e-sõnastik
Argikultuuri uurimise terminoloogia |
 mõiste: pärimuslik ajalugu |
|||||||||||
| seotud illustratsioonid |
|||||||||||
| seotud mõisted |
|||||||||||
| sünonüümid |
|||||||||||
| võõrkeelsed vasted |
|||||||||||
| definitsioon |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus |
|||||||||||
| kasutus |
|||||||||||
| kirjandus |
|||||||||||
| laiendus |
|||||||||||
seotud illustratsioonid:  |
|||||||||||
| 1. biograafiline meetod: terminid (Denzin, 1989) (fail) 2. elulood Eesti Kirjandusmuuseumis (EKLA f 350) (viide) 3. elulood Eestis (Rutt Hinrikus) (viide) 4. ERM, küsimuslehtede nimekiri (viide) 5. pärimusliku ajaloo uurimine Helsingi ülikoolis (fail) 6. pärimusliku ajaloo uurimine Soomes (fail) 7. pärimusliku ajaloo uurimine Turu ülikoolis (fail) |
|||||||||||
| seotud mõisted: |
|||||||||||
| 1. biograafiline intervjuu 2. elulugu 3. mälu 4. perepärimus 5. situatsioonianalüüs 6. suguvõsa suulised ajalood |
|||||||||||
| sünonüümid: |
|||||||||||
| rahvapärane ajalookäsitus | |||||||||||
| võõrkeelsed vasted: |
|||||||||||
| inglise: narrated history / oral history soome: muistitieto |
|||||||||||
| definitsioon: |
|||||||||||
| Pärimuslik ajalugu on pärimusrühma tõlgendus minevikust.
Pärimuslik ajalugu kujuneb minevikust ja ajaloosündmustest jutustamisel, milles ühelt poolt väljendub kas iseenda või oma lähedaste (nn oma rühma) tõsielu-kogemus ning teiselt poolt olemasolev pärimuslik jutu- ja jutustamistraditsioon. Pärimusliku ajaloo mõiste võeti kasutusele eesti folkloristikas 1990. aastate keskel perepärimuse uurimise raames. Esimene artiklite kogumik "Pärimuslik ajalugu" ilmus 2001. aastal, mis kasvas välja aasta varem Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolis korraldatud eesti ja naabermaade uurijate samanimelisest seminarist (http://haldjas.folklore.ee/UTfolkl/korraldatud/PA2000/). Pärimuslik ajalugu eeldab tekstide kogumit, milles avaneb pärimusrühma arusaam minevikust nii, nagu seda olevikus (jutustamise ajal) mõistetakse. Kuigi pärimusrühma arusaam nn oma ajaloost tugineb nii vahetutele kogemustele ajaloosündmustest kui ka vahendatud teadmistele (näiteks perepärimuse kõrval ka meediatekstidele, koolis õpitule jms avalikele tekstidele), on pärimusliku ajaloo puhul oluline see, et neid teisi ajalookäsitusi tõlgendatakse siiski oma rühma vaatepunktist. Pärimuslikust ajaloost saab seega rääkida pärimusrühma olemasolu korral (kus jutustaja kuulub teatud pärimusrühma). Pärimusliku ajaloo keskne küsimus on, kuidas jutustajad mõistavad ja tõlgendavad minevikusündmusi, kuidas nad loovad oma ajaloonägemuse. Vastuse otsimisel uuritakse jutte (vähemal määral laule), mille abil selgitatakse välja rahvapärane ajalookäsitus. Pärimuslik ajalugu erineb ajalooteemaliste jutustuste (nt ajalooliste muistendite) uurimisest selle poolest, et viimasel juhul ei pruugi avaneda pärimusrühma ajalookäsitus, neis tekstides peegelduvad vaid teatud ajaloolised sündmused, isikud või olukorrad. Pärimusliku ajaloo uurimine lähtub folkloristikast (uuritakse jutustusi ja jutustamist), kuid eeldab interdistsiplinaarsust ajaloolise tausta loomisel (vt lähemalt märksõna "pärimusliku ajaloo uurimine"). |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust: |
|||||||||||
| 2000. aastatel on välja kujunenud koostöövõrgustik eesti ja naabermaade pärimusliku ajaloo (elulugude ja suulise ajaloo) uurijatega. Vt 2000. aastal Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolis korraldatud seminari "Pärimuslik
