e-sõnastik
Argikultuuri uurimise terminoloogia |
 mõiste: nostalgia |
|||||||||||
| seotud illustratsioonid |
|||||||||||
| seotud mõisted |
|||||||||||
| sünonüümid |
|||||||||||
| võõrkeelsed vasted |
|||||||||||
| definitsioon |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus |
|||||||||||
| kasutus |
|||||||||||
| kirjandus |
|||||||||||
| laiendus |
|||||||||||
seotud illustratsioonid:  |
|||||||||||
| # seotud illustratsioonid puuduvad | |||||||||||
| seotud mõisted: |
|||||||||||
| 1. diskreetsus 2. elulugu 3. kultuuripärand 4. sünkretism 5. tarbimiskultuur 6. traditsioon |
|||||||||||
| sünonüümid: |
|||||||||||
| minevikuihalus | |||||||||||
| võõrkeelsed vasted: |
|||||||||||
| saksa: Nostalgie inglise: nostalgia soome: nostalgia |
|||||||||||
| definitsioon: |
|||||||||||
| Mõiste "nostalgia" tuleneb kreekakeelsetest sõnadest nostos – tagasipöördumine koju - ja algia – igatsus.
Termin "nostalgia" kirjeldab tunnet, mis leiab väljenduse mineviku positiivses (üle)hindamises vastukaaluks tunnetatud vajakajäämistele oleviku maailmas. Seega on nostalgia ühelt poolt võõrandumise ja kaotuse tunne, seostudes teiselt poolt turvalisuse otsingutega minevikust. Nostalgiline subjekt pöördub kujutletud mineviku poole, et konstrueerida identsust, agentsust ja/või kogukonda sellisena, nagu seda olevikus (enam) ei kogeta. Nostalgiaretoorika põhistruktuur sisaldab selliseid motiive nagu kuldajastu, sellele järgnev langus, kojujõudmise lugu ning pastoraalsus. Sellisena on nostalgia aega periodiseeriv emotsioon, mis tegeleb järjepidevuse kogemusega. |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust: |
|||||||||||
| Nostalgia mõiste kultuuri uurimises muutus aktuaalseks 1970. aastatel, kui hakati tähelepanu pöörama hiliskapitalistliku kultuuri erinevatele nostalgiavormidele (hegemoonilised ja vastu-nostalgiad, kesk- ja töölisklassi nostalgiad, nostalgia kui massikultuur, lokaalsuse nostalgia vastukaaluks globaliseerumisele jmt).
Nostalgia uurimine 20. sajandi viimasel veerandil ja 21. sajandi alguses on nihkunud nostalgia käsitlemiselt kindla vormina nostalgia kui kultuuripraktika uurimisele, mille vormid, tähendused ja mõjud on kontekstispetsiifilised. Sellisena on nostalgia mõistel palju kattumisi teiste kultuurikategooriatega nagu "traditsioon", "pärand", "narratiiv", "tarbimine", "mälu" jmt. Nostalgia uurimine ei ole siiski kujunenud omaette vahedistsipliiniks erinevalt sellistest valdkondadest nagu urban studies, memory studies, gender studies, consumption studies jne). Eesti etnoloogia ja folkloristika kuuluvad nende distsipliinide hulka, kus nostalgiast ei ole kujunenud iseseisvat analüüsikategooriat. Selle mõiste kasutamine sõltub uurimisvaldkonnast, teadustraditsioonidest ja uurija mõttesuunast. |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus: |
|||||||||||
| Nostalgia on distsipliinideülene mõiste, mille kasutamises on eristatavad pigem uurijad kui koolkonnad, nt:
sotsioloogias Fred Davis (1979) kultuuri- ja kirjandusteoorias Linda Hutcheon (2000); Svetlana Boym (2001) etnoloogias Pirjo Korkiakangas http://www.jyu.fi/hum/laitokset/hie/henkilokunta/korkiakankaanjulkaisut kultuuriantropoloogias Marilyn Strathern (1995); Rijk van Dijk (1998) |
|||||||||||
| kasutus: |
|||||||||||
| Nostalgia mõiste võttis kasutusele Shveitsi arst Johannes Hofer 1688 koduigatsuse meditsiinilise diagnoosina sõduritel ning kodukantonist eemal õppivatel üliõpilastel. 18. sajandist alates on nostalgia kui (ajaloolise) emotsiooniga tegelenud üha enam poeedid ja filosoofid. Nostalgia on oluline emotsioon Euroopa rahvusluse, sh rahvusteaduste tekkes; samas on nostalgiat käsitletud ka teatud viisil intellektuaalse refleksiivsusena (nt filosoofia kui nostalgia parema maailma järele).
