e-sõnastik
Argikultuuri uurimise terminoloogia |
 mõiste: suguvõsa suulised ajalood |
|||||||||||
| seotud illustratsioonid |
|||||||||||
| seotud mõisted |
|||||||||||
| sünonüümid |
|||||||||||
| võõrkeelsed vasted |
|||||||||||
| definitsioon |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus |
|||||||||||
| kasutus |
|||||||||||
| kirjandus |
|||||||||||
| laiendus |
|||||||||||
seotud illustratsioonid:  |
|||||||||||
| 1. perepärimus ja genealoogia (viide) 2. perepärimus, 1997 (viide) 3. suguvõsaajalood (fail) |
|||||||||||
| seotud mõisted: |
|||||||||||
| 1. etendus/esitus |
|||||||||||
| sünonüümid: |
|||||||||||
| esivanemate lugu; perepärimus | |||||||||||
| võõrkeelsed vasted: |
|||||||||||
| saksa: Familien Geschichte inglise: family histories soome: suvun historia |
|||||||||||
| definitsioon: |
|||||||||||
| Suguvõsaajalugu osutab ühiskonnas väljakujunenud sugulussuhete, sh eriti põlvkondade vahelise seotuse süsteemile, kus sugulus ei viita mitte niivõrd lõpetatud ja etteantud skeemile, vaid pigem sotsiaalsete sidemete loomiseks ja alalhoidmiseks vajalike sümbolite ja väärtuste ressursile (vrd Streck 2000: 122-126; Danesi & Perron 2005: 38).
Suguvõsa ajaloo tundmine suuliste (pärimuslike) andmete põhjal toetub mälule (esivanemate mäletamisele), mida vahendatakse jutustamiste kaudu. See erineb genealoogiast, mille raames uuritakse põlvnemist esmajoones kirjalikult fikseeritud dokumentide põhjal (genealoogia eelsitatavad allikad on kirikumeetrikad, vakuraamatud, revisjonilehed jms rahvastikuga seotud dokumendid). Vt nt suguvõsauurimist ja genealoogia-allikate kirjeldust Rahvusarhiivi virtuaalsest uurimissaalist VAU http://www.ra.ee/vau/index.php?page=ArchiveMainPage&ArticleCode=GENEAL&SideCategory=GENEAL&LinkId=TargetListPortlet_405; Genealoogia Seltsi kodulehelt: http://www.genealoogia.ee/Abimaterjal/allikad1.html, ja nende allikakriitilist ülevaadet Aadu Musta monograafiast "Eestlaste perekonnaloo allikad" (Must 2000). Suguvõsaajaloo väljendusvormiks on põlvnemisskeem. Genealoogias on selleks näiteks suguvõsaskeem või sugupuu (põlvnemine ühistest esivanematest), kõugutabel (enda vanemate, vanavanemate, vaarvanemate jne loend). Suulise kultuuri väljal rajaneb põlvnemise arvestus sellistele meelespidamise vormidele, mida toetab vahetu suhtlemine ja kontakt (näiteks esivanematega sama elukoht, samalaadsest tööst saadud kogemused, pere matmispaik, peretraditsioonid, aga ka jutustamine pere raames, mille käigus omandatakse ka vahendatud teadmised esivanematest). Kirjakultuuri-ühiskonnas sisaldavad pärimuslikud suguvõsaajalood nii vahetust kontaktist sõltuvaid kui ka genealoogiast mõjutatud põlvnemisskeeme, kuid pärimuslike suguvõsaajalugude erijooneks on see, et need osutavad sugulaste vaheliste suhete iseloomule (seda nii emotsionaalse seotuse kui ka suhtusviiside mõttes). Põlvnemise arvestust iseloomustatakse kui unilateraalset (kas mees- või naisliini järgivalt) ja bilateraalset (mõlemat liini arvestavalt) (vt nt Pentikäinen & Honko 1997: 60, esmailmumine 1970; Danesi & Perron 2005 [1999]: 38). Juha Pentikäinen ja Lauri Honko järgi eeldab bilateraalne arvestus sugulusastmete tundmist (esimene aste: isa, ema, vennad ja õed; abikaasa ja lapsed; teine aste: onud ja tädid ning nende abikaasad