e-sõnastik
Argikultuuri uurimise terminoloogia |
 mõiste: mälu |
|||||||||||
| seotud illustratsioonid |
|||||||||||
| seotud mõisted |
|||||||||||
| sünonüümid |
|||||||||||
| võõrkeelsed vasted |
|||||||||||
| definitsioon |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus |
|||||||||||
| kasutus |
|||||||||||
| kirjandus |
|||||||||||
| laiendus |
|||||||||||
seotud illustratsioonid:  |
|||||||||||
| 1. mälu: Aleida Assmann (viide) 2. mälu: Jan Assmann (viide) 3. mälu: kollektiivse mälu definitsioone (viide) 4. mälu: Maurice Halbwachs (viide) |
|||||||||||
| seotud mõisted: |
|||||||||||
| 1. nostalgia |
|||||||||||
| sünonüümid: |
|||||||||||
| - | |||||||||||
| võõrkeelsed vasted: |
|||||||||||
| saksa: Gedächtnis, Erinnerung inglise: memory, remembrance soome: muisto |
|||||||||||
| definitsioon: |
|||||||||||
| Mälu on laiemalt mõistetav kui "võime õppida kogemustest". Teaduses ei ole ühtselt kasutatavat mälu mõistet, enamasti määratleb uurija uurimisaluse mälu tüübi.
Kultuuri- ja sotsiaalteadustes mõistetakse mälu laiemalt diskursiivse formatsioonina, mille kohta saab hüpoteese püstitada konkreetsetes sotsiaalsetes ja ajaloolistes kontekstides toimuvate mäletamisaktide uurimise kaudu. Mälu on dialektiline protsess mineviku ja oleviku vahel, mis ühendab muutuse ja järjepidevuse tervikuks. Mälu on ühteaegu käsitletav nii individuaalse kui kollektiivse fenomenina. Individuaalne mälu mõistega tähistatakse inimese võimet meenutada/mäletada erinevaid asju erinevatel viisidel (eristades nt semantilist, autobiograafilist, kognitiivset, habituaalset jne mälu). Kollektiivne mälu on teatud grupi minevikurepresentatsioon. Kollektiivses mälus toimub pidev dialoog erinevate aegade, reaalsuste, kogemus- ja tõlgendussüsteemide vahel. See teeb mälust identiteedi põhialuse ja järjepidevuse kandja, samas kui see, mida ja kuidas meenutatakse, on muutuv. Kollektiivse mälu kohta kasutatakse ka mõisteid sotsiaalne, ajalooline, ühiskondlik, kultuuriline, avalik vmt. |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust: |
|||||||||||
| Uue aastatuhande alguseks on mälust on saanud üks kultuuriteaduste juhtmõisteist ning diskuteeritakse mälu-uuringute kui iseseisva distsipliini võimalikkuse üle (vt ajakiri Memory Studies 1/2008).
Ulatuslik tegelemine mälu problemaatikaga eri ühiskondlike diskursuste, kultuuripraktika ja teadusdistsipliinide tasandil pole ainult ühe riigi piiridesse jääv nähtus. Eestis hakati mälu-küsimustega teadlikult tegelema pärimusliku ajaloo ja eluloouurimise raames 1990. aastatel. Varasemal ajal on mälu probleemistikuga tegeletud teiste mõistete kaudu: (suuline, rituaalne ja manuaalne) traditsioon, pärimus, jututüübid . 21. sajandi algul on aktiveerunud ka ajalooteadvuse ning rahvuslike ajaloonarratiivide uurimine (vt ülevaatlikult nt Vikerkaar 10-11/ 2003, 4-5/2006). |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus: |
|||||||||||
| Mälu kontseptsioon on end tõestanud eri distsipliine ja valdkondi siduva ja integreeriva fenomenina. Mäletamispraktika ja selle refleksioon mängib kultuurilise praktika eri valdkondades olulist osa: unustamise ja mäletamise temaatika kunstis ja kirjanduses, päevalehtedes ja –poliitikas, kasvavas päranditööstuses. Mälu on multi- ja interdistsiplinaarne fenomen: antropoloogilised teadused, sh etnoloogia ja folkloristika, semiootika, religiooniuuringud, sotsioloogia, ajalugu, kirjandusteadus, kunstiajalugu, meedia- ja kommunikatsiooniteadused, kasvatusteadused ja psühholoogia tegelevad kultuuri ja mälu seoste uurimisega. | |||||||||||
| kasutus: |
|||||||||||
| Valik kollektiivse mälu uurimise suundi kultuuri- ja sotsiaalteaduses (vt ülevaatlikult ka Misztal 2003; Erll 2005).