ajalugu" (http://haldjas.folklore.ee/UTfolkl/korraldatud/PA2000/) ja selle edasiarendust artiklite kogumikes "Pärimuslik ajalugu" (2001) ja "Lives, Histories and Identities" (2002, e-versioon: http://lepo.it.da.ut.ee/~lehti/Oralhistory); ülevaadet Põhjamaade ja Baltimaade uurimustest vt e-ajakirja E-LORE erinumbrist 1/2006 ( http://www.elore.fi/arkisto/1_06/elore1_06.html). 2004. aastal loodi Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli ja Soome pärimusliku ajaloo uurijate seltsi koostööna interaktiivne projektikeskkond "Oral History Research on the Nordic-Baltic Area" . |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus: |
|||||||||||
| ajalugu (suuline ajalugu, etnoajalugu, mikroajalugu, sotsiaalajalugu, genealoogia), etnoloogia, sotsioloogia, eluloouurimine, naisuurimine | |||||||||||
| kasutus: |
|||||||||||
| Pärimusliku ajaloo kujunemise seisukohalt on oluline rõhutada, et rahvapärast minevikutõlgendust kujundavad ühiskonnas üldiselt olemasolevad ajalootõlgendused. Pärimuslik ajalugu on seega üks üldise ajalookäsituse osa ning ei ole teistest ajalookäsitustest isoleeritud. Kuna peale rühmasiseste käsituste toimivad pärimusliku ajaloo kujunemisel ka teiste pärimusrühmade minevikukäsitused, samuti avalikud ajalookäsitused nagu koolis õpitu, meedias vahendatav, teaduslikud ajalookäsitused, siis tuleb arvestada, et erinevate ajalookäsituste vahel on dünaamiline seos, mis sõltub vaadeldava ajajärgu sotsiaal-poliitilisest kontekstist. (Vt nt 1905. aasta ajaloosündmuste tõlgenduskihte ühe sajandi vältel: Jaago 2006; Rosenberg 2006; Torp-Kõivupuu 2006.)
Teatud sotsiaal-poliitilises keskkonnas võivad erinevad vaatekohad vastanduda. Näiteks rahvapärase ja ametliku ajalookäsituse vastasseis eesti ja nõukogude teemal, mis jõudis avalikkusse nõukogude aja lõpul peamiselt elulugude ja mälestuste kasutamise kaudu nii teatris kui ka ajakirjanduses. Erinevad ajalookäsitused võivad ka sulanduda. Näiteks rahvusromantiline ajalookäsitus teaduses on osalt vastu võetud rahvapärasesse mõttemaailma, kuid see käsitusviis on omakorda vaidlustatud teaduslikus ajaloos. (Vt näidet ajalooteaduses toimunud kirjeldusviiside - ajalooteadvuse - muutumisest: Kaljundi 2006.) Erinevate pärimusrühmade ajalookäsitused on kas eraldiseisvad (kui pärimusrühmad ei "kohtu", saavad toimida paralleelselt, üksteist segamata) või mõjutavad üksteist (kui pärimusrühmad oma argielus põimuvad). Pärimuslikku ajalugu käsitletakse sünkroonsest ja diakroonilisest aspektist. Sünkroonse aspekti puhul on esiplaanil jutustamisaeg, sh ühiskonna sotsiaal-poliitiline taust. 20. sajandi lõpul jutustatud lugudes on esil poliitilised teemad (1940. aastate sündmused, nõukogude aeg, Eesti taasiseseisvumine). Poliitilised vastasseisud ja olukordade järsud muutused on esile toonud erinevate ajalookäsituste omavahelise dialoogi. Erinevate ajalookäsituste kokkusaamisel ühiskonnas pärimusliku ajaloo teadvus aktiviseerub, kuna selline olukord sisaldab konflikti, enesekontrolli vajadust, oma kogemuse suhtesse seadmist teise kogemusega. Kuigi sündmus, millest kõneldakse, jääb samaks, mõjutab meenutamise/jutustamise ajend sündmuse kujutamist (vrd Tulving 1994: 68). Sünkroonse aspekti kõrval on pärimuslikus ajaloos diakrooniline aspekt. Kui 20. sajandi lõpus tegeldakse peamiselt teemaga, kuidas 1940. aastate sündmused on mõjutanud olukordi tänapäeval, siis tänapäeva perepärimuses (mis on avalikkusele varjatumas traditsioonikeskkonnas) võib mälu ulatuvus olla pikem. Perepärimuses võib esile tulla pärimusrühma sees olemasolevad põlvkondlikud vastuolud (vt nt Ehin 2003) või järjepidevuse teema (vt lähemalt perepärimus; Jaago 2001). Ühtlasi asetuvad perepärimuse olulised tegelased ja olukorrad üldisesse ajaloolisse