19. sajandi keskel on märgatav nostalgia institutsionaliseerumine muuseumite ja mälestusmärkidena. Sellega kaasnes üha enam nostalgia mõiste seostumine mõistega "pärand", mis omakorda tähistab 19. sajandile iseloomulikku muutust aja käsituses (nt aja diskreetsuse tunnetamine). Kiire industrialiseerumise ja moderniseerumise mõjul tunti vajadust "aeglasema aja", järjepidevuse, sotsiaalse turvalisuse ja traditsioonide järele. Massikultuuri sünd soodustas nostalgia muutumist moeks. 19. sajandi lõppu on mälu-uurijad Pierre Nora eeskujul iseloomustanud kui kiiresti muutuvate (Nora järgi: hääbuvate) mälumiljööde (milieux de memoire) perioodi, mis kompensatoorse mehhanismina soodustas institutsionaalse kommemoratsiooni (Nora: lieux de memoire, mälukohad) teket (vt Nora 1984-1992). Vaatamata sellele, et nostalgia domineeris Euroopas 19. sajandi lõpust alates nii avalikus kui privaatses sfääris, on terminil endal olnud valdavalt negatiivne tähendus nii tava- kui teaduskeeles (tagurlik, vanamoodne, ebateaduslik, nõrk). Komplekssem ja kriitiline käsitlus nostalgiast kui sünkretistlikus fenomenist, mis võib mingis vormis samaaegselt avalduda nii riiklik-rahvuslikul, grupi- kui individuaalsel tasandil tekkis 20. sajandi teisel poolel. Sotsioloog Fred Davis (1979) teeb vahet kollektiivse ja privaatse nostalgia vahel, millest esimene esineb avaliku kultuuri tasandil (rahvuslikud sümbolid, populaarkultuur, kirjandus jmt), teine aga on seotud indiviidi biograafiaga. Kirjandus- ja kultuuriteoreetik Svetlana Boym (2001) eristab samuti kaht tüüpi nostalgiat: 1) restauratiivne nostalgia, mis on rahvusliku riigiloome või religioossete liikumiste keskmes ja püüdleb „kadunud kodu“ taastamise poole, ei mõista end ise nostalgiana, vaid pigem tõe või traditsioonina; 2) refleksiivne nostalgia keskendub igatsusele, on ambivalentsem ning vastuoksusi võimaldav, see on detailide, mitte sümbolite nostalgia. Boymi järgi kuulub restauratiivne nostalgia rahvus(riikliku) mälu valda, refleksiivne nostalgia on aga osa sotsiaalsest mälust, mis koosneb sotsiaalsetest raamistikest (Halbwachs), mis mõjutavad, kuid ei defineeri individuaalset mälu. Sotsioloog Janelle Wilson (2005) eristanud järgmisi nostalgia tasandeid: 1) nostalgia kui ’mina’ intrapersonaalne väljendus, mis varustab indiviidi subjektiivselt järjepidevuse tundega; 2) nostalgia kui „konversatsioonilise mängu“ interpersonaalne vorm, mille funktsioon on ühtekuuluvustunde tekitamine; 3) nostalgia kui mineviku ideologiseerimise ja müstifitseerimise viis (riiklik-rahvuslikul ja/või grupi tasandil); 4) nostalgia kui kultuuriline tarbekaup, mis lähtub teatud vanuserühma kogemusest ja on muudetud turu osaks. Eluloouurimise aspektist vaadatuna toimib vastastikune suhe kultuuriliselt olemasoleva ja (näiteks ühises mälu- ja tekstikogukonnas osalemise kaudu) kättesaadava ning indiviidi biograafia, mälu ja emotsioonide vahel (Korkiakangas 1996: 38). Tänapäeva kultuuriteadused lähtuvad arusaamast, et indiviidi ja sotsiaalsete kogukondade tasandil toimivad korraga mitmed ja erinevad nostalgiad. Nostalgia on kultuuriline ressurss (Tannock: tunnete struktuur), mille vormid, tähendused ja kasutamisstrateegiad varieeruvad vastavalt personaalsete vajaduste ja poliitiliste eesmärkide mitmekesisusele. Eri nostalgiavormid võivad eksisteerida samaaegselt, aga ka eraldiseisvalt. (Korkiakangas 1996: 37-38; Tannock 1995: 554; Kõresaar 2007.) |
|||||||||||
| kirjandus: |
|||||||||||
| Boym, Svetlana 2001. The Future of Nostalgia. New York: Basic Books.