1. Mälu sotsiaalse konteksti uurimine – ühendab uurimusi, mis keskenduvad kollektiivse teadvuse ja minevikunägemuse mõjule grupi identiteedi kujunemises. Uurimissuunale pani aluse prantsuse sotsioloog Maurice Halbwachs (1877-1945). Halbwachsi (1985) järgi on mälu alati "sotsiaalselt raamistatud", kuivõrd sotsiaalsed grupid ise määravad, mis ja kuidas on minevikust mäletamisväärne; samuti tuleb üheaegselt rääkida mitmest mälust, sest indiviid on samaaegselt mitme grupi (nt perekond, religioosne grupp, etniline grupp, sotsiaalne kiht) "liige". Kollektiivse mälu funktsioon on grupi-sisese solidaarsuse ja grupi järjepidevuse tagamine. Individuaalset mälu mõistis Halbwachs kui "indiviidi erinevate solidaarsuste" (st erinevate grupi-identiteetide) lõikumispunkti. Oma ajas oli Halbwachsi teooria eesmärk näidata, et ettekujutus individuaalsest mälust kui sõltumatust formatsioonist on illusioon ning et ainult sotsiaalsetes kontekstides on indiviid võimeline andma oma privaatsetele mälupiltidele tähenduse. 2. Olevikule keskenduv mälu-uurimine (presentist appoach, the invention-of-tradition approach, the politics of memory approach) – ühendab teooriaid, mis püüavad selgitada seda, kuidas olevik määrab ja mõjutab mäletatavat minevikku. Eriti mõjukas on siin olnud kollektiivsete rituaalide uurimine Hobsbawm´i ja Ranger´i (1983) käsitluses. Uurimissuuna keskne argument on, et minevikku kujundatakse pidevalt ümber vastavalt oleviku huvidele (loomaks uusi poliitilisi reaalsusi, määratlemaks rahvusgruppe jmt). Uuritakse mälu institutsionaliseerimist riiklikes rituaalides ja haridussüsteemides, suurte rahvuslike legitimatsiooninarratiivide loomist, võimusuhteid jmt. 3. Dominantse ideoloogia uurimine ehk `the popular memory theory´jagab eelmisega ühiseid teoreetilisi lähtepunkte selles osas, et igasugune minevikukäsitlus on instrumentaalne, mõjutatud oleviku huvidest, ning et mälu on poliitiline konstruktsioon. Kuid erinevalt `inventsion of tradition´-käsitlusest keskendub `popular memory´ uurimine hegemoonilise kollektiivse mälu ja väiksemate gruppide mälude (`mitteametlik mälu´, `vastu-mälu´, `opositsiooniline mälu´) seostele. Mõjutused Foucault´lt (mälu diskursiivne käsitlemine, vastumälu mõiste) ja Briti cultural studies koolkonnalt. Suund on oma nime saanud 1980. aastatel Birminghamis tegutsenud the Popular Memory Group (1982) järgi, kes seadsid oma uurimisprogrammiks avaliku (dominantne mälu) ja privaatse (marginaliseeritud) vahekorra (mõistetuna enamasti domineerimise ja vastupanuna) uurimise kollektiive mälu kujunemises. The Popular Memory Group on mõjutanud nt Luisa Passerini (1987) ja Alistair Thomsoni (1994) uurimusi ning ärgitanud nn vastumälu-uuringuid. 4. Mäletamise dünaamika uurimine (the dynamics of memory approach) – ühendab teooriaid, mis keskenduvad mineviku tähenduse aktiivse loome ja vahendamise probleemidele muutuvas aegruumis. Erinevalt presentistlikust uurimissuunast, mis püüab näidata, kes kontrollib ja loob sotsiaalse mälu sisu, käsitleb see suund kollektiivset mälu kui kestvat "läbirääkimiste protsessi", näidates mh mälu-loojate (luua püüdjate) võimu piire. Kui `invention of tradition´-suund väidab, et mälu luuakse eliidi poolt, siis mälu-uurimise dünaamilisest perspektiivist vaadatuna ei ole mälu pelgalt subjektiivne ja/või lingvistiline fabrikatsioon, mälu sisu üle ei otsusta ainult eliit (st mälu ei ole ainult ametlik minevikuversioon) ning sotsiaalne mälu ei ole alati koherentne väärtuste ja vaadete süsteem, vaid muutused ja nihked on võimalikud. Ka ei ole dünaamilisest perspektiivist vaadatuna mälu mitte eelkõige poliitilise manipuleerimise objekt ja tulem, vaid ruum dominantse ideoloogia ning alternatiivsete kogemustõlgenduste vahepeal. Mälu dünaamiline perspektiiv rõhutab vajadust vaadelda identiteete ja tähendussüsteeme nende ajaloolises kujunemises ning lisaks sellele, et olevik kujundab minevikku, pöörata tähelepanu ka, kuidas minevik sisaldub olevikus. 