e-sõnastik
Argikultuuri uurimise terminoloogia |
 mõiste: elulugu |
|||||||||||
| seotud illustratsioonid |
|||||||||||
| seotud mõisted |
|||||||||||
| sünonüümid |
|||||||||||
| võõrkeelsed vasted |
|||||||||||
| definitsioon |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus |
|||||||||||
| kasutus |
|||||||||||
| kirjandus |
|||||||||||
| laiendus |
|||||||||||
seotud illustratsioonid:  |
|||||||||||
| 1. biograafiline meetod: terminid (Denzin, 1989) (fail) 2. pärimusliku ajaloo uurimine (Ulla-Maija Peltose loengud) (viide) |
|||||||||||
| seotud mõisted: |
|||||||||||
| 1. argikultuur 2. biograafiline intervjuu 3. pärimuslik ajalugu 4. pärimusliku ajaloo uurimine 5. perepärimus 6. stereotüüpia, stereotüüp, stereotüüpne 7. suguvõsa suulised ajalood |
|||||||||||
| sünonüümid: |
|||||||||||
| autobiograafia, biograafia, elulooline teemajutustus | |||||||||||
| võõrkeelsed vasted: |
|||||||||||
| saksa: Lebensgeschichte, autobiographische Lebensbeschreibungen, Lebenserinnerungen inglise: life history, life story, autobiography, biography, personal experience story, thematic narrative soome: elämäkerta, omaelämäkerta |
|||||||||||
| definitsioon: |
|||||||||||
| Elulugu on lugu, mille indiviid valib rääkimaks oma elatud elust nii ausalt kui võimalik, nagu ta seda mäletab ning, nagu ta tahab, et teised sellest teaksid. Elulugu on essents sellest, mis on inimesega juhtunud. See võib katta aja sünnist kuni jutustamise hetkeni või alata varem ja lõppeda hiljem jne. Elulugu sisaldab tähtsaid ja olulisi sündmusi, kogemusi ja tundeid, mida inimene on oma eluajal läbi teinud.
Eristatakse elu ajalugu (life history) ja elu lugu (life story). Esimene keskendub inimese elu teatud aspektidele, nt tööelu, ning teatud osale indiviidi rollist ühiskonnas - mida indiviid mäletab teatud sündmusest, valdkonnast, perioodist või kohast. Mõiste "elulugu" kasutusala Eestis on kujunenud laiemaks kui zhanrikeskne autobiograafia, selle all mõistetakse nii jutustust kogu elukäigust kui ka kogemuskeskset teemajutustust (näiteks tööbiograafia, Siberi-elulood). Elulugu võib võtta mitmeid vorme: faktilise (põhiliselt fakte refereeriva), metafoorse, poeetilise vm loomingulise väjenduse. Oluline on, et elulugu jutustatakse sellises vormis ja kujul, mis on jutustajale kõige mugavam ja sobilik. Mistahes vormi see ka ei võta, ikka toob elulugu jutustatavasse ellu süsteemi ja tähendust. (Vt ka Reinvelt 2002: 20-22.) |
|||||||||||
| rahvusvaheline taust: |
|||||||||||
| Elulugude uurimine on rahvusvaheliselt inter- ja transdistsiplinaarne nähtus, mis on paigutatav nn subjektiivse või kultuurilise pöörde lainesse humanitaar- ja eriti sotsiaalteadustes alates 1970. aastatest. Märkimisväärseid mõjutusi on saadud oral history´ uurimistraditsioonist (Paul Thompson). Hakates väärtustama inimkogemust, avastasid ajaloolased ja sotsioloogid enda jaoks kokkupuutepunkte (nt sotsioloogias Daniel Bertaux), kuigi esialgu ei jõutud metodoloogiliselt jutustamise ja mäletamise suhte seletamiseni. 1980. aastaid iseloomustab laiemalt tegelemine mälu ja identiteedi küsimustega. Oral history´s oli esiplaanil eriti mälu, kuivõrd oral history uurijad pidid vastama kriitikale oma meetodi kohta. kriitikutest oli eriti mõjukas Popular Memory Group Suurbritannias, kes kritiseeris teravalt oral history´ empiritsismi, individualismi ja subjektiivsuse aspekti alaväärtustamist ning ebateadlikkust uurimistöö poliitilisusest, mis väljendub intervjueerija ja intervjueeritava ebavõrdses suhtes. Oral history´ suunal tegelesid subjektiivsuse, tähenduste ja jutustaja muutuvate perspektiividega ning küsimusega, kuidas avalikud narratiivid suhestuvad individuaalsete elu-ajalugudega ning mõjutavad sel moel mäletamist hilisemas eas Luisa Passerini, Alessandro Portelli, Alistair Thomson. Euroopa etnoloogias ja folkloristikas võib elulugude uurimise olulise teetähisena nimetada Tamas Hoferi ja Peter Niedermülleri toimetatud artiklikogumikku "Life History as Cultural Construction/Performance" (Budapest 1988), milles avalduvad analoogsed tendentsid ja probleemid, mis naaberteadustes oral history´s ja sotsioloogias.