Clifford, James 1986. On Ethnographic Allegory. - Writing Culture. Ed by James Clifford and George Marcus. Berkeley: University of California Press, pp 98-121. Davis, Fred 1979. Yearning for yesterday: A sociology of nostalgia. New York: The Free Press. Hutcheon, Linda 2000. Irony, Nostalgia, and the Postmodern. URL: http://www.library.utoronto.ca/utel/criticism/hutchinp.html [13.12.2007] Korkiakangas, Pirjo 1996. Muisutoista rakentuva lapsuus. Agraarinen perintö lapsuuden työnteon ja leikkien muistelussa. Kansatieteekkinen Arkisto 42. Suomen Muinaismuistoyhdistys. Helsinki. Korkiakangas, Pirjo 2004. Everyday Life, Objects, and Nostalgia. - Everyday life and cultural patterns. International Festschrift for Elle Vunder. Studies in Folk Culture, Vol. III. Ed by Ene Kõresaar, Art Leete. Tartu: Tartu University Press, pp 113-129. Korkiakangas, Pirjo 2005. Muistoista tulkintaan – muisti ja muisteluaineistot etnologian tutkimuksessa. - Polkuja etnologian menetelmiin. Toim Pirjo Korkiakangas, Pia Olsson, Helena Ruotsala, Helena. Helsinki: Etnos Ry, s 129-147. Kõresaar, Ene 2005. Elu ideoloogiad: kollektiivne mälu ja autobiograafiline minevikutõlgendus eestlaste elulugudes. Eesti Rahva Muuseumi Sari 6. Tartu: Eesti Rahva Muuseum. Kõresaar, Ene 2007. Virolaisten elämäkerrat ja nostalgian retoriikka. - Hei, muistatkos...? Pirjo Korkiakankaalle omistettu 60-vuotisjuhlakirja 10.7.2007. Toim Maarit Knuuttila, Tiina-Riitta Lappi, Helena Ruotsala, Elina Salminen. Helsinki: Ethnos ry, s 113-127. Nadkarni, Maya & Shevchenko, Olga 2004. The Politics of Nostalgia: A case for Comparative Analysis of Post-Socialist Practices. - Ab Imperio 2, pp 487-519. Niedermüller, Peter 1997. Zeit, Geschichte, Vergangenheit. Zur kulturellen Logik des Nationalismus im Postsozialismus. - Historische Anthropologie 5, Heft 2, S 245-267. Nora, Pierre 1984–1992. Les Lieux de mémoire (Gallimard). [Lühendatud tõlge inglise keelde] Realms of Memory. Columbia University Press, 1996–1998. Rijk, Dijk van 1998 Fundamentalism, Cultural Memory and the State: Contested Representations of Time in Postcolonial Malawi. - Memory and the postcolony: African anthropology and the critique of power. Ed by Richard Werbner. London: Zed Books. Rosaldo, Renato 1989. Imperialist Nostalgia. - Representations 26, pp 107-122. Smith, Kimberly K. 2000. Mere Nostalgia: Notes on a Progressive Paratheory Rhetoric & Public Affairs. Vol 3, No 4, Winter 2000, pp 505-527. Strathern, Marylin 1995. Nostalgia and the New Genetics. - Rhetorics of self-making. Ed by Deborah Battaglia. Berkeley and Los Angeles: University of California Press, 97-120. Tannock, Stuart 1995. Nostalgia Critique. - Cultural Studies 9 (3), pp 453-464. Timonen, Senni 2000. Kui mul oleksid linnu tiivad… Utoopiast rahvalauludes. - Kust tulid lood minule… Artikleid egilaulu uurimise alalt 1990. aastatel. Toim Tiiu Jaago & Ülo Valk. Tartu: Tartu Ülikooli Eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool, lk 229-243. Wilson, Janelle L. 2005. Nostalgia: Sanctuary of Meaning. Lewisburg: Bucknell University Press. Zamjatin, Jevgeni [1921] 2006. Meie. Tallinn: Tänapäev. |
|||||||||||
| laiendus: |
|||||||||||