5. Saksa kultuurimälu koolkond – Jan ja Aleida Assmanni kultuurimälu kontseptsioon on alates 1980. aastate lõpust Saksa (ja 1990. aastate lõpust Euroopa) mälu-uuringutes mõjukaim. Assmannite mäluteooria keskmes on kultuurimälu ja kommunikatiivse mälu eristamine. Kommunikatiivne mälu tekib Assmannite teoorias argikommunikatsioonis kaasaegsete ajalookogemuse ümber ning on ajas muutuv. Saksa teadusruumis on kommunikatiivse mälu uurimine selgelt eristatud kultuurimälu uurimisest (Welzer 2005). Kultuurimälu iseloomustab Assmannite käsitluses seevastu absoluutne ajaperspektiiv (nt sisaldab müütilist eelajalugu), tseremoniaalne kommunikatsioon, kindlad objektivatsioonid (sõna, pilt, tants vmt), institutsionaliseeritus (arhiiv, raamatukogu) ning spetsialiseeritus (nt arhivaar kui spetsialiseerunud kultuurimälu kandja). Vrd Assmann 1992. Hiljem on Aleida Assmann kultuurimälu kontseptsiooni diferentseerinud, eristades selles funktsioonimälu (Funktionsgedächtnis) ja salvestajamälu (Speichergedächtnis). Funktsioonimälu kujuneb grupi jaoks tähenduslikest elementidest, millest luuakse grupi identiteeti toetav ajalugu; salvestajamälu seevastu koosneb neutraalsetest, olevikku aktiivselt suhestamata elementidest: need "struktuurita, seoseta elemendid astuvad funktsioonimällu komponeeritult, konstrueeritult, seotult. Sellest konstruktiivsest aktist tekib tähendus, kvaliteet, mis salvestajamälus põhimõtteliselt puudub." (Assmann 1999: 137) 6. Mälu ajalugu – mälu ajaloo uurimine on tugevasti mõjutatud 1980. aastate Prantsuse ajaloost, eelkõige Pierre Nora mälukohtade (lieux de mémoire, Nora 1984-1992) kontseptsioonist. Mälukohtadena mõistab Nora kõige laiemas mõttes kohti, mis tekitavad (prantsuse) rahvuse mälupilte: nad võivad olla geograafilised paigad, ehitised, mälestusmärgid või -päevad, kunstiteosed, ajaloolised isiksused, filosoofilised ja/või teaduslikud tekstid või rituaalid. Siiski ei ole need mälukohad mõistetavad kollektiivse mäluna Halbwachsi mõttes, st nad ei pruugi funktsioneerida otseselt grupi identiteeti kujundavalt. Nora jaoks on 20. sajandi ühiskond üleminekufaasis, rebides end lahti elavast, grupispetsiifilisest ja identiteeditiinest minevikust. Mälukoht ise on "loomuliku kollektiivse mälu" kunstlik asendaja; mälukoht viitab ühelt poolt teatud aspektile (prantsuse) minevikust, teiselt poolt aga alati puuduvale "elavale mälule". Mälukohtade puhul eristas Nora materiaalset (kultuuriline objektivatsioon), funktsionaalset (eesmärgipärane tekkelugu) ja sümboolset (sümboolse tähenduse omistamine) funktsiooni. Nora mäluajaloolisel lähenemisel on olnud suur kõlapind ajalooteaduses. Erinevad mälu-uurimuslikud lähenemised on siin analüütiliselt eristatud, tänapäeva mälu-uurija võib oma vaatepunkti arendamisel kombineerida ja inspiratsiooni leida erinevatest lähenemistest: vrd kommunikatiivse ja kultuurimälu suhestamise kohta eluloouurimise vaatepunktist Kõresaar 2003: 13jj, ideoloogia uurimise ja dünaamilise perspektiivi ühildamise katsest Kõresaar 2005; vrd erinevate perspektiivide kombineerimise vajadusest sõjamälu uurimisel ja vastavat programmi Ashplant, Dawson, Roper 2004. |
|||||||||||
| kirjandus: |
|||||||||||
| Ashplant, Timothy, G & Dawson, Graham & Roper, Michael 2004. The politics of war memory and commemoration: contexts, structures and dynamics. - Commemorating war: the politics of memory. Ed by Timothy G. Ashplant, Graham Dawson, Michael Roper. London: Transaction, pp 3-86.
