e-sõnastik
Argikultuuri uurimise terminoloogia |
 mõiste: UNESCO |
|||||||||||
| seotud illustratsioonid |
|||||||||||
| seotud mõisted |
|||||||||||
| sünonüümid |
|||||||||||
| võõrkeelsed vasted |
|||||||||||
| definitsioon |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus |
|||||||||||
| kasutus |
|||||||||||
| kirjandus |
|||||||||||
| laiendus |
|||||||||||
seotud illustratsioonid:  |
|||||||||||
| # seotud illustratsioonid puuduvad | |||||||||||
| seotud mõisted: |
|||||||||||
| 1. folklooriliikumine 2. kultuuripärand |
|||||||||||
| sünonüümid: |
|||||||||||
| Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon | |||||||||||
| võõrkeelsed vasted: |
|||||||||||
| inglise: United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization |
|||||||||||
| definitsioon: |
|||||||||||
| ÜRO allorganisatsioon rahvusvahelise koostöö edendamiseks hariduse, teaduse, kultuuri ja kommunikatsiooni vallas. 2007. aasta seisuga kuulub organisatsiooni 193 liikmesriiki. UNESCO tegutseb laiaulatusliku koostöövõrgustiku loomise nimel, kujutades endast nii ideede laboratooriumi kui infokeskust ning tegeldes rahvusvaheliste lepete väljatöötamisega. | |||||||||||
| rahvusvaheline taust: |
|||||||||||
| UNESCO eesmärgid, programmid, lepped ja konventsioonid on suunatud hariduse, teaduse, kultuuri, keskkonnakaitse, inimõiguste, kommunikatsiooni ja informaatika valda. Tegevuspartneriteks on liikmesriigid, kelle liikmemaks ja rahaline toetus eri programmidele moodustavad organisatsiooni peamise majandusliku aluse. UNESCO peakorter asub aastast 1958 Pariisis, organisatsiooniliseks töövormiks on peakonverents (koosneb liikmesriikide esindajatest; koguneb kord kaks aasta jooksul; igal riigil üks hääl) ning valitav täitevkogu (58 liiget). Regulaarset tööd koordineerib sekretariaat, keda juhib neljaks aastaks valitav peasekretär. Koostöövõrgustiku oluliseks lüliks ja sidepidajaks ühiskondlikul tasandil on liikmesriikides asuvad UNESCO rahvuslikud komisjonid. Lisaks neile leidub ligi 80 riigis kokku 3600 UNESCO klubi, keskust või liitu. ÜRO süsteemis ollakse ametlikult seotud ca 350 globaalse haardega mittetulundusühinguga. 1948. aastast ilmub perioodiline väljaanne UNESCO Courier.
UNESCO põhikirjale kirjutas 1945. aastal Londonis alla 37 riiki, tunnustades selle pidevalt täiendatava dokumendi muutumatut juhtideed – kuna sõjad saavad alguse inimeste teadvuses, siis peab ka rahu kaitseks toimuv kujunema välja inimese teadvuses. Pärast Teist maailmasõda keskenduti esmajoones hariduse edendamise teemadele, pidades silmas tasuta kohustusliku alghariduse kättesaadavust kogu maailmas. Paljuski on organisatsiooni eesmärgiks arengumaade toetamine. UNESCO tegevuses on olnud edukamaid ja keerulisemaid perioode, mis on kõikunud ka valdkonniti. Tegemist on tohutu suure maailmaorganisatsiooniga, mille arengus kajastuvad ka globaalsed poliitilised suundumused. Nt 1956. aastal lahkus UNESCO-st Lõuna-Aafrika Vabariik rassiprobleemidele rõhumist ettekäändeks tuues; 1980. aastateks pingestus suhtumine organisatsiooni ja selle töökorraldusse eelkõige lääneriikides, mille tulemusena lahkusid liikmeskonnast USA (taasühines 2003) ja Suurbritannia (taasühines 1997). 21. sajandisse jõudes on märgata teatavat mandaadi tõusu, mis arvatavalt seostub ka viimasel kümnendil toimunud organisatsiooni-siseste reformidega. Oma põhitegevuses peab UNESCO strateegiliselt oluliseks järgida aastal 2000 ÜRO aastatuhande deklaratsioonis püstitatud eesmärke: • kaotada maailmast äärmine vaesus ja nälg • tagada algharidus kõigile maailmas • toetada soolist võrdõiguslikkust ja naiste õigusi • vähendada laste suremust • parandada emade tervist • võidelda HIV/AIDS, malaaria ja teiste haigustega • tagada looduskeskkonna püsivus. Haridus on UNESCO jätkuv prioriteet, sest pingutustele vaatamata oli aastal 2004 maailmas 875 miljonit kirjaoskamatut täiskasvanut, neist 63,8% moodustasid naised. Hariduse tunnistamiseni inimõigusena jõuti paraku alles 1990. aastatel. Olukorra parandamiseks on käivitatud mitmeid programme (vt http://www.unesco.org/education). 