| 1 osa mäletamine (reminiscing, recollection) – laiem fenomen, ei sisalda ainult positiivset suhet minevikku, nt lapsepõlvepaikade meenutamine pole sama, mis tunda nende paikade suhtes nostalgiat. Mineviku meenutamine on sündmuste ja asjaolude selektsioon ja korrastamine, nostalgia eeldab teatud aktiivset (ja enamasti kriitilist) suhet olevikku ning positiivse, olevikus puuduva väärtuse otsimist minevikust (Wilson 2005: 25jj; Davis 1979); kollektiivne / sotsiaalne mälu (collective / social memory) – grupiidentiteeti loov representatsioon minevikust, mida on ühiselt kogetud ja/või mida ühiselt mälestatakse; nostalgia on üks grupi-identiteeti loov emotsioon, mis leiab väljenduse teatud minevikurepresentatsioonides (Kõresaar 2005: 37-68); rahvuslik/ametlik mälu (national / official memory) – dominantne rahvuslik narratiiv, mida kasutab poliitiline eliit revideerimaks ajalugu viisil, et see võimaldaks status quo’d. Restauratiivne nostalgia Boym’i mõttes oli enamikes endistes nõukogude ja Idabloki maades 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul rahvusliku riigiloome aluseks (Niedermüller 1997); päranditööstus (heritage industry) – mineviku marketing, mis toetub inimeste vajadustele kuuluvuse, identiteedi, mineviku-autentsuse ja meelelahutuse järele; utoopia (utopia) – positiivselt väärtustatud fiktiivne aeg-koht; on kasutatud nostalgia sünonüümina (resp. nostalgia asemel) tähistamaks unistatut, igatsetut, uneldut. Nt Senni Timonen on analüüsinud ingeri elulooliste naistelaulude utoopilist tasandit ehk viise, kuidas laulus luuakse olemasolevatele reaalsusele vastanduvaid tegelikkusi, (Timonen 2000). Siin ühtib nostalgia mõistega utoopia-omane emotsioon ("rõõmus, vaba, piirideta, hirmuta", Timonen 2000: 229), suhe tegelikkusse (kujutatakse seda, mida ei leita olemasolevas tegelikkuses ning millest tuntakse puudust) ja suhe minevikku (raskest olevikust "tagasi minek", sh ka metafoorilises mõttes). 2 osaNegatiivne nostalgia. Nostalgiamõiste laienemisega paljudele eluvaldkondadele, s.t nostalgia mõistmisega kultuurina laiemalt on tekkinud küsimus, kas nostalgia võib olla negatiivne. Küsimus lähtub tõdemusest, et negatiivseid (kurbi, piinarikkaid, kannatuslikke) (elu)sündmusi meenutades võib täheldada nostalgilisi tundmusi, s.t et negatiivne stiimul või tekitada nostalgiat (nt Stud’s Herkeli uurimus 1920. aastate lõpu ja 1930. aastate majanduslangusega seotud nn Suurest Depressioonist, mille läbielanud inimesed meenutasid seda nostalgiaga kui kogetud ühtekuuluvustunnet (Hard Times 1970)) (vrd Wilson 2005: 27jj). Selline tõlgendus on siiski ebatäpne, sest nostalgiaga meenutatakse teatud väärtusi, mille puudumist tunnetatakse meenutamise ajal, kuid nostalgia ei tähenda siin mitte raskete aegade igatsust ennast. Negatiivse nostalgia mõistega seostub ka mõiste anti-nostalgia, mille on kasutusele võtnud antropoloog Dijk van Rijk (1998). Anti-nostalgia all peab ta silmas ideoloogilist mineviku katkestamist, mida iseloomustab kaks aspekti: esiteks, anti-nostalgia objekt on tulevik, mitte minevik, st nostalgia astub dialoogi utoopiaga; teiseks, minevikku ei taheta mäletada, mineviku sotsiaalsed suhted katkestatakse. Ene Kõresaar on anti-nostalgia mõistet problematiseerinud eestlaste nõukogudejärgse omaeluloolise kirjutamise kontekstis, analüüsides nn pika