1980. aastate lõppu ja 1990. aastate algust iseloomustab pööre refleksiivsuse poole (Anthony Giddens: refleksiivsus kui postmodernse ühiskonna põhijoon), milles andis rahvusvaheliselt tooni diskussioon autobiograafilise mina konstruktsioonist ja identiteediloomest (nt feministlikus eluloouurimises Liz Stanley, oral history´s kogumikud "Narrative and Genre" jne). Nii võib öelda, et elulugude uurimine on teinud läbi arengu eluloo faktikesksuselt kontekstuaalsusele ning narratiivsusele. 1990. aastate lõpust on taas problematiseeritud autentsuse ja tegelikkuse kategooriaid elulugudes (Roos 2003). Nn postsotsialistlike mälude uurimisel on uue tõusu läbi teinud oral history; see ning oral history samaaegne läbimurre Soome etnoloogias ja folkloristikas (Peltonen 2003: 177-179) on vast enam mõjutanud ka elulugude uurimist Eestis. Vt elulugude uurimise laiast metodoloogilisest ja temaatilisest spektrist: Roberts 2002. Vt rahvusvahelise teadustraditsiooni mõju elulugude uurimisele Eestis: Jaago 2001a, Kõresaar, Reinvelt 2002. |
|||||||||||
| interdistsiplinaarsus: |
|||||||||||
| Sotsioloogia
1990. aastate teisest poolest on sotsioloogias uuritud valitsevate poliitiliste diskursuste mõju eluloo konstruktsioonile. Erle Rikmann (1997) uuris, kuidas biograafilistes intervjuudes konstrueeritakse nõukogudeaegset sotsiaalset reaalsust ehk "millised on indiviidide võimalused tolleaegsete motivatsioonide ja tegutsemislaadide ärapõhjendamiseks 1990. aastate Eesti diskursiivses süsteemis". Marju Lauristin (2004) on uurinud, kuidas Nõukogude süsteemis edukate inimeste elulugudes leiab väljenduse ühiskonna normatiivse korra kokkukukkumise kogemus 1990. aastatel. Aili Aarelaiu uurimisgrupi huvikeskmes on kollektiivne tegevus; elu(aja)lugusid käsitletakse kui "aknaid", teatavate sotsiaalsete arengusuundade konkretiseerituid esitusi. Uuringute eesmärgiks on seletada kaasaja sotsiaalsete probleemide (kohanemine, integratsioon) tagamaid. Neile lähenetakse ajalooliste probleemide kaudu: milline oli nõukogude aja igapäevane tegelikkus ja selles kujunenud mentaliteet (Aarelaid 1998), kuidas toimus uue mentaliteedi väljakujunemine (Aarelaid 2000, 2003a), millised erinevused on kodu- ja väliseestlaste kohanemisel (Aarelaid 2001, 2002, 2003b) ning kuidas mõjutab 40-50 aastat elatud elu kohanemist 1990. aastate muutustega Eestis (vt endistele lisaks Hatshaturjan 2003; pikemalt Aarelaiu biograafilise meetodi kohta vt Kõresaar 2003a). Ajalooteadus Ajalooteaduses on biograafilisi allikaid tunnustatud valdkondades, mis on otseselt seotud keerulise lähiajaloo, eriti repressioonide ja Eesti sovetiseerimise uurimisega. Kui seni on eluloolised allikad jäänud enamasti pigem illustratiivse lisamaterjali rolli, siis küüditamiseprobleemistiku käsitlemine eri allikate valguses on viinud diskussioonini dokumentaalse ja pärimusliku allika komplementaarsest kasutamisest (Rahi 2001; Rahi-Tamm 2004a). Arhiividokumentides ja mälestustes kajastuva vastastikune võrdlemine on leidnud rakendust nii andmete kontrolli- kui sündmuste rekonstrueerimise meetodina (Rahi-Tamm 2004b: 52; Laar 1993). Kirjandus- ja keeleteadus Rutt Hinrikuse sulest on ilmunud põhilised Ühenduse "Eesti elulood" korraldatud eluloovõistlustele saadetud elulugude sisuanalüütilised ülevaated (2003b, 2005), tema koostatud ja toimetatud on ka esinduslikud Eesti elulooantoloogiad "Eesti rahva elulood" I-III (2000a, 2000b, 2003a) ning nn Siberi-elulugude kogumik "Me tulime tagasi" (1999). Põhjalikult on ta käsitlenud Eesti elulugude ja mälestuste kirjutamise ajalugu ning küüditamiskogemuse tekstitraditsiooni kollektiivses mälus (2004). Tiina Kirss (2003b, 2004) on keskendunud elulootekstide