raami. Pärimusliku ajaloo käsitlemisel on seega olulised järgmised aspektid: 1) mineviku ja oleviku suhe: kuidas jutustamise ajal hinnatakse minevikusündmusi, täpsemalt nende mõju hilisematele arengutele oleviku vaatepunktist. See kutsub esile vajaduse uurida pärimuslikku ajalugu, lähtuvalt küsimusest, kuidas toimunu on jutustajat (tema pärimusrühma) mõjutanud (ja mitte asetama esiplaanile küsimust, mis juhtus); 2) jutustamisolukord: jutustaja oskustest ja teadmistest tema kuulajaskonna erijoonteni (selle suurus, ootused, teadmised, traditsioonitaust), sh esitusviis, mis võib olla kas pigem vaidluslik (kui jutustamine on suunatud enam sündmusele või olukorrale, millest kõneldakse) või pigem esituslik (näiteks suurema auditooriumi ja jutustamise meelelahutuslikuma funktsiooni puhul). See kutsub esile vajaduse pärimusliku ajaloo uurimisel lähtuda tekstide allikakriitilisest ja tekstoloogilisest analüüsist; 3) jutustamise üldisem sotsiaal-ajalooline taust (näiteks nii Nõukogude Liidu algusaastatel 1940. aastatel kui ka selle lagunemise järel 1990. aastatel vallandusid minevikukäsituse uued tõlgendusskeemid, mis seisnesid sündmuste ümberhindamises, seni varju jäänud sündmuste esiletoomises avalikkuse ette samas, kus teatud sündmused ja tõlgendused varju hakkasid jääma). See kutsub esile vajaduse pärimuslikku ajalugu uurida alati üldisemas sotsiaal-ajaloolises kontekstis; 4) arutelud või konfliktid erinevate ajalookäsituste vahel ei too kaasa ühe või teise seisukoha ainuvõitu, ega loo ka uut ühtset ajalookäsitust, vaid pigem kujundavad arutelud nn oma ajalookäsituse uuenemist. Pärimuslik ajalugu on seega dialoogiline (ühelt poolt dialoog oma rühma raames oma mineviku ja oleviku arusaamade vahel; teiselt poolt dialoog teiste, samal ajal olemasolevate ja omavahel vastastikes mõjutustes olevate ajalookäsitustega). Pärimusliku ajaloo tekstideks on klassikalistest rahvaluulezhanridest peamiselt pajatused, suuremalt jaolt siiski aga zhanrilises folklooris määratlemata tekstid nagu teemajutustused, suulised suguvõsa-, küla- jms ajalood. 20. sajandi teise poole eesti pärimuses viljeldakse peamiselt proosavormis lugusid, kuid põhimõtteliselt võivad rahvapärased ajaloopeegeldused olla ka külakroonikute laulud. Selliseid laule koos kommentaaridega võib näiteks leida Hilja Kokamäe, Vaina Mälgu, Ingrid Rüüteli ja Herbert Tampere koostatud 20. sajandi alguse ühiskondlike konflikte peegeldavate laulude kogumikust "Priiusel raiume rada..." (Tampere 1970). Vt ka Ingrid Rüüteli artiklit "1877.-1878. a. Vene-Türgi sõda eesti laulutraditsioonis" (Rüütel 1977). Neis uurimustes on lähtutud siiski pigem kirjanduslikust kui ajaloolisest aspektist. 1970. aastate kirjanduskesksusele lisaks iseloomustab tolle aja folkloristikat veel see, et ei uurita lähiajaloo sündmusi - vaikimisi on ajapiiriks Esimene maailmasõda (või modernism). 1980. aastate lõpust Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi koguma hakatud elulood - kirjalikud teemajutustused - on reeglina proosavormilised. Luulevormilised on samas kogus aga näiteks mõned venekeelsed lood. Et vanemas pärimustraditsioonis kasutati oma eluloo jutustamiseks erinevaid traditsioonilisi jutuvorme, -võtteid ja -skeeme, sellele vihjab näiteks Marina Takalo repertuaari uurimusel Juha Pentikäinen (1971: 90-96). Oma eluloost võis see naine jutustada muinasjutu vormis. 