1953. a käivitas UNESCO projekti loomaks koolide võrgustikku (Associated Schools Project Network, ASPnet), mis ühendab 8000 kooli 175 maal; rahvusvahelise koostöö edendamiseks on UNESCO asutanud umbes 600 õppetooli 120 riigi kõrgkoolides, millele lisandub kuus spetsiaalset haridusteemalist instituuti ja kaks keskust. UNESCO on olulisemaid maailmaorganisatsioone, kes tegeleb kultuuriväärtuste kaitsega rahvusvahelises mastaabis. UNESCO konventsioonid ja lepped kultuuri alal: • 1954: Relvakonflikti korral kultuuriväärtuste kaitse Haagi konventsioon ja selle lisaprotokollid • 1950: Hariduslike, teaduslike ja kultuuriliste materjalide impordi alane kokkulepe (Firenze leping) ja selle protokoll (Nairobi) – teadmiste leviku edendamise kindlustamine • 1952: Ülemaailmne autoriõiguse konventsioon – täiendati aastal 1971; intellektuaalse omandi kaitse, alates teadus- ja kirjandustekstidest kuni filmi ja skulptuurini, mida tähistab tuttav märk © • 1970: Kultuuriväärtuste ebaseadusliku sisseveo, väljaveo ja omandiõiguse üleandmise keelamise ning ärahoidmise abinõude konventsioon – ebaseadusliku kunstikaubanduse piiramiseks tehtavate rahvusvaheliste ponnistuste nurgakivi • 1972: Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon • 1980: Kunstnikustaatust käsitlevad soovitused – sellega tunnustati kunstnike erilisi töötingimusi ja unikaalset positsiooni ühiskonnas • 2001: Veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioon – kaitstavate objektide hulka kuuluvad nt Aleksandria tuletorn Egiptuses ja sajanditevanused laevavrakid • 2001: Kultuurilise mitmekesisuse ülemaailmne deklaratsioon – selle inimkonna ühise pärandina tunnustamine • 2003: Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon • 2005: Kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsioon. Esimene konventsioon, mis käsitles kultuuripärandi ühist globaalset väärtust oli 1972. aaasta Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon, mis sai alguse Aswani paisu ehitamise tagajärjel tekkinud ohust Abu Simbeli templite säilimisele Egiptuses ja mille päästmisel UNESCO 1960. aastal osales. Koostöös Rahvusvahelise Monumentide ja Muinsusväärtuste Nõukogu (ICOMOS) ja Rahvusvahelise Looduskaitseühinguga (IUCN) valmistati ette üks kõige edukamaid UNESCO konventsioone, mille on heaks kiitnud 184 liikmesriiki. Konventsiooni komitee sekretariaadi ülesandeid täidab Maailmapärandi Keskus Pariisis. Vt http://whc.unesco.org. Moodustatud on maailmapärandi nimekiri, mille kriteeriumiks on väljapaistev ülemaailmne väärtus, autentsus, terviklikkus ning seadusliku kaitse korraldus. Maailmapärandi nimistusse kuulumine on tunnustus liikmesriigile vabatahtlikult võetud vastutuse eest hoida ja kaitsta kultuuripärandit, mis pole oluline ainult ühe riigi ja rahva, vaid kogu maailma jaoks. Nimistus on 851 objekti: 660 kultuuripärandi objekti, 166 looduspärandi objekti, 25 segaobjekti. Eestist kuuluvad sinna Tallinna vanalinn ja Struwe meridiaanikaare säilinud rajatised. Pärandi mõiste on UNESCO käibes aegade jooksul muutunud: pärast Teist maailmasõda pöörati põhitähelepanu ehitistele ja monumentidele, millele liitus ajapikku looduspärand, industriaalne pärand ning veealune kultuuripärand. Vaimne kultuuripärand tõusis jõulisemalt esile 1990. aastatel, peegeldades rahulolematust kultuuri- ja looduspärandi kontseptsiooni liigse kallutatusega euroopaliku või koloniaalse (materiaalse) pärandi suhtes. Uue, tasakaalustatud konventsiooni ettevalmistamise käigus ja selle propageerimiseks käivitati "Inimkonna suulise ja vaimse kultuuripärandi meistriteoste programm" (1997–2005), mille raames kuulutati vastavalt 2001, 2003, 2005 välja kokku 90 meistriteost. Vt http://www.unesco.org/culture/en/masterpieces. 2003. aastal kanti meistriteoste nimekirja Baltimaade laulu- ja tantsupidude traditsioon ning Kihnu kultuuriruum. 