jne). Selline süsteem on meelespidamise jaoks sugulaste arvukuse tõttu liialt mahukas ja suulises kultuuris toimib see vaid teatud määral. Sel põhjusel on suuliste kultuuride põlvnemisarvestused unilateraalsed (nt liinsugu, klann). "Liinsugu on inimkooslus, mille põlvnemist arvestatakse kuni viis-kuus sugupõlve tagasi elanud esivanematest, mehest või naisest, vastavalt sellele, kas kehtib patriarhaalne või matriarhaalne süsteem" (Pentikäinen, Honko 1997: 60). Pentikäise ja Honko järgi on liinsoo esivanem alati ajalooline isik, klanni esiisa või esiema võib aga olla ka müütiline tegelane, loom, taim vms. Põlvnemise arvestus on seotud rühmaliikmete omavaheliste majanduslike, kaitse- jms funktsioonidega. |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust: |
|||||||||||
| Suuliste suguvõsaajalugude uurimine folkloristikas ei ole rahvusvaheliselt kuigi levinud, sest see valdkond on olnud valdavalt genealoogia uurida, ja folkloristika huvitus kaua aega perest suuremate rühmade ning geograafiliselt laial alal levinud pärimusest (1980. aastatel kõneldi näiteks rahvaluuletekstide stereotüüpsuse astmest: vt Virtanen 1982; Jaago & Jaago 1996: 8-16). Eestis on olukord mõnevõrra teine: kuna Nõukogude ajal ei olnud genealoogiline uurimine soositud ning allikatele juurdepääs oli piiratud, siis täideti see lünk perepärimuses ja perearhiivide abil. Folkloristika huvivälja tuleb see valdkond koos folkloristika uuenemisega 1980-90. aastatel (vt lähemalt Jaago 2007).
Rahvusvaheliselt haakub pärimusliku suguvõsaajaloo teema pereuurimusega, mis elavnes humanitaarteaduste ja sotsiaalteaduste lähenemise käigus kvalitatiivsete meetodite rakendamisega uurimustes pärast Teist maailmasõda, eriti 1970. aastatest alates. Selles teaduspildis hõlmab suguvõsauurimine vahetute kogemuste ala - kolme kuni nelja põlvkonda või keskendutakse indiviidi elukäigu kujunemisele suguvõsaloolises kontekstis. Küsimuste rõhk asetub pere ja indiviidi suhete vastastikele mõjudele ja peresisese kommunikatsiooni viisidele. Vt nt etnoloogiast Bimmer & Weber-Kellermann 1982; sotsioloogiast Bertaux & Bertaux-Wiame 1991 [1988]; Miller 2000. |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus: |
|||||||||||
| genealoogia (põlvnemisskeemid)
sotsiaalajalugu (pere struktuuride muutused ja rahvastikuarengu suundumused) Pärimuslikud suguvõsaajalood on genealoogia seisukohalt tausta loovad allikad, mille tõesust (paikapidavust) tuleb kontrollida ajaloodokumentide (kirikumeetrikad, revisjonid, personaalraamatud jms) abil. Iseseisva allikana on pärimuslikud suguvõsaajalood tähenduslikud folkloristikas: nende kaudu on võimalik uurida pereliikmete ja sugulaste vahelisi sotsiaalsete suhete mustreid, peres ja sugulaste ringis jagatud väärtushinnanguid, mälu ulatuvust ning mäletamise "tugipunkte" (nagu sama töö, sama elukoht v vastupidi, nende puudumine). Kui suulisi ja genealoogia-allikaid uurida võrdlevalt, siis ilmnevad väärtushinnangute, ajalooteadmiste ja mäletamises toimuvate muutuste piirjooned. See pakub omakorda informatsiooni mälule tugineva tõsielust jutustamise olemuse kohta. |
|||||||||||
| kasutus: |
|||||||||||
| Eesti suguvõsaajalood ilmusid uurijate vaatevälja 20. sajandi alguses Martin Lipu töödes genealoogia kontekstis (Lipp 1907; 1909).