retoorilistele struktuuridele, mis panustavad elulookirjutaja mina ja maailma konstruktsiooni ning seovad selle sotsiaalse mälu tekstiliste vahenditega. Ta toetub oma uurimustes autobiograafia teooria, feministliku teooria ja psühhoanalüüsile ning on töötanud ka traumateooriga kui vahendiga, mis annab sisu rahvuse ja kollektiivsuse mõistmisele nõukogudejärgses Eestis. Ka Leena Huima (2002) on uurinud eesti naiste eluloojutustustes keelelisi valikuid kui ajalootõlgenduses ja sellega seostuvates sümbolites väljenduva ühiskonna semiootilise süsteemi loomise ja säilitamise protsessi. Ta otsib oma uurimuses keelelisi stereotüüpe, mis väljendavad, täiendavad ja arendavad kollektiivse mälu sümbolpagasit ja struktuuri. |
|||||||||||
| kasutus: |
|||||||||||
| Eluloolisest käsitlusviisist lähtuvad suunad Eesti etnoloogias ja folkloristikas jagavad 1990. aastatele Eestis iseloomulikku huvi mälu, ajaloo ja ajalookogemuse vastu. Ühised teemad on 20. sajandi kultuurilised, sotsiaalsed ja poliitilised muutused ning indiviidide ja gruppide kohanemine nende muutustega.
Pärimuslik ajalugu Pärimuslik ajalugu esitab laiemalt eesmärgi uurida inimeste "vaadet ühiskondlikele, ajaloolistele ja individuaalsetele sündmustele" (Jaago 2001a: 8 jj), arvamusi ja norme, mida minevikuga seostatakse. Folkloristlikust vaatepunktist on pärimuslikku ajalugu kõige enam kujundanud Tiiu Jaago. Tema uurmisobjektiks on suguvõsa(aja)lood, elulood, kirjalikud teemajutustused esivanematest ja teistest suguvõsa liikmetest, s.o perepärimus, mida ta interpreteerib linnastumise, migratsiooni ja teiste sotsiaalsete protsesside taustal, vaadeldes süzheede arenguid ning erinevaid rakendusi, sõltuvalt pärimuse sotsiaalajaloolisest kontekstist (vt nt Jaago 2001b: 264; 2003). Perepärimuses peegeldub rühma minevikutaju ja vajadus olnut mäletada. Jaago uurib, kuidas pärimusskeemides peegeldub grupile/indiviidile vajalik/omane teadmine ning kuidas see sõltub sellest, mis ühiskonnas me elame. Sarnaselt muutuvale oral history´ tõlgendusele rahvusvahelises teadusdiskussioonis (vrd Roberts 2002: 96jj) ei sea pärimuslik ajalugu rangeid piire suuliste ja kirjalike allikate vahele (kuigi peab silmas nende (kohatist) erinevust). See teeb pärimusliku ajaloo allikabaasi laiemaks, sisaldades näiteks uuemat rahvalaulu (vrd Ehin 2004). Rahvalaulu näitel võib välja tuua teisegi pärimuslikku ajalugu kitsamast eluloouurimisest eristava joone, suurem zhanriline mitmekesisus allikakäsitluses. Seega võib laulu käsitleda mitte niivõrd kollektiivse rahvaloominguna, kuivõrd privaatse tekstina, mille abil väljendatakse oma elumuutusi ning reflektsioone ümbritseva maailma muutumisest. Õigupoolest avalduvad siingi laiema eluloolise käsitlusviisi sees eri distsipliinide traditsioonilised arengud: kui folkloristlik pärimusliku ajaloo uurimine levib laiemat ja mitmekesisemat zhanrilist allikabaasi, siis etnoloogiline eluloouurimine näiteks käsitleb ka materiaalseid objekte biograafiliste väljendustena (Kõresaar 1998). Kogumikku "Pärimuslik ajalugu" ning selle täiendatud ingliskeelset versiooni "Lives, Histories, and Identities" (koostanud Tiiu Jaago, ilmunud vastavalt 2001, 2002) võib pidada selle uurimissuuna esimesteks suuremateks manifestatsioonideks. Nende põhjal võib öelda, et rahvaluuleteaduslikule traditsioonile tuginevad pärimusliku ajaloo suuna viljelejad keskenduvad nii narratiivianalüüsile (Tiiu Jaago, Marietta Aardam, Kalle Voolaid) kui juba traditsioonilisele kombestikuanalüüsile (Tiia Ristolainen, Triin Viitamees, Astrid Tuisk). Tähenduslik on ka, et mõlemad kogumikud sisaldavad uurimusi, mida võiks pidada pigem ajaloolisteks (Alar Schönberg) või mis on välja