Assmann, Aleida 1999. Erinnerungsräume: Formen und Wandlungen des kulturellen Gedächtnisses. München: Beck. Assmann, Jan 1992. Das kulturelle Gedächtnis. Schrift, Erinnerung und politische Identität in frühen Hochkulturen. München: Beck. Erll, Astrid 2005. Kollektives Gedächtnis und Erinnerungskulture. Stuttgart: Metzler. Halbwachs, Maurice 1985. Das Gedächtnis und seine sozialen Bedingungen. Frankfurt/Main: Suhrkamp [orig. Les cadres sociaux de la mémoire. Paris: Alcan 1925]. Hobsbawm, Eric & Terence Ranger (eds) 1983. The Invention of Tradition. Cambridge: Cambridge UP. Kõresaar, Ene 2003. Mälu, aeg, kogemus ja eluloouurija pilk. - Mälu kui kultuuritegur: Etnoloogilisi perspektiive. Toim Ene Kõresaar, Terje Anepaio. Studia Ethnologica Tartuensia 6. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 7-32. Kõresaar, Ene 2005. Elu ideoloogid. Kollektiivne mälu ja autobiograafiline minevikutõlgendus eestlaste elulugudes. Eesti Rahva Muuseumi Sari 6. Tartu: Eesti Rahva Muuseum. Memory Studies, 1 / 2008. Misztal, Barbara A. 2003. Theories of social remembering. Philadelphia: Open University Press. Nora, Pierre (toim) 1984-1992. Les lieux de mémoire I. La République. Paris: Gallimard (1984). Les lieux de mémoire II. La Nation. Paris: Gallimard (1986). Les lieux de mémoire III. Les France. Paris: Gallirmard (1992) [vrd ingl. Realms of memory. The construction of the French past I-III. New York: Columbia UP 1996-1998; sks. Zwischen Geschichte und Gedächtnis. Frankfurt/Main: Fischer 1998]. Passerini, Luisa 1987. Fascism in Popular Memory: The Cultural Experience of the Turin Working Class. Cambridge: Cambridge UP [orig. Torino operaia e fascismo. Laterza: Roma-Bari, 1984]. Popular Memory Group 1982. Popular memory: theory, politics, method. - Making Histories. Ed by R. Johnson & G. McLennan & B. Schwarz & D. Sutton. Studies in history-writing and politics. London etc.: Hutchinson,pp 205-252. Tomson, Alistair 1994. Anzac memories: living with the legend. Melbourne: Oxford UP. Vikerkaar, 10-11 / 2003: Monumentaalne ajalugu. Vikerkaar, 4-5, 2006: Ajalugu ja poliitika: mineviku kasutamisest ja ärakasutamisest. Welzer, Harald 2005. Das kommunikative Gedächtnis: eine Theorie der Erinnerung. München: Beck. |
|||||||||||
| laiendus: |
|||||||||||
| 1 osa Kõresaar, Ene 2007. Mälu. - Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. URL: https://argikultuur.folklore.ee |
|||||||||||
 sisene |