1987. aastal ilmus Aleksander Looritsa artikkel pärimusliku suguvõsa ajaloo võrdlemisest ajaloodokumentides sisalduva andmestikuga. Sellest sõnavõtust nähtub pärimuslike allikate iseseisev väärtus: esmalt informatsiooni laadi mõttes (kogukonna arvamused ja hinnangud erinevast sotsiaalsest kihist pärit abielule; sellest abielust sündinud järeltulijate hoiakud esivanemate suhtes); teiseks tähelepanekus, et dokumentidesse kirja pandud teave ei pruugi iseenesest olla reaalsete sündmuste suhtes adekvaatsemad mälestustes esitatavast (vihje dokumentide täitmisele osaliste suvast lähtuvalt) suulistes . (Loorits 1987.) 1995. aastal ilmus ERM-i väljaandes Pro Ethnologia Tiiu Jaago artikkel kirjalikke ja suulisi suguvõsaajalooallikaid võrdlevast uurimusest. Selles keskenduti suguvõsa ajaloo mäletamise "reeglite" visandamisele, sh perestruktuuri muutuste ning mäletamise muutuste omavahelisele seosele. Teema süvaanalüüs kaheksa pere suulise ja kirjalike allikate võrdlemise põhjal ilmus 1996. aastal Tiiu Jaago (folkloristika vaatepunkt) ja Kalev Jaago (genealoogia vaatepunkt) monograafias "See olevat olnud...". (Vt lähemalt suguvõsaajalugude folkloristliku uurimise kohta Jaago 2007.) |
|||||||||||
| kirjandus: |
|||||||||||
| Bertaux, Daniel & Bertaux-Wiame, Isabelle 1991 [1988]. "Was du ererbt von deinen Vätern..." Transmissionen und soziale Mobilität über fünf Generationen. - BIOS. Zeitschrift für Biographieforschung und Oral History, H 1, S 13-40.
Bimmer Andreas C. & Ingeborg Weber-Kellermann (Hg) 1982. Sozialkultur der Familie. Hessische Blätter für Volks- und Kulturforschung. NF Band 13. Giessen: Wilhelm Smitz Verlag. Danesi, Marcel & Perron, PaulKultuuride analüüs. Tallinn: Valgus 2005. Honko, Lauri & Pentikäinen, Juha 1997 [1970]. Kultuuriantropoloogia. Tallinn: Tuum. Jaago, Tiiu 1995. Suulise traditsiooni eripära vaimses kultuuris. Peculiarities of Oral Tradition in Intellectual Culture. - Allikad ja uurimused. Pro Ethnologia 3. Toim Heiki Pärdi.Tartu: Eesti Rahva Muuseum, lk 110-121. Jaago, Tiiu 2001.Perepärimus ajaloo peegeldajana. - Pärimuslik ajalugu. Toim Tiiu Jaago. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 264-280. Jaago, Tiiu 2003. Pere- ja suguvõsalood pärimuses. 20. sajandi teine pool. - Mälu kui kultuuritegur: etnoloogilisi perspektiive. Toim Ene Kõresaar, Terje Anepaio. Studia Ethnologica Tartuensia 6. Tartu: Tartu ülikooli etnoloogia õppetool, lk 33-59. Jaago, Tiiu 2007. Perepärimus folkloristika vaateväljas. Summary: Family Lore in the Folklorists´ View. - Sator 6. Artikleid usundi- ja kombeloost. Toim Mare Kõiva. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, lk 230-251. Jaago, Tiiu & Jaago, Kalev 1996. "See olevat olnud..." Rahvaluulekeskne uurimus esivanemate lugudest". Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lipp, Martin 1907. Masingite suguvõsa. Hariduse- ja perekonnaloolised uurimised. Tartu: Postimees. Lipp, Martin 1909. Eesti suguvõsade uurimine. - Eesti Kirjandus, nr 1-2, lk 3-15; 66-73. Loorits, Aleksander 1987. Rahvapärimus ja tõelus. - Rahvaluulest. Koost Ingrid Sarv. Tallinn: Eesti NSV TA, lk 142-158. Merila-Hubbard, Siiri 1995. Walesi ajaloost ja kirjandusest. - Akadeemia, nr 10, lk 2115-2140. Miller, Robert L. 2000. Researching Life Stories and Family Histories. London, Thousand Oaks, New Delhi: SAGE Publications. Must, Aadu 2000. Eestlaste perekonnaloo allikad. Tartu: Kleio. Saxo Grammaticus 2000. Taanlaste vägiteod. "Loominu" Raamatukogu, nr 8-10. Streck, Bernhard (Hg) 2000. Wörterbuch der Ethnologie. 2., erweiterte Aufgabe. Köln: Peter Hammer Verlag, Wuppertal. Zur Mühlen, Hermynia 1981. Lõpp ja algus: raamat minu elust. "Loomingu" Raamatukogu, nr 48-51. |