kasvanud paralleelsetest uurimisprojektidest (Kaari Siemer, Ene Kõresaar). Artiklite valik näitab pärimusliku ajaloo kui uurimissuuna probleemiasetuste avarust ja mitmekesisust. See teeb mõistest "pärimuslik ajalugu" pigem transdistsiplinaarse kattetermini, mis ühendab küsimusi personaalsest ja kollektiivsest aja(loo)kogemusest, sellele antavatest tähendustest ning tähenduste omistamise narratiivsetest strateegiatest. Mälu kui kultuuritegur, mäletamise kultuur Küsimus individuaalsest ja kollektiivsest kogemusest, selle mõtestamisest ja identiteediloomest on ka etnoloogilise mälu-uurimise keskmes (Vunder et.al 1998; Anepaio, Kõresaar 2005; Ruusmann 2003). Mälu-uurimine on seotud laiemate paradigmaatiliste muutustega Eesti etnoloogias (Vunder 1999) ning on oma lähtealustelt pigem interdistsiplinaarne, mõjutatud eeskätt (fenomenoloogilisest) sotsioloogiast ning kultuuripsühholoogiast. Küsimust mälust kui kultuuritegurist tõlgendatakse kogumikus "Mälu kui kultuuritegur" (toimetanud Ene Kõresaar ja Terje Anepaio 2003) ühelt poolt kui küsimust sotsiaalsetest ja kultuurikoodidest ning narratiivsetest strateegiatest eluloolistes (nii kirjutatud kui intervjuukontekstis jutustatud) tekstides, teiselt poolt problematiseeritakse individuaalse ja kollektiivse, privaatse ja avaliku suhet. Allika iseloomust lähtuvalt (uuritavad tekstid, nii kirjutatud elulood kui välitöödel tehtud intervjuud on olemas alates 1980. aastate lõpust) on mälu-uurimine rõhutatult lähiajaloo-kogemuse keskne. Uuritakse, mida ja miks jutustatakse-mäletatakse, kuidas ja miks tekivad teatud mälupildid ning mida see ütleb identiteedi ja "mälukultuuri" kohta tervikuna. Ühine küsimus, mida mälu-uurijad ühel või teisel viisil esitavad, on mälu kogemustasandi ning normatiivsete orientatsioonide suhtest, selle dünaamikast ning seotusest kindla ajaloolise ja sotsiaalse kontekstiga (vt ülevaatlikult Kõresaar 2003b: 26-28). Sellest aspektist lähtuvates töödes on keskendutud eelkõige teatud elu- ja ajalooperioodide omavahelistele suhetele elulugudes (Jõesalu 2003a; Kõresaar 2005; Mulla 2003; Siemer 2003), trauma ja mälu probleemistikule (Anepaio 2001) ning avaliku ja privaatse dünaamikale lähiajaloo kogemuse mäletamises (Anepaio 2003, Kõresaar 2005). Mõistega "mäletamise kultuur" (Kõresaar 2005), mille all peetakse silmas ajakomplseksseid küsimusi ühiskonna "mälulaetusest", erinevate gruppide huvidest, mnemotehnikatest ja mineviku kujutamise erinevatest viisidest ja vahenditest, seob elulugude analüüsil põhinev mälu-uurimine end nii sotsioloogilise (Lauristin, Rikmann), folkloristliku (Jaago) kui kirjandusteadusliku (Kirss, Huima) eluloouurimisega. Argieluetnoloogia Eesti etnoloogia areng 1990. aastatel on paigutatav märksõna "argielu uurimine" alla; määravaks osutubki siin ennekõike uurija enesepaigutamine ühte või teise uurimissuunda ja selles uurimissuunas väljakujunenud terminoloogia kasutamine, ning mitte niivõrd kasutatud lähenemisviisi ja/või meetodi radikaalsed erinevused. Esimeseks monograafiliseks eluloouurimuseks Eesti etnoloogias on Riina Reinvelti "Ingeri elud ja lood" (2002). Biograafiliste intervjuude ja kirjalike elulugude põhjal uurib ta muutusi ingerisoomlaste kultuuris ja enesemääratluses, olulisi pöördepunkte ingerisoomlaste (elu) ajaloos 20. sajandil. Eluloolisele käsitlusviisile omaselt on tuntav ajaloo multivokaalsuse (nii privaatse ja avaliku/ametliku kui põlvkondliku) tunnustamine ning uurija eneserefleksiivsus, mis biograafilise intervjuu kui dialoogilise meetodi puhul on võtmetähtsusega. Elulooline käsitlusviis oli keskel kohal ka uurimisprojektis "Argielu strateegiad ja praktikad Nõukogude Eestis" (2002-2005), mis