 20. sajandi lõpukümnenditel. Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas seotud eelkõige sotsiaalse nostalgia ja moderniseerumispainetega, kuid ajalooliselt seotud ka rahvuslike protsessidega (nt Põhjamaades). | |||||||||||
| interdistsiplinaarsus: |
|||||||||||
| - | |||||||||||
| kasutus: |
|||||||||||
| Eestis tuli "folklooriliikumine" laiemalt kasutatava mõistena käibele 1990. aastatel. Kultuuriilming ise on tegelikult siiski tunduvalt vanem. See on olemuslikult seotud folkloori kui nähtuse tuvastamise ja süstemaatilise talletamisega alates 19. sajandist, mille tulemusena rühmasisesest suhtlusvahendist sai eristatav märk ja sümbol, mida kasutatakse sihipäraselt enda kultuurilise kehtestamise, identiteedi manifesteerimise vahendina.
20. sajandi Eestis paigutub folklooriliikumise tõusulaine 1980. aastate lõppu, uue rahvusliku ärkamise konteksti. Eelnevatel kümnenditel muutus pärimuslik rahvakultuur nõukoguliku kultuuripoliitika kammitsais, sellele vastandudes, kuid samas ajastu oludest tõukudes arhiveeritavast vanavarast nüüdisaegse kultuuriharrastuse osaks. Kõige iseloomulikumalt on folklooriliikumise suundumus avaldunud muusika ja tantsu vallas, mida on toetanud ka seonduv esemeline kultuur, nagu rahvarõivad jms. Selles protsessis kajastusid kultuuripoliitilised olud ning arenes välja iseseisev traditsioon. Kuigi olemuslikult on tegu rahvusliku nähtusega, avaldas oma tugevat mõju rahvusvaheline mõju ja suhtlustegevus. Eestis toimunul on tihedad sidemed samasuguste arengutega Lätis ja Leedus. Ulatuslikumaks folklooriliikumise väljundiks kujunesid mitmesugused folkloorifestivalid. 21. sajandil on harrastustegevus ühiskondlik poliitiliste olude muutudes ulatunud ka majandustegevusse, seostudes teatud määral elustiili ja elatusallikatega. |
|||||||||||
| kirjandus: |
|||||||||||
| Baron, Robert 1993. Ethnomimesis: Folklife and the Representation of Culture. Chapel Hill & London: University of North Carolina Press.
Bausinger, Hermann 1990. Folk Culture in a World of Technology. Bloomington & Indianapolis: Indiana University Press. Handler, Richard & Linnekin, Jocelyn 1984. Tradition, Genuine or Spurious. – Journal of American Folklore, No 97 (385), pp 273–290. Kuutma, Kristin 1998a. Rahvamuusika rekontekstualiseerimine – pärimuskultuur festivaliareenil. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 412-430. Kuutma, Kristin 1998b. Kultuuriidentiteet, rahvuslus ja muutused laulutraditsioonis. – Mäetagused, nr 7, lk 21-33, URL: http://www.folklore.ee/tagused/nr7/kuutma.htm Kuutma, Kristin 2008. Rahvakultuurisajand omakultuurist folklooriliikumiseni. – Eesti rahvakultuur. Teine, täiendatud trükk. Toim Ants Viires & Elle Vunder. Tallinn: Entsüklopeediakirjastus, lk 586–599. Ranmarine, Tina K. 2003. Ilmatar’s Inspirations: Nationalism, Globalization, and the Changing Soundscapes of Finnish Folk Music. Chicago &London: University of Chicago Press. Rüütel, Ingrid 2002. Pärimuskultuur postmodernistlikus ühiskonnas – minevikurelikt või taasleitud väärtus? – Pärimusmuusika muutuvas ühiskonnas. Töid etnomusikoloogia alalt 1. EKM etnomusikoloogia osakond, lk 165-189. Shmidchens, Guntis 1996. A Baltic Music: The Folklore Movement in Lithuania, Latvia and Estonia, 1968–1991. Ann Arbor, Michigan: UMI Dissertation Services. |
|||||||||||
| laiendus: |
|||||||||||
| 1 osa Kuutma, Kristin 2007-2008. Folklooriliikumine. - Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. URL: https://argikultuur.folklore.ee |
|||||||||||
 sisene |