|||||||||||
| laiendus: |
|||||||||||
| 1 osa Maagiline esivanemate kultust esindav funktsioon (eriti arhailistes ühiskondades, ent see püsis ja püsib esivanemate austamise kommetes). Nt Saxo Grammaticus kirjeldab ühe 12. sajandi rootsi sõjamehe päritolu, kelle esivanemaks peeti karu (Saxo 2000: 107-108). Kaitse-, õigus- jms argipäevased funktsioonid (eriti hõimuühiskonnas, kus sugulusastmetega oli määratud nii abiellumisring kui ka pärandus ja kaitse). Nt kirjeldavad Siiri Merila-Hubbard ja Urmas Tõnisson Walesi ühiskonna liigendumist 11. sajandi esimesel poolel järgmiselt: (1) madalaim, suguvõsasisene ühendus gwele hõlmas nelja põlvkonda ühiste esivanematega sugulasi (seda võib käsitada kui laiendatud suurperet); (2) suguvõsa liitis üheksat põlvkonda; (3) mitu suguvõsa moodustas hõimu. Suurpere (gwele) raames korraldus ühiskonna majanduselu. Suurpere vanima mehe surma järel jaotati tema maa tema poegade vahel; igale 14-aastasele meessoost pereliikmele eraldas suurpere vanem maatüki; kui noormees suri ilma järglasteta, siis läks tema maatükk suguvõsa valdustesse. Suguvõsa raames korraldati aga õiguslikud ja kaitsega seotud probleemid ning suguvõsade vahelised suhted. (Merila-Hubbard 1995: 2123-2124; joonealused lisandused: Urmas Tõnisson.) Seisust tõestavad ja kinnitavad funktsioonid (mis on omane eriti seisuslikule ühiskonnale). Näiteks Austria kõrgaadliku soost naine Hermynia zur Mühlen (1883-1951) kirjeldab oma töökoha otsingut: "Üks tädidest soovitas hakata tütarlastegümnaasiumi õpetajaks ning ma kulutasin üsna palju aega sugupuu selgitamiseks: kes tahtis tütarlastegümnaasiumi tööle saada, pidi nii isa kui ka ema poolt kuusteist "laitmatut" esivanemat ette näitama" (Zur Mühlen 1981: 82). Lähemate suguvõsaliikmete toetamine. Näiteks baltisaksa lugudes võib kohata märget suguvõsakokkutulekute regulaarsusest ja tähendusest 20. sajandi esimesel poolel, kus eesmärgiks ei olnud ainult omavaheline tutvumine või tutvuse uuendamine vaid ka raskustesse sattunud suguvõsaliikmetele majandusabi korraldamine (ERM, KV 758, lk 77). Mida enam funktsioone suguvõsa (ja pere) pädevusest väljub (nt kiriku või riigi kätte), seda enam tõuseb teiste funktsioonide seast esile lähisugulaste emotsionaalne seotus, kuid nõrgeneb side kaugemate sugulastega. Tänapäeval võib suguvõsakokkutulekuid mõista ka kui üht võimalikku suvist ajaviitevormi, kus sugulus osavõtjate vahel ei ole kuigi tunnetatav, seos leitakse nn ühiste juurte kaudu. Pärimusele omaselt püsib suguvõsalugu kui traditsioon vaid paindlikult muutudes. 2 osa20. sajandi lõpu teemajutustustes või elulugudes võib eristada suguvõsaskeeme, mis lähtuvad pere struktuurist ning vastavalt ka pere elustiilist. Taluperedest pärit jutustajad esitavad oma loo talukeskselt: talu rajajast esivanem, tema järglased talus. Tulemuseks on meesliinikeskne sugupuu, mis 20. sajandi teise poole sündmuste käigus võib "pöörduda" ka naisliinikeskseks (nt teatakse oma ema või vanaema talu- ja meesliinikeskset suguvõsalugu). Talulood võivad sisaldada andmeid kuni 18. sajandi alguseni (või Rootsi aja lõpuni), kuid reeglina on see iseloomulik peredele, kelle esivanemad elasid samas paigas 20. sajandi keskpaigani. Need suguvõsalood tuginevad pärimuslikele talu- ja asustusajalugudele ning neile on iseloomulik mälu ulatuvust iseloomustavad tegurid nagu näiteks vahetust kogemusest kõnelevad jutustused ja juba vahendatud