2003. aasta oktoobris võeti vastu Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon, millega 2007. aasta detsembri seisuga on liitunud 87 riiki. Eesti ratifitseeris konventsiooni jaanuaris 2005. Konventsiooni rakendamiseks on moodustatud valitsustevaheline komitee, millesse kuulub 24 liikmesriiki, keda esindavad vastavad eksperdid. Eesti valiti komitee liikmeks perioodil 2006–2010. Komitee töötab välja asjakohased juhised, mida kinnitab konventsiooniosaliste üldkogu. Antud konventsioon käsitab vaimse kultuuripärandina suulisi traditsioone ja väljendusvorme (s.h keelt kui selle vahendit), esituskunste, rituaale ja pidustusi; looduse ja ilmaruumiga seotud teadmisi ja kombestikku; traditsioonilisi käsitööoskuseid. "Tavad, esitus- ja väljendusvormid, teadmised, oskused ja nendega seotud tööriistad, esemed, artefaktid ja kultuuriruumid, mida kogukonnad, rühmad ja mõnel juhul üksikisikud tunnustavad oma kultuuripärandi osana. Vaimset kultuuripärandit, mida antakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale, loovad kogukonnad ja rühmad pidevalt uuesti, mõjutatuna oma keskkonnast, loodusest ja ajaloost, vaimne kultuuripärand annab neile identiteedi ja järjepidevuse tunde ning edendab seeläbi ka kultuurilist mitmekesisust ja inimeste loometegevust. Konventsiooni kohaldamisel arvestatakse ainult sellise vaimse kultuuripärandiga, mis on kooskõlas olemasolevate rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktidega, kogukondade, rühmade ja üksikisikute vastastikuse austuse nõuetega ja säästva arengu nõuetega." (Artikkel 2.) Kokkuvõtvalt on käesolev konventsioon kutsutud ellu selleks, et kaitsta pärimuslikke tavandeid, esitus- ja väljendusvorme, teadmisi ja oskusi, • mis on kooskõlas inimõigustega • mis kuuluvad ühte või mitmesse konventsioonis määratletud valdkonda • mida kogukonnad, rühmad ja mõnel juhul üksikisikud tunnustavad oma kultuuripärandi osana • mis on elavas käibes, mida antakse edasi põlvest põlve ja mida kogukonnas või rühmas jätkuvalt uuesti luuakse • mis tagavad kogukonnale identiteedi ja järjepidevuse tunde. Konventsiooni eesmärgiks on: • kaitsta vaimset kultuuripärandit; • kindlustada vastavate kogukondade, rühmade ja üksikisikute vaimsele kultuuripärandile lugupidav kohtlemine; • teadvustada kohalikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil vaimse kultuuripärandi tähendust ning vajadust seda ühiselt väärtustada; • pakkuda selles vallas rahvusvahelist koostööd ja abi. Lähtudes maailmapärandi konventsiooni praktikast, on ka selle konventsiooni raames oluliseks tähelepanu äratavaks ja mobiliseerivaks instrumendiks nimekirjad: 1) vaimse kultuuripärandi esindusnimekiri (siia kantakse ka senised meistriteoste proklamatsioonid); 2) kiireloomulist kaitset vajava vaimse kultuuripärandi nimekiri. Esimesed vastavad kanded toimuvad arvatavasti aastal 2009. |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus: |
|||||||||||
| UNESCO Loodusteaduste Sektori prioriteediks on värske vee ja sellega seotud ökosüsteemid.
Mõned programmid: - rahvusvaheline hüdroloogia programm (IHP) http://www.unesco.org/water/ihp - inimese ja biosfääri programm http://www.unesco.org/csi - kohalikud ja pärimuslikud teadmistesüsteemid (LINKS) – selles projektis on säästva arengu keskmes maaelanike kogukonnad, ühendades ressursside majandamise pärimuslike oskuste ja teadmistega kultuurilise ja loodusliku mitmekesisuse säilitamiseks. Local and Indigenous Knowledge System (LINKS) Teaduse ja tehnoloogia alal tegeleb UNESCO eetiliste juhtnööride, tegevuspõhimõtete ja seadusandlike meetmete väljatöötamiseks eelkõige bioeetika vallas. http://www.unesco.org/ethics Mõned programmid: - teaduse ja tehnoloogia eetika maailmakomisjon (COMEST) - sotsiaalsete muutustega toimetulemise programm (MOST) http://www.unesco.org/most - ülemaailmne filosoofia päev http://www.unesco.org/shs/philosophy Jätkusuutliku arengu oluliseks osaks peab UNESCO kommunikatsiooni ja informatsiooni leviku alast tegevust, mille nimel luuakse ICT (information and communication technology) koolitusprogramme (vt http://www.unesco.org/webworld). Mõned programmid: - kogukondlikud multimeedia keskused http://www.unesco.org/webworld/cmc - kommunikatsiooni rahvusvaheline arendusprogramm http://www.unesco.org/webworld/ipdc - maailmamälu programm (Memory of the World Programme), mis keskendub arhiivikollektsioonidele http://www.unesco.org/webworld/mdm |
|||||||||||
| kasutus: |
|||||||||||
| - | |||||||||||
| kirjandus: |
|||||||||||
| http://www.unesco.org
http://www.unesco.org/culture http://whc.unesco.org http://www.unesco.org/culture/masterpieces http://www.unesco.ee |
|||||||||||
| laiendus: |
|||||||||||
| 1 osa Kuutma, Kristin 2007. UNESCO. - Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. URL: https://argikultuur.folklore.ee |
|||||||||||
 sisene |