19. sajandi lõpus Ingerimaalt kogutud soome vana rahvalaulu traditsioonist on eluloolisi laule käsitlenud soome uurija Senni Timonen (1990). See näitab, et elulugude või tõsielujutustuste rahvapärased jutuvormid muutuvad koos ajaga. Teisipidi võttes võib ka öelda, et pärimuses tõsielu kujutamise võtteid ja vorme uurides saab jälgida ka pärimusprotsessi (pärimusnähtuste püsimise ja muutumise tasakaalu). Pärimusliku ajaloo allikad võivad olla komplekssed (fotod, joonistused, mälestusesemed, taimed jms), kuid sel juhul on eelduseks, et nendega on seotud ka lood. Allikate komplekssus on folkloristikale ült loomuomane. Näiteks muistendid on vahetult seotud muististe või loodusobjektidega; talu- ja asustusajalood seostuvad sageli (arheoloogiliste) leidude, ehitiste, kaevude, põldude ja õuepuude vms (vt lähemalt Jaago 2003: 34). Müütilis-poeetiliste tekstide mitmetasandilisusest, mille mõistmine on võimalik ainult esitamise aegruumi kaudu, on kirjutanud näiteks Aado Lintrop (1999: 8-9). |
|||||||||||
| kirjandus: |
|||||||||||
| Ehin, Kristiina 2003. Naise identiteedi muutus pärast Esimest maailmasõda - rahvalaul kõneleb. - Pärimus ja tõlgendus. Artikleid folkloristika ja etnoloogia teooria, meetodite ning uurimispraktika alalt. Koost Tiiu Jaago. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 158-172.
Hiiemäe, Mall 1978. Kodavere pajatused. Kujunemine ja koht rahvajututraditsioonis. Tallinn: Eesti Raamat. Jaago,Tiiu 2001. Perepärimus ajaloo peegeldajana. - Pärimuslik ajalugu. Koost Tiiu Jaago. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 264-280. Jaago, Tiiu 2003. Pere- ja suguvõsalood pärimuses. 20. sajandi teine pool. - Mälu kui kultuuritegur: etnoloogilisi perspektiive. Toim Ene Kõresaar, Terje Anepaio. Studia Ethnologica Tartuensia 6. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 33-59. Jaago, Tiiu 2006. "Maha lastud kui revolutsionäär". 1905. aasta sündmuste ohver lugude tegelasena. - Paar sammukest XXII. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 2005. Koost Ergo-Hart Västrik, toim Mall Hiiemäe. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 87-126. Kaljundi, Linda 2006. Hingejõu ilmed ja meelehaigus: mäss eesti ajaloomälus ja selle keskaegsetes tüvetekstides. - Paar sammukest XXII. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 2005. Koost Ergo-Hart Västrik, toim Mall Hiiemäe. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 15-30. Laagus, Aino 1973. Situatsioonianalüüsist folkloristikas. - Keel ja Kirjandus nr 7, lk 404-412. Lintrop, Aado 1999. Suur tamm, kuduvad neiud ja punane paat, kadunud harjast rääkimata. - Mäetagused nr 10, lk 7-23. E-väljaanne: http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr10/tamm.htm. Loorits, Oskar 1927. Vägilase prototüüpe. - Album M. J. Eiseni 70. sünnipäevaks. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, Eesti Rahva Muuseum, lk 37-71. Palmenfelt, Ulf 2006. The Dark Shadow of the Un-mentioned Event. Collapsing Talewords and Narrative Reparation. - Narrating, Doing, Experiencing. Nordic Folkloristic Perspectives. Ed by Annikki Kaivola-Bregnhøj, Barbo Klein, Ulf Palmenfelt.Studia Fennica Folkloristica 16. Helsingi: Finnish Literature Society, pp 101-116. Pentikäinen, Juha 1971. Marina Takalon uskonto. Uskontoantropologinen tutkimus. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 229. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Rosenberg, Tiit 2006. Sotsiaalsest, poliitilisest ja rahvuslikust aspektist Eestis 1905. aastal. - Paar sammukest XXII. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 2005. Koost Ergo-Hart Västrik, toim Mall Hiiemäe. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 31-48. Rüütel, Ingrid 1977. 1877.-1878. a. Vene-Türgi sõda eesti laulutraditsioonis. - Keel ja Kirjandus nr 8 ja 9, lk 481-488; 550-555. Saarinen, Tuija 2001. Mees, naine ja igatsus Heikka Jussi seksuaalhuumoris. - Pärimuslik ajalugu. Koost Tiiu Jaago. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 173-182. Tampere, Herbert (toim) 1970. "Priiusel´ raiume rada..." Artiklite kogumik eesti revolutsioonilauludest. Tallinn: Eesti Raamat. Timonen, Senni 1990. Orjatar, ruhtinatar ja vapauden ongelma. Naisten omaelämäkerralliset laulut Inkerissä ja Siperiassa. - Louhen sanat. Kirjoituksia kansanperinteen naisista. Toim Aili Nenola, Senni Timonen. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, s 189-207. Torp-Kõivupuu, Marju 2006. Aasta 1905. Jõulud Eestis ja muidugi - Vigalas. - Paar sammukest XXII. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 2005. Koost Ergo-Hart Västrik, toim Mall Hiiemäe. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 67-85. Tulving, Endel 1994. Mälu. Tallinn: Aktsiaselts Kupar. Voolaid, Kalle 2001. Jõumehe fenomen. Georg Lurich ajaloolisest tegelasest rahvajutu kangelaseks. - Pärimuslik ajalugu. Koost Tiiu Jaago. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus lk 183-194. |
|||||||||||
| laiendus: |
|||||||||||
| 1 osa 1. Üksikute reaalelutegelaste kohta käiva pärimuse uurimine. Näiteks Oskar Loorits "Vägilase prototüüpe" (1927), Kalle Voolaid "Jõumehe fenomen. Georg Lurich ajaloolisest tegelasest rahvajutu kangelaseks" (2001), Tuija Saarinen "Mees, naine ja igatsus Heikka Jussi seksuaalhuumoris" (2001). Selliste käsitluste põhiküsimuseks on, millistest tõsielutegelastest saavad jutukangelased (kellest saab rääkida ja miks; miks neid jutte pärimusrühm vajab); kuidas mõjutab varasem jututraditsioon tõsielutegelastest jutustamist. 2. Kuulaja osa jutustamisele ning selle salvestusele kui analüüsitavale tekstile. Näiteks strukturalistlikele käsitlustele rajanev Aino Laaguse uurimus "Situatsioonianalüüsist folkloristikas" (1973). Uurimuse põhiküsimuseks on, kuidas analüüsida sama pärimusteadmust esitavaid, kuid struktuurilt väga erinevate arhiivitekstide kogumit. Uurimuse teoreetiliseks lähtekohaks on väide, et tõsielukogemusest kõnelevaid tekste (sh neid, mis on tallel arhiiviüleskirjutustena) on mõjutanud teatamissituatsioon (kellele ja mis olukorras oma kogemusest räägitakse). Teatamissituatsioon asetub loos jutustatava tegevussituatsiooni kõrvale. Tekstide "kohal" või "taga" olev teadmus on oluliselt mitmekülgsem kui tekstis otseselt sõnastatu. Suuliste intervjuude analüüsis on analoogilist tekstianalüüsivõtet kasutanud näiteks UIf Palmenfelt artiklis "The Dark Shadow of the Un-mentioned Event" (2006). Toetudes Katharine Galloway Youngi uurimustele, eristab Palmenfelt analüüsitavas tekstis kolm tasandit: esmalt jutus esitatav (taleword), teiseks loo juurde kuuluv (storyrealm) ja lõpuks vestlusest tulenev (the realm of conversation). Selline analüütiline teksti tasandite skeem võimaldab uurijal jälgida, kuidas intervjueeritav on osaline loo jutustamises ka siis, kui ta otseselt vestlusse ei sekku (analoogiline eelmainitud teatamissituatsioonile). Salvestatud tekst on teaberikkam kui sõnatasand seda aimata laseb. Teksti analüüsitasandite eristamine võimaldab leida teavet ka selle kohta, mida vaadeldavas tekstis ei sõnastata. 3. Kohaliku (piiratud) levikuga tõsielujuttude ja jutustamise uurimine Mall Hiiemäe uurimuses "Kodavere pajatused" (1978). Selles töös on küsimusteks, kes jutte jutustavad, kuidas mõjutab jutustamise keskkond jutustajat ja jutustatavat lugu, tõsieluteemalise pärimuse kujunemise ja jutustamise skeemid. 2 osaJaago, Tiiu 2006. Pärimuslik ajalugu. - Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. URL: https://argikultuur.folklore.ee |
|||||||||||
 sisene |