kogemustele rajanevate jutustuste taandumine teadeteks. Piiriks jutustuste ja teadete vahel on visiitkaardi-jutud. Ka on neile suguvõsalugudele iseloomulik nn aegade kokkujooks: loos esitatakse erinevatesse põlvkondadesse kuuluvate tegelastega seonduvad faktid kui ühe põlvkonna vältel toimunu, või kukub mõni põlvkond sugupuust välja. (Vt ill suguvõsaajalood > Tabel 1 (pärimuse kujunemisest kolme sajandi vältel asustusajaloost taluajalooks ja perepärimuseks); Tabel 2 (näide aegade kokkujooksust.) Taluperedest pärit suguvõsade päritolu levinumad motiivid on (1) võõramaine päritolu: nt taluühiskonnas öeldakse esiisa tulnud olevat Rootsist, mis täpsemal vaatlemisel viitab nn Rootsi ajale - Põhjasõja-eelsele ajale ja mitte etnilisele päritolule; 20. sajandi modernses, eriti linnaühiskonnas eelistati suguvõsalugudes rootsi päritolu saksa päritolule (Lipp 1909), samuti on aegajalt rõhutatud oma eksootilisi juuri; (2) esivanemad on üle elanud Põhjasõja ja katku samas paigas, kus mitu sugupõlve hiljemgi elatakse; (3) mingi uus algus (nt elukorralduse muutumises sotsiaalses mõttes või elukoha muutumise tõttu, eriti taluostmine, aga ka mõisniku toetus hariduse ja/või töö saamisel); (4) mõisniku leidlapseks olemine (Jaago 1995: 111-113; Jaago ja Jaago 1996: 56-105; Jaago 2001: 266-270; 274-278.) (Vt lisaks eesti ja soome suguvõsaajalugude ja perepärimuse teemasid võrdlevalt ill suguvõsaajalood > Tabel 3.) Kodanliku linnapere esindajad lähtuvad esmalt kõugutabelist (tutvustatakse esmalt ennast, siis oma isa ja siis oma ema), kuid suunduvad kohe ka sugupuu-skeemile (isa ja tema päritolu teadaolevast esivanemast ajas lähemate esivanemateni ning samamoodi esitatakse ka ema suguvõsalugu). Isa ja ema tutvustuste erinevus viitab nende sotsiaalsete rollide erinevustele: meesliinid esitatakse reeglina ametite ja elukoha-geograafia järgi (nt apteeker Riiast), naisliine aga vastavalt kui naisi või tütreid (nt Riia apteekri naine / tütar). Esimese põlvkonna linnapered ja tänapäeva-pered kasutavad üldiselt eeltoodud skeemi (s.o kõugutabeli ja sugupuuskeemi seotust), kuid neis peredes on naised ja mehed sotsiaalses hierarhias võrdväärsed (nt mõlemad töötavad), mistõttu mees- ja naisliine tutvustakse täpselt sama skeemi alusel. Kumba vanemat ja kumma sugupuud tutvustatakse esmalt, sõltub jutustaja emotsionaalsest lähedusest jutustatava suhtes ja mitte enam ühiskonnas tunnustatud sotsiaalsest aspektist. (Jaago 2003.) 3 osaTänapäeval on esivanematest põhjalikumad ja mitmekesisemad teated neil, kes on pärit taludest ja nende järglastel. Neil puhkudel teatakse oma suguvõsa lugu 18. sajandi algusest alates. Selle on tinginud asjaolu, et tänapäevased suguvõsaajalood tuginevad 19. sajandi lõpu, eriti aga 20. sajandi enne Teise maailmasõja aegsetele talupärimustele. Oma suguvõsa lugu teatakse talurajajast alates, keskendudes edaspidises talu peremeestest esivanematele. Talulood omakorda aga tuginevad Põhjasõjajärgsele asustusloole – küla järjepidevusele 18. sajandi algusest alates. Nii peegeldub perepärimuses, eriti suguvõsa pärimuslikus ajaloos ühiskonnas toimunud selliste muutuste lugu, mis mõjutasid märkimisväärselt inimeste elujärge, elustiili ja prestiizhi. Ja teisipidi: et suguvõsa pärimust tõlgendada, selleks on vaja analüüsida loos kujutatavat aega ajaloolisest kontekstist lähtuvalt. (Jaago 2001.) Märksõnaartiklile soovitatav viitamine: Jaago, Tiiu 2007. Suguvõsa suulised ajalood. - Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. URL: https://argikultuur.folklore.ee |
|||||||||||
 sisene |