katkestuse ideoloogiat kui nõukogude perioodi tõlgendamise strateegiat, ning leidnud, et nõukogude perioodi tõlgendamises ning nõukogudejärgses tööturu poliitikas on antinostalgilisi elemente, kuid mäletamise kultuuri seisukohast eeldab „katkestus“ mineviku teatud konstruktsiooni mäletamise kaudu (Kõresaar 2007). Anti-nostalgia mõiste ise on problemaatiline, sest see lähtub pigem formaalsest analoogiast kategooriate ’aeg’ (minevik vs tulevik) ja ’igatsus’ (longing) ümber kui otsesest seosest nostalgiaga. Nostalgia antipoodina võib mõista ka düstoopiat (vs utoopia, fiktsionaalne negatiivne ühiskonnanägemus, vrd Zamjatin 2006). Ka düstoopia mõiste praeguses kontekstis lähtub samast loogikast nagu anti-nostalgia (tuleviku asemel suunatus minevikku), kuid on seotud konkreetse ühiskonnapildiga. Düstoopiline ühiskonnakäsitlus kui kuldajastule järgnev langus võib olla osa nostalgiaretoorika struktuuris (Tannock 1995: 459; Kõresaar 2007). 3 osa1. Poliitiline nostalgiakäsitlus Nostalgia kriitika kipub olema vaenulik, seostama nostalgiat konservatiivsete ühiskonnajõududega, alavääristama tema sentimentaalsust pärast ning ründama tema nihestatud minevikunägemist (Tannock 1995: 454). Nostalgiat käsitletakse „võimuka“ kontseptsioonina, mida on võimalik (ära) kasutada erinevates poliitilistes agendades, mida nostalgia omakorda legitimeerib. See jälle omakorda on andnud tõuke selliste diskursuste tekkeks, mille eesmärgiks on nostalgiliste agendade deshifreerimine. Maya Nadkarni ja Olga Shevchenko tõdevad, et nostalgiakriitilised diskursused kipuvad eeldama, et nostalgia struktuur ise annab nostalgiale poliitilise tähenduse. Taoline kriitika keskendub nostalgilise nähtuse sisule (nt Lenini pildiga matrjoshka on nõukogude aega (politiiliselt) tagaihalev nostalgia) ja jätab tähelepanu nostalgiat loovad sotsiaalsed suhted (nt suveniiritööstus). (Nadkarni, Shevchenko 2004: 490) Tulemuseks on katsed eristada head ja halba nostalgiat vastavalt sellele, mis on vaatleja positsioon ja poliitiline angazheeritus. Eeldatakse ühelt poolt, et nostalgial on a priori poliitiline tähendus, teiselt poolt aga nähakse igas minevikurefleksioonis nostalgiat (Samas; vrd ka Tannock 1995: 455). 2. Teaduslik kultuurikirjeldus kui kultuuri nostalgiline käsitlusviis "Õhtumaine" nostalgia on jätnud oma jälje antropoloogilisse ja etnoloogilisse traditsiooni, mille kriitilise teadvustamise ajalugu on vaid paarkümmend aastat pikk. James Clifford (1986) ja Renato Rosaldo (1989) on näidanud, kuidas antropoloogia "imperialistlik nostalgia" väljendus põliselanike häälte representatsioonis pastoraalses etnograafias. Pirjo Korkiakangas (2004: 115-116) on osutanud võrreldavatele tendentsidele rahvuskeskse Euroopa etnoloogia varasemas uurimispraktikas. Eesti etnoloogide kultuurikäsitluses sisalduvat nostalgiat modernismieelse talupojakultuuri (kui rahvuse hälli) vastu on kriitilisemalt hakatud käsitlema 1990. aastate metodoloogiliste muutuste tuultes nii ideoloogilisest perspektiivist (Kannike 1994) kui praktilisest vaatepunktidest (Pärdi 1991, 1994). Märksõnaartiklile soovitatav viitamine: Kõresaar, Ene 2007. Nostalgia. - Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. URL: https://argikultuur.folklore.ee |
|||||||||||
 sisene |