keskendub küsimusele, kuidas omandatakse uusi strateegiaid ja taktikaid käitumaks ja toime tulemaks uues keskkonnas, kuidas neid strateegiaid ja praktikaid kasutatakse ning kuidas nad muutuvad rutiinselt rakendatavaks, niiöelda habitualiseeruvad (Jõesalu 2003b, 2004a, 2004b; Ruusmann 2003). Põhitähelepanu on pööratud indiviidide kogemustele eesmärgiga avada nende sotsiaalset ja kultuurilist maailma. Eri meetodite ja allikate (biograafilised avatud intervjuud, kirjalikud elulood, struktureeritud küsimuskavad) kombineerimine projektis on tekitanud ka diskussiooni nende kogemus- ja tekstitasandite võrreldavusest (Jõesalu 2004b). Selle probleemipüstituse taustal on märgatav argieluetnoloogia liikumine ajaloolise allikakriitika meetodilt pigem kogemuse narratiivsele käsitlusele, mis on valdav ka etnoloogilistes mälu-uuringutes ning pärimuslikus ajaloos. |
|||||||||||
| kirjandus: |
|||||||||||
| Aarelaid, Aili 1998. Kuulatud mõtted: Sovetid või eurooplased. - Ikka kultuurile mõeldes. Gramma 7. Tallinn: Virgela, lk 77-138.
Aarelaid, Aili 2000. Topeltmõtlemise kujunemine kahel esimesel nõukogulikul aastakümnel. - Akadeemia nr 4, lk 755-773. Aarelaid, Aili. 2001. Kaks mudelit eestlaste kohanemisel teise maailmasõja tagajärjel aset leidnud kultuurireaalsuste kontekstuaalsete muutustega. - Kultuur ja mälu. Konverentsi materjale. Toim Terje Anepaio, Ene Kõresaar. Studia Ethnologica Tartuensia 4. Tartu: Tartu Ülikooli etnoloogia õppetool, lk 174-196. Aarelaid-Tart, Aili 2002. The Adaptation to the New Cultural Realities: lessons from the history. Paper presented at the Fourth Nordic Conference on the Anthropology of Post-Socialism, Copenhagen, Denmark, April 2002, pp 20-22: http://www.anthrobase.com/txt/A/Aarelaid-Tart_A_01.htm. Aarelaid-Tart, Aili 2003a. Estonian-inclined communists as marginals. - Biographical Research in Eastern Europe. Altered Lives and Broken Biographies. Ed by Robin Humphrey, Robert Miller, Elena Zdravomyslova, Elena. Aldershot; Burlington: Ashgate, pp 71-100. Aarelaid-Tart, Aili 2003b. Problemy adaptatsij k novym kul´turnym realijam v zerkale biograficheskogo metoda. SOCIS No 2 (226), str 59-67. Anepaio, Terje 2001. Trauma ja mälu. Mineviku ületamisest represseeritute koge-muses. - Kultuur ja mälu. Konverentsi materjale. Toim Terje Anepaio, Ene Kõresaar. Studia Ethnologica Tartuensia 4. Tartu: Tartu Ülikooli etnoloogia õppetool, lk 198-213. Anepaio, Terje 2003. Eesti mäletab!? Repressiooniteema retseptsioon Eesti ühis-konnas. - Mälu kui kultuuritegur: etnoloogilisi perspektiive. Ethnological Perspectives on Memory. Toim Ene Kõresaar, Terje Anepaio. Studia Ethnologica Tartuensia 6. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 206-230. Annuk, Eve (koost) 1997. Naised kõnelevad. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. Denzin, Norman K. 1989. Interpretive Biography. Qualitative research methods No 17. London: Sage. Ehin, Kristiina 2004. The Heritage of Estonian Folk Singer Kadri Kukk from Karksi Parish in the Light of feminist research: The Ache and Authority of One´s Gender. Questions and not only Answers. Feminist Folklore research and the Interviews Conducted by Folklorists with Kadri Kukk from the Point of View of an "Armchair Scientist". - Studies in Folk Culture Vol 2, Tartu, pp 91-131, Hatshaturjan-Kisilenko, Aida 2003. An Attempt to Describe Life, in a Soviet Military Garrison, through Biographical Material. - Pro Ethnologia 16, pp 99-112. Hinrikus, Rutt (koost) 1999. Me tulime tagasi. Eesti elulood. Tartu: Eesti Kirjan-dusmuuseum. Hinrikus, Rutt (koost) 2000a. Eesti rahva elulood I. Sajandi sada elulugu kahes osas. Tallinn: Tänapäev. Hinrikus, Rutt (koost) 2000b. Eesti rahva elulood II. Sajandi sada elulugu kahes osas. Tallinn: Tänapäev. Hinrikus, Rutt (koost) 2003a. Eesti rahva elulood III. Elu Eesti NSV-s. Tallinn: Tänapäev. Hinrikus, Rutt 2003b. Eesti elulugude kogu ja selle uurimise perspektiive. - Võim ja kultuur. Koost Arvo Krikmann, Arvo, Sirje Olesk. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 171-214. Hinrikus, Rutt 2004. Deportation, Siberia, suffering, love. The story of Heli. - She Who Remembers, Survives. Interpreting Estonian Women´s Post-Soviet Life Stories. Ed by Tiina Kirss, Ene Kõresaar, Marju Lauristin. Tartu: Tartu University Press, pp 62-77. Hinrikus, Rutt & Kõresaar, Ene 2004. A Brief Overview of Life History Collection and Research in Estonia. - She Who remembers, Survives. Interpreting Estonian Women´s Post-Soviet Life Stories. Ed by Tiina Kirss, Ene Kõresaar, Marju Lauristin. Tartu: Tartu University Press, pp 19-34. Hinrikus, Rutt 2005. Estnische Lebensbeschreibungen 1939-1953. Erzählte Realität. - Vom Hitler-Stalin Pakt bis zu Stalins Tod. Hg Olaf Mertelsmann. Bibliotheka Baltika, S 183-210. Huima, Leena 2002. Saatuse tahtel. - Mäetagused nr 16, lk 70-94. Jaago, Tiiu 2001a. Mis on pärimuslik ajalugu? - Pärimuslik ajalugu. Koost Tiiu Jaago. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 7-15. Jaago, Tiiu 2001b. Perepärimus ajaloo peegeldajana. - Pärimuslik ajalugu. Koost Tiiu Jaago. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 264-280. Jaago, Tiiu (koost). 2001c. Pärimuslik ajalugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus Jaago, Tiiu (ed). 2002. Lives, Histories and Identities. Studies on Oral Histories, Life- and Family Stories. Contemporary Folklore 3. Tartu: University of Tartu, Estonian Literary Museum. Jõesalu, Kirsti 2003a. Elitaarne kogemus rahvuslikust liikumisest 1980. aastatel. - Mälu kui kultuuritegur: etnoloogilisi perspektiive. Toim Terje Anepaio, Ene Kõresaar. Studia Ethnologica Tartuensia 6. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 179-205. Jõesalu, Kirsti. 2003b. What People Tell about Their Working Life in the ESSR, and How Do They Do It? Source-centred study of a civil servant's career biography. - Pro Ethnologia 16, pp 61-88. Jõesalu, Kirsti 2004. Das informelle Kollektiv in Behörden in der ESSR. Praktiken und Strategien innerhalb eines sozialen Netzes. - Arbeit im Sozialismus. Arbeit im Postsozialismus. Erkundungen der Arbeitswelt im östlichen Europa. Hg Klaus Roth. Freiburger Sozialanthropologische Studien, Bd 1. Münster, Berlin: LIT Verlag. Jõesalu, Kirsti 2004b. Sotsiaalsed suhted nõukogude tööelus: biograafilisi uurimusi argielust ENSV-s: magistritöö / Jõesalu, Kirsti; juhendaja: Kõresaar, Ene; Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, etnoloogia õppetool. Karusoo, Merle 1997. Kured läinud, kurjad ilmad. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. Kirss, Tiina 2003. Kolm eesti naist elulugudes. - Võim ja kultuur. Koost Arvo Krikmann, Sirje Olesk. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 215-246. Kirss, Tiina 2004. Three generations of Estonian women: selves, lives, texts. - She Who Remembers, Survives. Interpreting Estonian Women´s Post-Soviet Life Stories. Ed by Tiina Kirss, Ene Kõresaar, Marju Lauristin. Tartu: Tartu University Press, pp 112-141. Kõresaar, Ene 1998. Vital Things: Things in Biographies, Biographies in Things. - Pro Ethnologia 6, pp 29-40. Kõresaar, Ene 2003a. Eluloolisest käsitlusviisist Eesti kultuuriteadustes. - Pärimus ja tõlgendus. Artikleid folkloristika ja etnoloogia teooria, meetodite ning uurimispraktika alalt. Koost Tiiu Jaago. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 61-76. Kõresaar, Ene 2003b. Mälu, aeg, kogemus ja eluloouurija pilk. - Mälu kui kultuuritegur: etnoloogilisi perspektiive. Toim Ene Kõresaar, Terje Anepaio. Studia Ethnologica Tartuensia 6. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 7-32. Kõresaar, Ene 2005. Elu ideoloogiad. Kollektiivne mälu ja autobiograafiline minevikutõlgendus eestlaste elulugudes. Eesti Rahva Muuseumi Sari 6. Tartu: Eesti Rahva Muuseum. Laar, Mart 1993. Metsavennad. Tallinn: AS Helmet Raja & Co. Lauristin, Marju 2004. Lives and ideologies: a sociologist?s view on the life stories of two female tractor-drivers. - She Who Remembers, Survives. Interpreting Estonian Women´s Post-Soviet Life Stories. Ed by Tiina Kirss, Ene Kõresaar, Marju Lauristin. Tartu: Tartu University Press, pp 178-202. Mulla, Triin 2003. "Minu õnnelik-rahutu lapsepõlv": 1940. aastad eestlaste lapsepõlvemälestustes. - Mälu kui kultuuritegur: etnoloogilisi perspektiive. Toim Ene Kõresaar, Terje Anepaio. Studia Ethnologica Tartuensia 6. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, lk 92-123. Rahi, Aigi 1998. 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas. Tartu: Kleio. Rahi-Tamm, Aigi 2004a. One among a thousand: the story of a deportee´s destiny in the eyes of an historian. - She Who Remembers, Survives. Interpreting Estonian Women´s Post-Soviet Life Stories. Ed by Tiina Kirss, Ene Kõresaar, Marju Lauristin. Tartu: Tartu University Press, pp 78-88. Rahi-Tamm, Aigi 2004b. Teise maailmasõja järgsed massirepressioonid Eestis: allikad ja uurimisseis. Dissertationes Historiae Universitatis Tartuensis 9. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Reinvelt, Riina 2002. Ingeri elud ja lood. Kultuurianalüütiline eluloouurimus. Studia Ethnologica Tartuensia 4. Tartu: Tartu Ülikooli etnoloogia õppetool. Rikmann, Erle 1997. Nõukogude perioodi konstrueerimine elulugudes. Bakalaureusetöö. Eesti Humanitaarinstituut. URL: http//www.ehi.ee/ehi/õppetool/ lopetajad/erler (külastatud 2000. a). Roberts, Brian 2002. Biographical Research. Understanding Social Research Series. Buckingham, Philadelphia: Open University Press. Roos, J. P. 2003. Context, Authencity, Referentiality, Reflexivity: Back to Basics of Autobiography. - Biographical Research in Eastern Europe. Altered Lives and Broken Biographies. Ed by Robin Humphrey, Robert Miller, Elena Zdravomyslova. Ashgate, pp 27-38. Ruusmann, Reet 2003. The Establishment of Collective Farms and Their Early Years as an Image of History in the Estonians´Life Stories. - Pro Ethnologia 16. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, pp 21-38. Siemer, Kaari 2002. "What is red on the outside and white inside"? The topic of the Soviet rule in Estonian life stories. - Lives, Histories and Identities. Studies on Oral Histories, Life- and Family Stories. Ed by Tiiu Jaago, Mare Kõiva, Kairika Kärsna. Vol 2. Individual. Society. Life Story. Contemporary Folklore 3. Tartu: University of Tartu, Estonian Literary Museum, pp 188-203. Siemer, Kaari 2003. Võim, indiviid ja kohanemine elulugudes: vanemad eestlased elust Nõukogude Eestis. - Mälu kui kultuuritegur: etnoloogilisi perspektiive. Ethnological Perspectives on Memory. Toim Ene Kõresaar, Terje Anepaio. Studia Ethnologica Tartuensia 6. Tartu: Tartu Ülikool Kirjastus, lk 124-149. Vunder, Elle & Anepaio, Terje & Kõresaar, Ene 1998. Memory as a Culture Factor in the Biographical Narratives of the Estonians. - Pro Ethnologia 6. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, lk 89-95. Vunder, Elle 1999. Muutuv eesti etnoloogia. Ajalooline Ajakiri nr 1 (104), lk 31-42. |
|||||||||||
| laiendus: |
|||||||||||
| 1 osa 1. Ühenduse "Eesti elulood" elulugude ja mälestuste kogu, EKLA fond 350 Meetod: avalikud temaatilised üleskutsed ajakirjanduses http://www2.kirmus.ee/elulood/Tegevuseajalugu.html Aeg: esimene üleskutse 1989 Viited: Hinrikus 2003 (http://www2.kirmus.ee/elulood/katkend7.html); Hinrikus, Kõresaar 2004; http://www2.kirmus.ee/elulood 2. Biograafilised teemajutustused Eesti Rahva Muuseumi Korrespondentide vastuste arhiivis (KV) Meetod: ERM kirjasaatjate võrgule saadetavad kirjalikud küsimuskavad (vt http Aeg: Esimene kogemusjutustustele suunatud küsimuskava 1992/1993 ("Kodu ja pere") Viited: küsimuskava meetodi kasutamisest Kõresaar 1995, Jõesalu 2004: TÜ Diss.B-3279 2 osaAjakäsitlused Eesti eluloouurimises on aega ja reaalsust problematiseeritud kogemuse ja narratiivse aja kaudu. Lühidalt öeldes on uurijate tähelepanu all ajakomplekssus eluloolistes tekstides ning seda tõlgendatakse kogemuse komplekssuse kaudu. Tiiu Jaago on pärimustekste uurides välja toonud, et aeg peegeldub pärimuses erineval viisil. Nii peegeldab pärimus esiteks nn müüdilist aega, mis hõlmab minevikku, olevikku ja tulevikku. Teiseks vahendab pärimus ajaloolisi sündmusi, isegi kui jutustajal puudub nendega vahetu kontakt. Kolmandaks vahendab pärimus jutustajakeskseid minevikusündmusi, mille abil antakse tähendus iseendale ja oma kohale tänases ja homses ajas (Jaago 2001a). Minevikust jutustamise näol on tegemist loova ja konstruktiivse protsessiga, mille tulemuseks on mineviku, oleviku ja tuleviku koosesinemine pärimusjuttudes (Jaago 2001c: 232). Pärimuse uurija jaoks tähendab see keskendumist mineviku asemel olevikule ehk sellele, miks mingi teema on uuritaval ajahetkel selle või teise pärimusrühma jaoks oluline ja aktuaalne (samas: 229). Ene Kõresaar on vanemate eestlaste kirjutatud elulugusid kollektiivse mälu aspektist analüüsides kasutanud mõistet "eluloosünkretism" (link sünkretismiartikile), iseloomustamaks elulugudes väljenduvaid mälupilte. Lühidalt tähendab see omaeluloolise jutustuse tõlgendamist kogemuse ja diskursusena. Eluloos tekitab omapärase (ja vastuolulise) eri tõlgendusskeemide sünkretismi kogemuse omadus olla ajakompleksne, sünteesiv, selekteeriv ja tõlgendav. (Kõresaar 2003b) Reaalsusekäsitlused Üldiselt jagavad kõik end eluloolise käsitlusviisiga sidunud suunad Eestis rohkem või vähem seisukohta, et elulugu on olemuselt tegelikkusele orienteeritud, see tähedab eluloos jutustatu ei ole suvaline tõlgendus, pelgalt representatsioon, vaid põhineb tõesel kogemusel ? tegelikul elul. Eluloouurijate endi reaalsusekäsitlused lahknevad enamasti selle põhjal, kas nad uurivad sotsiaalset reaalsust elulugudes või elulugusid kui sotsiaalset reaalsust ehk kas nad keskenduvad mineviku- või olevikutegelikkusele. Teine uurijate reaalsuskäsitlust - nii nagu see praktilises uurimistöös väljendub - eristav asjaolu on see, kuidas uurija võtab arvesse uuritava enda tegelikkusekontseptsiooni ning mil määral ta laseb sel oma analüüsis kõlada. (vt pikemalt Kõresaar 2003a) "Tõde" Uusrealistlik elulookäsitlus, mis on rohkem või vähem omane kõigile Eesti eluloouurimuslikele suundadele, eeldab, et elulugu - autobiograafia - on olemuslikult tõele orienteeritud (vrd Roos 2003). Tõde nähakse siinkohal autori, elulookirjutaja, jutustaja seisukohast, kes jutustab teistele oma elust: mis juhtus ja kuidas ta seda näeb. Sellega rõhutatakse tõdede paljusust ning tingimusi ja suhteid, mis neid tõdesid toodavad (vt Aarelaid 2002b; Jaago 2001c, 2002a; Reinvelt 2002a). Uurija ülesannet nähakse nende tõdede rekonstrueerimises võimaluste piirides. 3 osaKõresaar, Ene 2005. Elulugu. - Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. URL: https://argikultuur.folklore.ee |
|||||||||||
 sisene |
